Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu

Vanem S. Mark Palmer

Seitsmekümnest

Iga kord, kui tunnete, et teil palutakse teha midagi rasket, mõelge sellele, kuidas Issand teie peale vaatab, teid armastab ja kutsub teid Teda järgima.

Mõni aasta tagasi kutsuti mind koos mu naise Jacquiga juhatama Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis Spokane’i misjonit. Saabusime misjonile, tundes nii hirmu kui elevust vastutuse ees töötada koos nii paljude imeliste noorte misjonäridega. Nad olid erinevate taustadega, kuid neist said kiiresti nagu meie endi pojad ja tütred.

Kuigi enamikul läks kõik suurepäraselt, oli mõnel raskusi suurte ootustega oma kutsele. Mäletan, kuidas üks misjonär mulle ütles: „Juhataja, mulle lihtsalt ei meeldi inimesed.” Mitmed rääkisid mulle, et neil puudub soov järgida üsna rangeid misjonireegleid. Ma muretsesin ja mõtisklesin, mida me võiksime teha, et muuta nende mõne misjonäri südant, kes polnud veel õppinud rõõmust, mis tuleb tänu kuulekusele.

Ühel päeval, kui sõitsin mööda imekaunitest voogavatest viljapõldudest Washingtoni ja Idaho osariigi piiril, kuulasin ma Uue Testamendi salvestust. Kuulates tuttavat lugu rikkast noormehest, kes tuli Päästja juurde, et küsida, mida ta peab tegema, et pärida igavene elu, sain ma ootamatu, kuid sügavamõttelise isikliku ilmutuse, mille mälestus on mulle püha.

Olles kuulnud Jeesust kordamas käske ja noormeest vastamas, et ta on seda kõike oma noorpõlvest alates pidanud, kuulasin ma Päästja õrna manitsust: „Üht asja on sulle vaja: ‥ müü ära kõik, mis sul on, ‥ ja tule ning järgi mind!” Kuid oma hämmastuseks kuulsin ma selle asemel enne neid salme kümmet sõna, mida ma polnud ilmselt kunagi kuulnud ega lugenud. Tundus, nagu oleksid need pühakirjale lisatud. Ma imetlesin inspireeritud arusaamist, mis seejärel mulle osaks sai.

Mis olid need kümme sõna, mil oli nii sügav mõju? Kuulake, et näha, kas tunnete neid näiliselt tavalisi sõnu, mida ei leidu üheski teises evangeeliumis peale Markuse evangeeliumi:

„[Siis] jooksis keegi ta juurde ‥ ning küsis temalt: „Hea õpetaja, mis ma pean tegema, et ma igavese elu päriksin?”

Aga Jeesus ütles talle:

„Käsud sa tead: sa ei tohi tappa; sa ei tohi abielu rikkuda; sa ei tohi varastada; sa ei tohi valet tunnistada; sa ei tohi kedagi petta; sa pead oma isa ja ema austama!”

Aga ta kostis: „Õpetaja, seda kõike ma olen pidanud oma noorpõlvest alates!”

Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu, ning ütles talle: „Üht asja on sulle vaja: mine ja müü ära kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on siis varandus taevas; ja tule ning järgi mind!”

„Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu.”

Neid sõnu kuuldes tuli mu meeltesse elav kujutis sellest, kuidas meie Issand peatub ja vaatab seda noormeest. Vaatab, nagu vaataks sügavalt ja läbitungivalt tema hinge, tundes ära tema head küljed ja tema potentsiaali, aga tajudes ka tema suurimat vajadust.

Sellele järgnesid lihtsad sõnad: Jeesus tundis ta vastu armastust. Ta tundis piiritut armastust ja kaastunnet selle hea noormehe vastu ning tänu sellele armastusele ning ajendatult sellest armastusest palus Jeesus temalt veelgi rohkemat. Ma kujutasin ette, mis tunne võis sellel noormehel olla, kui teda ümbritseti sellise armastusega, isegi kui tal paluti teha midagi nii ääretult rasket kui kogu oma vara maha müümine ja vaestele andmine.

Tol hetkel ma mõistsin, et muutuma ei pidanud mitte üksnes mõne meie misjonäri süda. Seda pidi tegema ka minu süda. Küsimus ei olnud enam selles, kuidas murelik misjonijuhataja suudab raskustes olevaid misjonäre paremini käituma panna. Küsimus oli hoopis selles, kuidas ma võiksin täituda Kristuse armastusega, nii et misjonärid saaks tunda minu kaudu Jumala armastust ja soovi muutuda. Kuidas ma saaksin vaadata nende peale samamoodi, nagu Issand oli vaadanud rikka noormehe peale, et näha neis seda, kes nad tegelikult on ja kelleks nad võivad saada, mitte aga pelgalt seda, mida nad teevad või ei tee? Kuidas ma võiksin saada rohkem Päästja sarnaseks?

„Ja Jeesus vaatas tema peale ja tundis armastust ta vastu.”

Sellest ajast alates, kui ma istusin vastamisi noore misjonäriga, kel oli kuulekusega mõningaid raskusi, nägin ma oma südames ustavat noort meest või naist, kes oli tegutsenud soovi ajel tulla misjonile. Seejärel sain ma öelda kogu vanemliku õrnusega: „Vanem või õde, kui ma sind ei armastaks, siis ma ei hooliks sellest, mis sinu misjonil juhtub. Kuid kuna ma sind armastan, siis tänu sellele hoolin ma sellest, kes sinust saab. Seega kutsun ma sind muutma neid asju, mis on sinu jaoks rasked, ja saama selleks, kelleks Issand soovib, et sa saaksid.”

Iga kord, kui ma läksin misjonäridega vestlusi tegema, palvetasin ma enne ligimesearmastuse anni eest ning palusin, et võiksin näha igat vanemat ja õde nii, nagu Issand neid näeb.

Kui me õde Palmeriga enne tsoonikonverentsi algust igat misjonäri eraldi tervitasime, peatusin ma hetkeks ja vaatasin neile sügavalt silma, vaatasin nende peale – vesteldes nendega sõnadeta – ja seejärel täitusin ma ilma raskusteta suure armastusega nende Jumala hinnaliste poegade ja tütarde vastu.

Olen õppinud sellest väga isiklikust kogemusest Markuse 10. peatükiga mitu elumuutvat õppetundi. Siin on neli nendest õppetundidest, mis minu arvates aitavad meid kõiki:

Kui me õpime nägema teisi nii, nagu Issand neid näeb, mitte aga omaenda silmadega, kasvab meie armastus nende vastu ja nii ka meie soov neid aidata. Me näeme teistes potentsiaali, mida nad tõenäoliselt iseendas ei näe. Kristliku armastusega ei karda me rääkida julgelt, sest „täiuslik armastus ajab kartuse välja”. Ja me ei anna kunagi alla, pidades meeles, et need, keda on kõige raskem armastada, vajavad armastust kõige rohkem.
Ei ole võimalik õpetada või õppida, kui seda tehakse, tundes pettumust või pahameelt, ning süda ei muutu, kui puudub armastus. Tegutsedes kas vanemate, õpetajate või juhtide rollis, toimub tõeline õppimine üksnes siis, kui hukkamõistu asemel valitseb usalduslik atmosfäär. Meie kodu peaks alati olema meie laste jaoks turvaline sadam, mitte vaenulik keskkond.
Me ei peaks kunagi lakkama armastamast, kui laps, sõber või pereliige ei suuda elada meie ootuste kohaselt. Me ei tea, mis sai rikkast noormehest pärast seda, kui ta kurvalt lahkus, kuid ma olen kindel, et Jeesus armastas teda täiuslikult edasi isegi siis, kui ta otsustas valida kergema tee. Ehk oma hilisemas elus, kui ta mõistis, et tema suur varandus on väärtusetu, meenus talle see ainulaadne kogemus, kus Issand vaatas tema peale, armastas teda ja kutsus teda ennast järgima.
Kuna Issand meid armastab, ootab Ta meilt palju. Kui oleme alandlikud, võtame vastu Issanda kutsed meelt parandada, ohverdada ja teenida tõendina Tema täiuslikust armastusest meie vastu. Lõppude lõpuks on kutse meelt parandada samuti kutse võtta vastu imeline andestuse ja rahu and. Seepärast, „ära põlga Issanda karistust ja ära saa araks, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab.”

Mu kallid vennad ja õed! Iga kord, kui te tunnete, et teil palutakse teha midagi rasket – loobuda halvast harjumusest või sõltuvusest, heita kõrvale maised tegevused, tuua ohvriks lemmiktegevus, kuna on hingamispäev, andestada kellelegi, kes on teiega valesti käitunud – mõelge sellele, kuidas Issand teid vaatab, teid armastab ja kutsub teid laskma sel minna ning järgima Teda. Ja tänage Teda, et Ta armastab teid piisavalt selleks, et paluda teil teha veel rohkem.

Ma tunnistan meie Päästjast Jeesusest Kristusest ja ootan päeva, mil Ta paneb oma käed meie kõigi ümber, vaatab meie peale ja ümbritseb meid oma täiusliku armastusega. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.