Et teie valgus võiks olla rahvastele lipuks
Päästja evangeelium ja Tema taastatud Kirik annavad meile palju võimalusi, et meie valgus oleks osa võimsast lipust rahvastele.
Aastaid tagasi seminariõpetajana teenides kuulsin, kuidas mu kaastöötaja palus ühel oma õpilasel mõtiskleda järgmise küsimuse üle: Kui sa oleksid elanud Päästja päevil, siis miks sa arvad, et oleksid Teda ühena Tema jüngritest järginud? Nad jõudsid järeldusele, et need, kes tänapäeval Päästjat järgivad ja püüavad olla Tema jüngrid, oleksid tõenäoliselt teinud sedasama ka tol ajal.
Sellest saadik olen ma selle küsimuse ja järelduse üle mõtisklenud. Mõtlen sageli, mida ma oleksin tundnud, kuulates Päästjat ennast, kui Ta mäejutluses ütles:
„Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas.
Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale, ja see paistab kõikidele, kes majas on.
Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas” (Mt 5:14–16).
Kas suudate ette kujutada, mida teie oleksite Päästja häält kuuldes tundnud? Tegelikult ei pea me seda ette kujutama. Meie jaoks on saanud pidevaks kogemuseks kuulda Issanda häält, kui kuulame Tema teenijate häält, sest see on sama.
1838. aastal kuulutas Issand mäejutluse sarnases sõnumis prohvet Joseph Smithi kaudu:
„Sest nõnda tuleb kutsuda minu kirikut viimsetel päevadel, nimelt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuks.
Tõesti, ma ütlen teile kõigile: Tõuske ja särage, et teie valgus võiks olla rahvastele lipuks” (ÕL 115:4–5).
Praegune aeg on nii eriline, et seda näidati isegi nägemuses prohvet Jesajale. Samuti ta nägi Jeesuse Kristuse Kiriku taastamist ja selle eesmärki ja kuulutas neist prohvetlikult, öeldes: „Ta tõstab rahvastele lipu, kogub Iisraeli hajutatud ja korjab kokku Juuda pillutatud neljast maailmakaarest” (Js 11:12).
Pühakirjade kontekstis on lipp see, mille alla inimesed ühisel eesmärgil koonduvad. Muistsel ajal oli lipp sõduritele lahingus kogunemismärgiks. Sümboolselt rääkides on Mormoni Raamat ja taastatud Jeesuse Kristuse Kirik lipuks kõigile rahvastele. (Vt: Pühakirjajuht. Märksõna „Lipp”.)
Kahtlemata on üheks võimsamaks lipuks neil viimsetel aegadel see imepärane üldkonverents, kus kuulutatakse pidevalt Taevase Isa suurest tööst ja plaanist „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39).
Üldkonverentside järjepidevus on üheks suurimaks tunnistuseks tõsiasjast, et meie kui viimse aja pühad „usume kõike, mida Jumal on ilmutanud, kõike, mida Ta ilmutab praegu, ja me usume, et Ta ilmutab veel palju suuri ja tähtsaid Jumala kuningriiki puutuvaid asju” (9. UA).
Mida on siis Issand president Thomas S. Monsoni kaudu ilmutanud selle kohta, mida me peame jätkuvalt tegema, et meie valgus võiks olla rahvastele lipuks? Millised on mõned tähtsad asjad, mida tuleb teha sel hiilgaval Siioni ülesehitamise ja Iisraeli kokkukogumise ajal?
Issand on oma tahet meile alati ilmutanud „rea rea peale, õpetuse õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal” (2Ne 28:30). Seepärast ei tohiks me olla üllatunud asjadest, mis võivad tunduda väikesed, kuna need on lihtsad ja kipuvad korduma, sest Issand on juba andnud meile nõu, öeldes, et „õnnistatud on need, kes võtavad kuulda minu õpetusi ja avavad oma kõrva minu nõuannetele, sest nemad õpivad tarkust; sest sellele, kes võtab vastu, ma annan rohkem” (2Ne 28:30).
Ma tunnistan, et õppides „rea rea peale, õpetuse õpetuse peale, natuke siin ja natuke seal” ja võttes kuulda meie juhtide nõu, on meie lampides õli, mis võimaldab meil näidata teistele valgust, nagu Issand on meid käskinud.
Kuna on palju asju, mida me võime teha, et olla teistele valguseks ja lipuks, siis sooviksin keskenduda neist kolmele: hingamispäeva pidamisele, päästmistöö kiirendamisele mõlemal pool eesriiet ja Päästja viisil õpetamisele.
Valgus, millest me räägime, tuleb pühendumisest, kuidas peame hingamispäeva nii Kirikus kui ka kodus. See on valgus, mis kasvab, kui hoiame end maailmast reostamatuna. See on valgus, mida saame, kui ohverdame oma sakramendid Tema pühal päeval ja pühendume Kõigekõrgemale. See kõik teeb võimalikuks selle, et Tema Vaim on alati koos meiega. See on valgus, mis kasvab ja muutub nähtavaks, kui tunneme koju naastes andestust, millest president Henry B. Eyring möödunud sügisel üldkonverentsil rääkis, kui ta ütles: „Kõikidest õnnistustest, mida võime loetleda, on teistest tunduvalt suurem andestuse tunne, mis tuleb siis, kui saame osa sakramendist. Me tunneme suuremat armastust ja tänulikkust Päästja vastu, kelle piiritu ohverdus tegi võimalikuks meil patust puhtaks saada” (Tänulikkus hingamispäeval. – jeesusekristusekirik.ee).
Kui peame hingamispäeva pühana ja võtame osa sakramendist, ei saa me mitte üksnes puhtaks, vaid meie valgus muutub heledamaks.
Samuti kasvab meie valgus, kui pühendame ja pühitseme aega, et leida oma esivanemate nimesid, viime need templisse ning õpetame oma peret ja teisi sama tegema.
See püha templi- ja pereajalootöö, mida me jagame pühadega mõlemal pool eesriiet, liigub edasi rohkem kui kunagi varem Issanda templite ehitamise ajast alates. Nüüd, kus templitel on eri ajakavad pererühmadele, kes tulevad oma perenimede kaartidega, on minul ja mu naisel olnud meeldivad kogemused, kui oleme teeninud templis koos meie laste ja lapselastega.
Kui me leiame nimesid ja viime need templisse ning õpetame teistele, kuidas seda üheskoos teha, siis me särame nagu lipp.
Veel üheks viisiks, kuidas me saame tõusta ja särada, on õppida õpetama, nagu õpetas Päästja. Ma rõõmustan koos kõigiga, kes on õppinud, kuidas Päästja viisil õpetada. Lubage mul lugeda ette uue õpetamiskäsiraamatu kaanelt: „Iga evangeeliumi õpetaja eesmärk – iga vanema, iga ametlikult kutsutud õpetaja, iga koduõpetaja ja külastusõpetaja ning Kristuse järgija eesmärk – on õpetada evangeeliumi puhast õpetust Vaimu kaudu, et aidata Jumala lastel suurendada nende usku Päästjasse ja saada rohkem Tema sarnaseks” (Päästja viisil õpetamine, 2016).
Praegu hoiavad tuhanded meie ustavad õpetajad üleval valgust, kui nad õpivad, kuidas õpetada Päästja viisil. Selles kontekstis on uued õpetajate nõukogu koosolekud viisiks, kuidas tõusta ja särada, kui õpilased kohtuvad Päästja õpetuse lipu all, sest „Päästja moodi õpetamise võtmeks on Päästja sarnaselt elamine” (Päästja viisil õpetamine, lk 4).
Kui me kõik õpetame ja õpime Tema viisil ja saame rohkem Tema sarnaseks, särab meie valgus heledamalt ja seda ei saa peita ning sellest saab lipp neile, kes Päästja valgust otsivad.
Kallid vennad ja õed! Me ei peaks ega tohiks oma valgust peita. Päästja käskis meil lasta oma valgusel särada nagu linnal mäe otsas või küünlajalal oleva küünla valgusel. Kui me nii teeme, ülistame oma Taevast Isa. Päästja evangeelium ja Tema taastatud Kirik annavad meile palju võimalusi, et meie valgus oleks osa võimsast lipust rahvastele.
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus on valgus, mida me peame peegeldama. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.