Karjaseks saamine
Ma loodan, et need, keda te teenite, näevad teis sõpra ja mõistavad, et teie näol on neil olemas eestseisja ja usaldusalune.
Üks Algühingu laps, keda ma aasta tagasi Tšiilis kohtasin, tõi mu näole naeratuse. Ta ütles: „Tere! Ma olen David. Kas sa räägiksid minust üldkonverentsil?”
Ma olen vaiksetel hetkedel Davidi ootamatu tervituse peale mõelnud. Me kõik tahame olla tunnustatud. Me tahame olla tähtsad, meelde jääda ja tunda end armastatuna.
Õed ja vennad, te kõik olete tähtsad. Isegi kui teist ei ole üldkonverentsil räägitud, siis Päästja tunneb ja armastab teid. Kui mõtisklete selle üle, kas see on õige, peate mõtlema lihtsalt sellele, et Ta on „märkinud [teid] oma peopesadesse”.1
Teades, et Päästja meid armastab, võime mõelda sellele, kuidas saame kõige paremini näidata, et meie Teda armastame.
Päästja küsis Peetruselt: „Kas sa armastad mind ‥?”
Peetrus vastas: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!” Ta ütleb temale: „Sööda mu tallekesi!”
Peetrus kurvastas, kui küsimust „Kas sa armastad mind?” esitati teist ja kolmandat korda, kuid kinnitas ikkagi oma armastust: „Issand, sina tead kõik, sina tunned, et oled mulle armas!” Jeesus ütleb temale: „Sööda mu lambaid!”2
Kas Peetrus ei olnud juba tõestanud, et ta on Kristuse armastav järgija? Nende esimesest kohtumisest rannal oli ta kohe oma kalavõrgud maha jätnud, et Päästjat järgida.3 Peetrusest sai tõeline inimeste püüdja. Ta oli Päästjale Tema isikliku teenimise ajal saatjaks ja aitas teistele Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetada.
Kuid nüüd teadis ülestõusnud Issand, et Ta pole enam Peetruse kõrval, et näidata talle, kuidas ja millal ta peaks teenima. Päästja eemal olles pidi Peetrus otsima juhatust Vaimult, saama ise ilmutusi ning seejärel pidi tal olema julgust ja usku tegutseda. Keskendudes oma lammastele, soovis Päästja, et Peetrus teeks seda, mida Tema teeks, kui Ta seal oleks. Ta palus Peetrusel saada karjaseks.
Möödunud aprillis esitas president Russell M. Nelson samasuguse kutse meile, et toidaksime meie Isa lambaid veelgi pühamal viisil ja teeksime seda teenimise kaudu.4
Selleks, et see kutse tõhusalt vastu võtta, peaksime arendama karjase südant ja mõistma Issanda lammaste vajadusi. Kuidas me saame karjasteks, kelleks Issand tahab, et me saaksime?
Nagu kõigi küsimuste puhul, võime vaadata meie Päästja Jeesuse Kristuse, hea karjase poole. Päästja lambad olid tuntud ja kokku loetud. Neid valvati ja nad koguti kokku Jumala lambatarasse.
Tuntud ja kokku loetud
Kui püüame Päästja eeskuju järgida, peame kõigepealt Tema lambaid tundma ja need kokku lugema. Meile on määratud konkreetsed inimesed ja pered, kelle eest hoolitseda, et võiksime olla kindlad, et kogu Issanda kari on kokku loetud ja kedagi pole ära unustatud. Loendamine pole siiski ainult numbrite pärast, vaid kindluse pärast, et iga inimene tunneb Päästja armastust kellegi kaudu, kes Tema nimel teenib. Sel moel võivad kõik tunda, et armastav Taevane Isa neid tunneb.
Hiljuti kohtusin ma noore naisega, kes on määratud teenima endast ligi viis korda vanemat õde. Nad on koos avastanud ühise armastuse muusika vastu. Selle noore naise külaskäikude ajal laulavad nad koos ja jagavad oma lemmiklugusid. Nad sepistavad sõprust, mis õnnistab mõlema elu.
Ma loodan, et need, keda te teenite, näevad teis sõpra ja mõistavad, et teie näol on neil olemas eestseisja ja usaldusalune – keegi, kes on nende oludest teadlik ja toetab neid nende lootustes ja püüdlustes.
Hiljuti tehti mulle ülesandeks teenida õde, keda ei mu kaaslane ega mina hästi ei tundnud. Kui ma oma 16-aastase teenimistöökaaslase Jessiga nõu pidasin, ütles ta targalt: „Me peame teda tundma õppima.”
Otsustasime kohe talle endast selfi ja tutvustava teksti saata. Ma hoidsin telefoni ja Jess vajutas nuppu, et pilti teha. Meie esimene teenimisvõimalus oli kaaslaste ühine püüdlus.
Meie esimesel külaskäigul küsisime oma õelt, kas on midagi, mille eest võiksime tema puhul palvetada. Ta rääkis hellast isiklikust raskusest ja ütles, et ta oleks tänulik, kui me palvetaksime. Tänu tema aususele ja kindlusele tekkisid kiiresti armastusest tulvil suhted. Milline sulnis au teda oma igapäevastes palvetes meeles pidada.
Palvetades tunnete Jeesuse Kristuse armastust nende vastu, keda teenite. Jagage nendega seda armastust. Milline oleks veel parem viis toita Tema lambaid, kui aidata neil tunda Tema armastust – teie kaudu?
Valvatud
Teine viis arendada karjase südant on valvata Tema lambaid. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmetena võime aidata kolida, parandada, remontida ja ümber ehitada. Oleme vajadusel kiired abikätt või küpsisetaldrikut ulatama. Kuid kas on veel midagi?
Kas meie lambad teavad, et me valvame nende üle armastusega ja tegutseme, et aidata?
Me loeme Matteuse 25. peatükist:
„Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud ‥
Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu.
Siis vastavad õiged temale: Issand, millal me nägime sind näljasena ja söötsime sind, või millal janusena ja jootsime sind?
Millal me nägime sind võõrana ja võtsime sind vastu?”5
Vennad ja õed, võtmesõna on nägime. Õigemeelsed nägid neid, kes olid hädas, kuna nad vaatasid ja panid tähele. Ka meil võivad olla valvsad silmad, et aidata ja trööstida, tähistada ja isegi unistada. Ja kui me tegutseme, võime olla kindlad Matteuse evangeeliumis antud lubaduses: „Mida te iganes olete teinud ühele [neist] ‥, seda te olete minule teinud!”6
Üks sõber, nimetame teda Johniks, rääkis, mis juhtus, kui ta nägi kellegi teise vähem märgatavat vajadust: „Üks õde minu kogudusest üritas teha enesetappu. Kaks kuud hiljem ma avastasin, et keegi minu kvoorumist polnud tema abikaasaga sellest traagilisest kogemusest rääkinud. Kahjuks polnud ka mina midagi teinud. Lõpuks kutsusin ma ta abikaasa lõunale. Ta oli häbelik mees, üsna kinnine. Kuid kui ma ütlesin: „Sinu naine üritas teha enesetappu. See peab sinu jaoks väga raske olema. Kas sa tahad sellest rääkida?”, hakkas mees nutma. Meil oli tundeline ja usalduslik jutuajamine ning me saime kohe väga lähedaseks ning usaldasime teineteist.”
John lisas: „Ma arvan, et tavaliselt viime me pigem kooki, kui mõtleme sellele, kuidas käituda selles olukorras ausalt ja armastavalt.”7
Meie lambad võivad haiget saada, ära kaduda või isegi tahtlikult õigelt teelt kõrvale astuda. Karjastena saame olla ühed esimestest, kes nende vajadust näevad. Me saame kuulata ja armastada ilma kohut mõistmata ning Püha Vaimu juhatusel lootust ja abi pakkuda.
Õed ja vennad! Maailmas on meie inspireeritud tegude tõttu rohkem lootust ja rõõmu. Otsides Issanda juhatust, et teada, kuidas Tema armastust edasi anda ja näha nende vajadusi, keda te teenite, avatakse teie silmad. Teie püha ülesanne teenida annab teile jumaliku õiguse saada inspiratsiooni. Te võite otsida seda inspiratsiooni enesekindlalt.
Kokku kogutud Jumala lambatarasse
Kolmandaks soovime, et meie lambad oleksid kokku kogutud Jumala lambatarasse. Seda tehes peame mõtlema, kus nad lepingurajal asuvad ja olema valmis nende usu teekonnal koos nendega kõndima. Meil on püha eesõigus õppida tundma nende südant ja juhtida neid Päästja juurde.
Õde Josivinil Fidžil oli sõna otseses mõttes raske näha oma edasist teed sellel lepingurajal. Tema sõber märkas, et Josivinil on raskusi, et näha piisavalt hästi, et lugeda pühakirju. Ta hankis Josivinile uued lugemisprillid ja erkkollase pliiatsi, et värvida Mormoni Raamatus ära kõik kohad, kus mainitakse Jeesust Kristust. See, mis sai alguse lihtsast soovist teenida ja aidata pühakirjade uurimisel, viis lõpuks selleni, et Josivini käis esimest korda templis 28 aastat pärast ristimist.
Olgu meie lambad tugevad või nõrgad, rõõmsad või hingepiinas, me võime hoolitseda selle eest, et keegi ei kõnni üksinda. Te saate neid armastada, kuhu nad vaimselt ka poleks jõudnud, ning pakkuda tuge ja julgustust järgmiseks sammuks edasi. Ma tunnistan, et kui palvetame ja püüame nende südant mõista, juhib Taevane Isa meid ja Tema Vaim on koos meiega. Meil on võimalus olla „inglid [nende] ümber”, kui Ta nende ette astub.8
Päästja kutsub meid toitma oma lambaid, hoolitsema Tema karja eest, nagu Tema seda teeks. Ta kutsub meid olema karjased igale rahvale, igale riigile. (Ning jah, vanem Uchtdorf, me armastame saksa lambakoeri.) Ja Ta soovib, et Tema noored inimesed selles osaleksid.
Meie noored võivad olla mõned kõige tugevamad karjased. Nagu president Russell M. Nelson on öelnud, nad on „parimate seas, kelle Issand on eales siia maailma saatnud”. Nad on targad vaimud, meie „parimad mängijad”, kes järgivad Päästjat.9 Kas suudate ette kujutada, millist väge sellised karjased endaga kaasa toovad, kui nad lammaste eest hoolitsevad? Nende noortega külg külje kõrval teenides näeme imesid.
Noored naised ja noored mehed, me vajame teid! Kui teil ei ole teenimisülesannet, rääkige oma Abiühingu või vanemate kvoorumi juhatajaga. Nad rõõmustavad teie tahte üle veenduda, et Tema lambaid tuntakse ja nad loetakse kokku, et neid valvatakse ja nad kogutakse kokku Jumala lambatarasse.
Ma palvetan, et kui saabub päev, kui põlvitame oma armastatud Päästja jalge ees, olles toitnud Tema karja, saaksime vastata, nagu vastas Peetrus: „Jah, Issand, sina tead, et sa oled mulle armas!”10 Need Sinu lambad on armastatud, nad on kaitstud ja nad on kodus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.