Kiriku õige nimi

Juhataja Russell M. Nelson

Jeesus Kristus käskis meil kutsuda Tema Kirikut Tema nime järgi, kuna see on Tema Kirik, mis on täis Tema väge.

Mu armsad vennad ja õed! Sel kaunil hingamispäeval tunneme koos rõõmu Issandalt saadud rohkete õnnistuste üle. Oleme väga tänulikud teie tunnistuse üle Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumist, ohverduste eest, mida olete teinud, et püsida lepingurajal, ja teie pühitsetud teenimise eest Tema Kirikus.

Täna tunnen õhutust arutada teiega üht tähtsat teemat. Mõne nädala eest avaldasin teate seoses Kiriku nimega.¹ Tegin seda, kuna Issand on rõhutanud mulle selle nime tähtsust, mille Ta ilmutas oma Kirikule, nimelt et see on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik.²

Nagu oodata võis, oleme saanud mitmesugust vastukaja sellele teatele ja uuendatud stiilijuhisele.³ Paljud liikmed parandasid kohe Kiriku nime oma blogides ja sotsiaalmeedialehtedel. Teised imestasid, et miks, kui maailmas on nii palju teoksil, oli vaja rõhutada midagi väheolulist? Mõni ütles, et seda ei saa teha, nii et miks üldse proovida? Lubage mul selgitada, miks me sellest nii väga hoolime. Kuid lubage mul esmalt öelda, mida see püüdlus ei ole:

• See ei ole nimemuutus.

• See ei ole tootemärgi muutmine.

• See ei ole pealiskaudne muudatus.

• See ei ole lihtsalt tuju.

• Ja see ei ole väheoluline.

Pigem on see parandus. See on Issanda koda. Joseph Smith ei pannud sellele Kirikule nime, mis tema kaudu taastati, ega teinud seda ka Mormon. Päästja ise ütles: „Sest nõnda tuleb kutsuda minu kirikut viimsetel päevadel, nimelt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuks.”⁴

Isegi varem, aastal 34 pKr, andis Issand sarnased juhised oma Kiriku liikmetele, kui Ta külastas neid Ameerika mandril. Tol korral ütles Ta:

„Seepärast nimetage kirik minu nimega. ‥

Ja kuidas saab see olla minu kirik, muidu kui et seda kutsutakse minu nimega? Sest kui kirikut kutsutakse Moosese nimega, siis on see Moosese kirik; või kui seda kutsutakse mõne inimese nimega, siis on see selle inimese kirik; aga kui seda kutsutakse minu nimega, siis on see minu kirik.”⁵

Seega ei saa Kiriku nime üle kaubelda. Kui Päästja ütleb selgelt, mis Tema Kiriku nimi peaks olema ja käsib meid öeldes: „Nõnda tuleb kutsuda minu kirikut”, siis on Tal omadega tõsi taga. Ja kui me lubame kasutada hüüdnimesid või võtame omaks või toetame neid hüüdnimesid, siis solavab see Teda.

Mis tähtsust on nimel, või antud juhul, hüüdnimel? Mis puutub Kiriku hüüdnimedesse, nagu „VAP Kirik”, „mormoonide Kirik” või „viimse aja pühade Kirik”, siis kõige tähtsam asjaolu nende nimede puhul on Päästja nime puudumine. Päästja nime eemaldamine Issanda Kiriku nimest on Saatanale suur võit. Kui heidame kõrvale Päästja nime, siis tasapisi heidame kõrvale kõik, mis Jeesus Kristus meie heaks tegi – isegi Tema lepituse.

Vaadake sellele Tema vaatenurgast: surelikkusele eelnenud elus oli Ta Jehoova, Vana Testamendi Jumal. Oma Isa juhendusel sai Temast selle ja teiste maailmade looja.⁶ Ta otsustas alistuda oma Isa tahtele ja teha kõikide Jumala laste heaks midagi, mida keegi teine teha ei suutnud! Alandudes, et tulla maa peale Isa Ainusündinuna lihas, Teda teotati, pilgati, peksti rooskadega ja Tema peale sülitati. Ketsemani aias võttis meie Päästja enda peale iga valu, iga patu, ja kõik piinad ja kannatused, mida teie või mina ja iga inimene, kes on kunagi elanud või elab, võib kunagi kogeda. Selle piinarikka koorma all veritses Ta igast poorist.⁷ Kõik need kannatused suurenesid, kui Teda Kolgatal julmalt risti löödi.

Nende piinarikaste kogemuste kaudu ja Tema järgneva ülestõusmise – Tema lõputu lepituse kaudu – andis Ta surematuse kõigile ja lunastas meie meeleparanduse tingimusel igaühte meist patu tagajärgede käest.

Pärast Päästja ülestõusmist ja Tema apostlite surma langes maailm aastasadu kestvasse pimedusse. Seejärel, aastal 1820, ilmusid Jumal Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus prohvet Joseph Smithile, et panna alus Issanda Kiriku taastamisele.

Pärast kõike, mida Ta oli kannatanud – ja pärast kõike, mida Ta oli inimkonna heaks teinud, mõistan ma sügava kahetsusega, et me oleme tahtmatult nõustunud sellega, et Issanda Kirikut kutsutakse teiste nimedega, millest igaüks pühib ära Jeesuse Kristuse püha nime.

Igal pühapäeval, kui võtame väärilisena sakramenti, lubame taas oma Taevasele Isale, et oleme valmis võtma enda peale Tema Poja, Jeesuse Kristuse nime.⁸ Me lubame Teda järgida, meelt parandada, pidada kinni Tema käskudest ja Teda alati meeles pidada.

Kui me jätame Tema Kiriku nimest välja Tema nime, siis eemaldame Teda tahtmatult ka oma elu keskpunktist.

Päästja nime enda peale võtmine kaasab teistele kuulutamist ja tunnistamist – oma tegude ja sõnadega –, et Jeesus on Kristus. Kas pelgame nii väga solvata inimesi, kes meid mormoonideks kutsuvad, et me ei kaitse Päästjat ennast, ei seisa Tema eest selle nime kaitseks, millega kutsutakse Tema Kirikut?

Kui me soovime rahva ja inimestena omada Jeesuse Kristuse lepituse väge – mis meid puhastab ja tervendab, tugevdab ja suurendab ning lõpuks ülendab –, siis peame selgelt tunnustama, et Tema on selle väe allikas. Alustuseks võime kutsuda Tema Kirikut selle nimega, mille Tema andis.

Suurele osale maailmast on Issanda Kirik hetkel maskeeritud kui mormoonide Kirik. Kuid meie Issanda Kiriku liikmetena teame, kes seisab selle eesotsas: Jeesus Kristus isiklikult. Kahjuks võivad paljud, kes kuulevad sõna mormoon, arvata, et me kummardame Mormonit. See ei ole nii! Me austame ja hindame seda muistset Ameerika mandri prohvetit.⁹ Kuid me ei ole Mormoni jüngrid. Me oleme Issanda jüngrid.

Kiriku algusaegadel kasutati termineid, nagu mormoonide Kirik ja mormoonid ¹⁰ sageli epiteetidena – julmade ja teotavate terminitena –, millega sooviti kustutada Jumala kätt Jeesuse Kristuse Kiriku taastamises neil viimsetel aegadel.¹¹

Vennad ja õed! On palju maiseid vastuväiteid, miks mitte taastada Kiriku õiget nime. Üks on digitaalne maailm, milles me elame, ja otsingumootori optimeerimine, mis aitab meil leida infot, mida me kohe vajame – sealhulgas infot Issanda Kiriku kohta –, ja kriitikud leiavad, et praegusel hetkel seda muuta ei ole arukas. Teised leiavad, et kuna me oleme nii laialdaselt tundud mormoonidena ja mormoonide Kirikuna, siis peaksime sellest kasu lõikama.

Kui see oleks arutelu inimeste loodud organisatsiooni brändi loomisest, siis jääksid need argumendid peale. Kuid see on oluline küsimus. Me vaatame Tema poole, kelle Kirik see on, ja tunnistame, et Isanda teed ei ole ega saa kunagi olema inimese teed. Kui oleme kannatlikud ja täidame oma osa hästi, siis juhib Issand meid läbi selle tähtsa ülesande. Teame ju, et Issand aitab neid, kes püüavad teha Tema tahet, just nagu Ta aitas Nefil ehitada laeva, et merd ületada.¹²

Me peame olema viisakad ja kannatlikud püüdlustes neid vigu parandada. Vastutustundlik meedia on meie soovi suhtes osavõtlik.

Ühel varasemal üldkonverentsil kõneles vanem Benjamín De Hoyos sellisest juhtumist. Ta ütles:

„Mõni aasta tagasi, teenides Kiriku avalike suhete osakonnas Mehhikos, kutsuti [mind ja minu kaaslast] esinema raadio vestlussaatesse. ‥ [Üks programmijuhtidest] küsis [meilt]: „Miks on Kirikul selline pikk nimi? ‥

Mina ja minu kaaslane naeratasime selle suurepärase küsimuse peale ning asusime seejärel selgitama, et Kiriku nime ei valinud inimesed. Selle andis Päästja. ‥ Saatejuht vastas kohe ja lugupidavalt: „Seega me kordame seda suurima heameelega.””¹³

See aruanne toob välja mustri. Üks ühe järel on meil üksikisikutena tarvis kõvasti pingutada, et parandada vigu, mis on aastate jooksul Kiriku kohta levinud.¹⁴ Ülejäänud maailm kas järgib või ei järgi meie eeskuju õige nime kasutamisel. Kuid meist oleks ebasiiras pahandada selle üle, et maailm Kirikut ja selle liikmeid vale nimega kutsuvad, kui me ise sedasama teeme.

Abi on meie uuendatud stiilijuhist. See ütleb: „Esmamainimisel soovitame kasutada Kiriku täisnime „Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik”. Kui on vajalik Kiriku nime [teistkordsel mainimisel] lühendada, palume kasutada nimetusi „Kirik” või „Jeesuse Kristuse Kirik”. Samuti on õige kasutada nime „Jeesuse Kristuse taastatud Kirik” ning selle nime kasutamist soovitatakse.”¹⁵

Kui keegi küsib, „Kas sa oled mormoon?”, siis võiksite vastata: „Kui sa küsid, kas olen Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liige, siis jah, olen küll!”

Kui keegi küsib: „Kas sa oled viimse aja püha?”¹⁶, siis võiksite vastata: „Jah, olen! Ma usun Jeesusesse Kristusesse ja olen Tema taastatud Kiriku liige.”

Mu kallid vennad ja õed! Ma luban teile, et kui me anname endast parima, et taastada Issanda Kiriku õige nimi, siis valab Tema, kelle Kirik see on, viimse aja pühade peale oma väge ja õnnistusi,¹⁷ milliseid me pole kunagi näinud. Me saame Jumala teadmist ja väge, mis aitab meil viia Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi õnnistusi kõigi rahvuste, hõimude, keelte ja rahvaste juurde ning valmistada maailma Issanda teiseks tulemiseks.

Seega, mis tähtsust on nimel? Mis puutub Issanda Kiriku nimesse, siis on see kõige olulisema tähtsusega! Jeesus Kristus käskis meil kutsuda Tema Kirikut Tema nime järgi, kuna see on Tema Kirik, mis on täis Tema väge.

Ma tean, et Jumal elab. Jeesus on Kristus. Tema juhib oma Kirikut tänapäeval. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.

Viited

1. „Issand on rõhutanud mulle selle nime tähtsust, mille Ta ilmutas oma Kirikule, nimelt et see on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. Meil seisab ees töö, et viia ennast Tema tahtega kooskõlla. Viimaste nädalate jooksul on erinevad Kiriku juhid ja osakonnad teinud algust vajalike sammudega, et seda teha. Järgnevate kuude jooksul antakse teile selle tähtsa küsimuse kohta lisainfot.” (Russell M. Nelson. Kiriku nimi. – ametlik teadaanne, 16. aug 2018, mormonnewsroom.org)

2. Varasemad Kiriku presidendid on esitanud sarnaseid palveid. Näiteks ütles president George Albert Smith: „Ärge valmistage Issandale pettumust seda mormooni Kirikuks kutsudes. Tema ei kutsunud seda mormooni Kirikuks.” (Conference Report, apr 1948, lk 160)

3. Vt Stiilijuhend − Kiriku nimi. – mormonnewsroom.org.

4. ÕL 115:4.

5. 3Ne 27:7–8.

6. Vt Ms 1:33.

7. Vt ÕL 19:18.

8. Vt Mn 4:3; ÕL 20:37, 77.

9. Mormon oli üks neljast peamisest Mormoni Raamatu kirjutajast, teised olid Nefi, Jaakob ja Moroni. Nad kõik nägid Issandat oma silmaga, nagu ka raamatu inspireeritud tõlk, prohvet Joseph Smith.

10. Nende pilkenimede seas oli ka termin mormoonlased (vt History of the Church, 2:62–63, lk 126).

11. Uue Testamendi aegadel kasutati ka teisi epiteete. Kui apostel Paulus toodi maavalitseja Feeliksi ette, öeldi, et ta on „naatsaretlaste lahkusu peamees” (Ap 24:5). Selle termini „naatsaretlaste” kohta kirjutas üks kommentaator, et „Seda nime kasutati, et näidata põlgust kristlaste vastu. Neid kutsuti nii selle pärast, et Jeesus oli pärit Naatsaretist” (Albert Barnes, Notes, Explanatory and Practical, on the Acts of the Apostles [1937], lk 313).

    Samamoodi kirjutas üks teine kommentaator: „Nagu meie Issandat kutsuti põlglikult naatsaretlaseks (Mt 26:71), niisamuti kutsusid juudid kõiki tema jüngreid naatsaretlasteks. Nad ei möönnud, et nad on kristlased ehk Messiase jüngrid.” (The Pulpit Commentary: The Acts of the Apostles, toim H. D. M. Spence ja Joseph S. Exell [1884], 2:231)

    Sellega seoses mainis vanem Neal A. Maxwell: „Terve pühakirjaajaloo vältel näeme üha korduvaid püüdlusi prohveteid maha teha, et neid kõrvale heita – neid sildistada, et nende tähtsust vähendada. Enamasti aga nende kaasaegsed ja ilmalik ajalugu lihtsalt eirab neid. Kutsuti ju ka varakristlasi lihtsalt „naatsaretlaste lahkusulisteks” (Ap 24:5).” (Out of Obscurity. – Ensign, nov 1984, lk 10).

12. Vt 1Ne 18:1–2.

13. Benjamín De Hoyos. Kutsutud pühadeks. – 2011. a kevadine üldkonverents.

14. Kuigi meil puudub võim selle üle, kuidas teised inimesed meid kutsuvad, on meil täielik võim selle üle, kuidas me ise endid kutsume. Kuidas võime oodata, et teised Kiriku õiget nime austavad, kui meie ise Kiriku liikmetena seda ei tee?

15. Stiilijuhend − Kiriku nimi. – mormonnewsroom.org.

16. Piiblis kasutatakse sageli sõna pühad. Näiteks Pauluse kirjas efeslastele kasutab ta sõna pühad vähemalt üks kord igas peatükis. Püha on inimene, kes usub Jeesusesse Kristusesse ja püüab Teda järgida.

17. Vt ÕL 121:33.