Rõõm omakasupüüdmatust teenimisest
Me oleme lubanud oma Taevasele Isale, et teenime Teda ja teisi armastusega ja teeme kõikides asjades Tema tahet.
Pärast viimast üldkonverentsi pöördusid paljud inimesed minu poole sama küsimusega: „Kas need toolid on mugavad?” Vastasin iga kord samamoodi: „Need toolid on väga mugavad, kui sa ei pea kõnet pidama.” See on nii, kas pole? Sel konverentsil pole mu tool olnud nii mugav, kuid ma olen tõesti tänulik õnnistuse ja au eest teile täna õhtul kõneleda.
Mõnikord saame teenides istuda erinevatel kohtadel. Mõni on üsna mugav ja mõni mitte, kuid oleme lubanud oma Taevasele Isale, et teenime Teda ja teisi armastusega ja teeme kõikides asjades Tema tahet.
Mõni aasta tagasi õppisid Kiriku noored, et „kui te „astute Jumala teenistusse” [ÕL 4:2], asute kõige suurepärasemale teekonnale, mis eales olnud on. Te aitate Jumalal kiirendada Tema tööd ning see on suurepärane, rõõmutoov ja imeline kogemus”.1 Sellele teekonnale võivad asuda kõik, east olenemata, ja see on samuti teekond, mis viib meid rajale, mida meie armastatud prohvet on kutsunud lepingurajaks2.
Kuid kahjuks elame isekas maailmas, kus inimesed küsivad pidevalt: „Mis kasu ma sellest saan?”, selle asemel, et küsida: „Keda ma saan täna aidata?” või „Kuidas ma saaksin oma kutses paremini Issandat teenida?” või „Kas ma annan Issandale endast kõik?”.
Minu elus on suurepärane eeskuju omakasupüüdmatust teenimisest õde Victoria Antonietti. Victoria oli üks Algühingu õpetajatest minu koguduses, kui ma Argentiinas üles kasvasin. Igal teisipäeva õhtupoolikul, kui me Algühingusse kogunesime, tõi ta meile šokolaadikoogi. Kook maitses kõigile – see tähendab kõigile peale minu. Ma vihkasin šokolaadikooki! Ja kuigi ta püüdis ka mulle kooki pakkuda, ütlesin ma alati tema pakkumisest ära.
Ühel päeval, kui ta oli kõigile teistele lastele kooki andnud, küsisin ma temalt: „Miks sa ei too meile näiteks apelsini- või vaniljemaitselist kooki?”
Ta naeris pisut ja küsis minult: „Miks sa ei proovi väikest tükki? Selles koogis on eriline koostisosa ja ma luban, et kui sa seda proovid, hakkab see sulle maitsema!”
Ma vaatasin ringi ja minu üllatuseks paistis kook kõigile maitsevat. Otsustasin seda proovida. Kas oskate arvata, mis juhtus? See meeldis mulle! See oli esimene kord, kus šokolaadikook mulle maitses.
Alles palju aastaid hiljem sain ma teada, mis oli see salajane koostisosa õde Antonietti šokolaadikoogis. Külastasime lastega igal nädalal mu ema. Ühel sellisel külaskäigul nautisime emaga tükikest šokolaadikooki ja ma meenutasin talle, kuidas see kook mulle esimest korda maitsema hakkas. Siis rääkis ema mulle ülejäänud loo.
„Vaata, Cris,” ütles mu ema, „Victorial ja tema perel polnud eriti raha ja iga nädal pidi ta valima, kas maksta bussi eest, et minna oma nelja lapsega Algühingusse või osta vajalikud asjad Algühinguklassile šokolaadikoogi tegemiseks. Ta valis alati bussi asemel šokolaadikoogi ning kõndis, olgu ilm milline tahes, oma lastega edasi-tagasi kokku kuus kilomeetrit.
Tol päeval hakkasin ma tema šokolaadikooki rohkem hindama. Mis veelgi tähtsam, ma õppisin, et Victoria koogi salajane koostisosa oli armastus, mis tal oli nende vastu, keda ta teenis, ja tema omakasupüüdmatu ohverdus meie heaks.
Mõeldes tagasi Victoria koogile, aitab see mul meeles pidada omakasupüüdmatu teenimise ajatuid õppetunde, mida Issand oma jüngritele õpetas, kui Ta templi ohvrirahakirstu poole kõndis. Te teate seda lugu. Vanem James E. Talmage on õpetanud, et seal oli 13 kirstu „ja neisse lasid inimesed oma annetusi [erinevatel] eesmärkidel, mis olid kirstude peal kirjas. Jeesus vaatas annetajate järjekordi, mis koosnes kõiksugu erinevatest inimestest. Mõni andis kingi „siiral eesmärgil”, samal ajal kui teised lasid kirstu „suuri summasid hõbedat ja kulda” lootuses, et neid nähakse ja annetuste eest ülistatakse.
„Paljude seas oli vaene lesknaine, kes ‥ lasi ohvrirahakirstu kaks väikest pronksmünti, mida tunti leptonitena. Tema annetus oli väiksem kui Ameerikas pool senti. Issand kutsus oma jüngrid enda juurde, pööras nende tähelepanu vaesele lesknaisele ja tema teole ning ütles: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesk pani rohkem ohvrikirstu kui kõik, kes panid! Sest need kõik panid oma küllusest, ent tema pani oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise!” [Mk 12:43–44].”3
Lesknaisel polnud väljapaistvat positsiooni tolle aja ühiskonnas. Tal oli tegelikult midagi palju enamat: tema kavatsused olid siirad ja ta andis kõik, mis tal anda oli. Ta andis ehk vähem kui teised, vaiksemalt kui teised, teisiti kui teised. Mõne silmis oli see, mis ta andis, tühine, kuid Päästja kui „südame meelsuse ja mõtete eristaja”4 silmis andis ta endast kõik.
Õed, kas me anname kõik endast Issandale, end tagasi hoidmata? Kas ohverdame oma aega ja andeid, et pealekasvav põlvkond võiks õppida armastama Issandat ja pidama Tema käske? Kas teenime nii neid, kes on meie ümber, kui ka neid, kes on meile määratud hoole ja usinusega – ohverdades aega ja energiat, mida võiks mujal kasutada? Kas peame kinni kahest käsust – armastada Jumalat ja armastada Tema lapsi?5 Sageli peegeldub see armastus teenimises.
President Dallin H. Oaks on õpetanud: „Meie Päästja teenis omakasupüüdmatult. Ta õpetas, et igaüks meist peaks Teda järgima ja loobuma teiste teenimise nimel isekatest huvidest.”
Ta jätkas:
„Üks üldtuntud näide teiste ennastsalgavast teenimisest ‥ on ohverdus, mille lapsevanemad teevad oma laste nimel. Emad on nõus kannatama laste sünnitamise ja üleskasvatamise nimel valu ning loobuma omaenda tahtmistest ja mugavustest. Isad kohandavad oma elu ja eelistusi perekonna ülalpidamiseks. ‥
Me tunneme rõõmu ka nende üle, kes kannavad hoolt puuetega pereliikmete ja eakate vanemate eest. Selline teenimine ei küsi, mida mina sellest saan. Kõik see nõuab isiklikest mugavustest loobumist omakasupüüdmatu teenimise nimel. ‥
Eelöeldu illustreerib igavest põhimõtet, et me oleme õnnelikumad ja tunneme suuremat rahulolu, kui tegutseme ja teenime selleks, et anda, mitte selleks, et saada.
Meie Päästja õpetab meid Teda järgima, tehes vajalikke ohverdusi ennastsalgava omakasupüüdmatu teiste teenimise nimel.”6
President Thomas S. Monson on samamoodi õpetanud, et „kui me oma Päästjaga vastamisi seisame, ei küsita meilt ehk „Kui mitu ametikohta teil on olnud?”, vaid pigem „Kui paljusid inimesi olete te aidanud?”. Tegelikkuses ei saa me kunagi armastada Päästjat enne, kui teenime Teda teenides Tema rahvast.”7
Teisisõnu, õed, ei ole tähtis, kas me istume mugavatel kohtadel või näeme tagarea roostes kokkukäival toolil vaeva, et koosoleku lõpuni vastu pidada. Ei loe isegi see, kas meil oli vaja korraks fuajeesse minna, et nutvat beebit rahustada. Loeb see, et tulime sooviga teenida, et märkasime neid, keda teenime, ja tervitasime neid rõõmsalt ning et tutvustasime end neile, kes istuvad meie reas kokkukäivatel toolidel – pöördudes sõbralikult nende poole, kuigi meid pole määratud neid teenima. Ja kindlasti loeb see, et teeme kõike, mida teeme, koos erilise teenimise koostisainega: koos armastuse ja ohverdusega.
Olen jõudnud arusaamisele, et meil pole vaja küpsetada šokolaadikooki, et olla hea või pühendunud Algühingu õpetaja, sest asi polnud koogis. Asi oli armastuses, millest see tegu oli ajendatud.
Ma tunnistan, et armastus on saanud pühaks ohverduse kaudu, õpetaja ohverduse ja veelgi rohkem Jumala Poja lõputu ja igavikulise ohverduse kaudu. Ma tunnistan, et Ta elab. Ma armastan Teda ja tahan heita kõrvale isekad soovid selleks, et armastada ja teenida, nagu Tema seda teeb. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.