Praegu on aeg seda teha
Kui teie elus on midagi, millele peate tähelepanu pöörama, siis praegu on aeg seda teha.
Aastaid tagasi ärireisiks valmistudes hakkasin tundma rinnas valu. Olles mures, otsustas mu naine minuga kaasa tulla. Juba esimesel lennul muutus valu nii tugevaks, et mul oli raske hingata. Maandudes lahkusime lennujaamast ja läksime kohalikku haiglasse, kus pärast mitut testi teatas arst, et võime reisi turvaliselt jätkata.
Pöördusime lennujaama tagasi ja läksime lennule, mis viis meid sihtkohta. Laskumise ajal palus piloot valjuhääldi kaudu, et ma endast märku annaksin. Lennusaatja tuli mu juurde ja teatas, et nad olid just saanud hädaabikõne, ja ütles, et kiirabi ootab lennujaamas, et mind haiglasse viia.
Istusime kiirabiautosse ja kiirustasime kohalikku erakorralise meditsiini osakonda. Seal kohtusime kahe mureliku arstiga, kes selgitasid, et mulle oli pandud vale diagnoos ja et tegelikult oli mul kopsus tõsine emboolia ehk vereklomp, mis nõudis arstide kiiret tegutsemist. Arstid teatasid meile, et paljud patsiendid ei jää selles seisundis ellu. Teades, et oleme kodust kaugel, ja teadmata, kas oleme sellisteks elumuutvateks sündmusteks valmis, ütlesid arstid, et kui meie elus on midagi, mis vajab tähelepanu, siis praegu on aeg tegutseda.
Mäletan hästi, kuidas tol äreval hetkel kogu mu ellusuhtumine hetkega muutus. See, mis vaid hetk tagasi oli tundunud väga tähtis, polnud enam nii oluline. Mu mõtted läksid igapäevaelu maiste murede juurest igavikulise vaatenurga juurde – perele, lastele, oma naisele ja lõpuks oma elule hinnangu andmisele.
Kuidas oli meil perena ja isiklikult läinud? Kas olime elanud oma elu kooskõlas lepingutega, mille olime sõlminud, ja vastavalt Issanda ootustele või olime ehk ettekavatsematult lasknud maistel muredel meid eemale juhtida sellest, mis on kõige tähtsam?
Ma kutsuksin teid mõtlema selle kogemuse tähtsale õppetunnile: astuma maailmast eemale ja andma oma elule hinnang. Või nagu arst ütles: kui teie elus on midagi, millele peate tähelepanu pöörama, siis praegu on aeg tegutseda.
Oma elule hinnangu andmine
Me elame infost tulvil maailmas, kus domineerib aina kasvav tähelepanu kõrvalejuhtimine, mis muudab selles elusaginas igavikulise väärtusega asjadele keskendumise üha raskemaks. Meie igapäevaelu pommitavad tähelepanu püüdvad pealkirjad, mida kiiresti muutuvad tehnoloogiad meile pakuvad.
Kui me ei võta aega mõtisklemiseks, ei pruugi me märgata kiiretempolist keskkonna mõju meie igapäevaelule ega valikutele, mida teeme. Võime avastada, et meie elu on mattunud infovoogude alla, mis jõuavad meieni meemide, videote ja silmatorkavate pealkirjade kaudu. Kuigi huvitavad ja meeltlahutavad, on enamikul neist meie igavese arenguga vähe pistmist, kuid siiski määravad nad ära selle, kuidas me oma surelikku kogemust näeme.
Neid maiseid häirijaid võib võrrelda nendega, mis olid Lehhi unenäos. Kui liigume lepingute rajal edasi, käsi kindlalt raudkäsipuust kinni hoidmas, kuuleme ja näeme suures ja ruumikas hoones neid, kes „suhtusid pilkavalt ja näitasid näpuga” (1Ne 8:27). Me ei pruugi teadlikult kavatseda seda teha, kuid mõnikord me peatume ja tõstame oma pilgu, et näha, mida kogu see mürgel tähendab. Mõned meist võivad isegi raudkäsipuust eemalduda ja liikuda lähemale, et paremini näha. Teised võivad päris ära langeda „nende pärast, kes neid halvustasid” (1Ne 8:28).
Päästja hoiatas meid, „aga hoidke, et te oma südameid ei koormaks ‥ [argielu] muredega” (vt Lk 21:34). Kaasaja ilmutus tuletab meile meelde, et paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud. Nad ei ole valitud, „kuna nende südamed on ‥ kinni selle maailma asjade küljes ja nad taotlevad austust inimestelt” (ÕL 121:35; vt ka s 34). Oma elule hinnangu andmine annab meile võimaluse astuda maailmast eemale, mõelda sellele, kus me lepingute rajal seisame, ja kui vaja, siis teha muudatused, et kindlustada tugev haare ja edasi suunatud pilk.
Hiljuti kutsus president Russell M. Nelson ülemaailmsel noorte pühalikul koosolekul noori astuma sammu tagasi maailmast, loobuma sotsiaalmeediast, pidades seitsmepäevast paastu. Ja vaid eile konverentsi naiste üldistungil andis ta sarnase üleskutse õdedele. Seejärel palus ta noortel tähele panna iga erinevust selles, mida nad tunnevad ja mõtlevad, ning isegi selles, kuidas nad mõtlevad. Siis palus ta neil „oma elu koos Issandaga põhjalikult hinnata, veendumaks, et teie jalad on kindlalt lepingurajal”. Ta julgustas noori, et kui nende elus on asju, mis vajavad muutmist, siis „täna on täiuslik päev see muudatus ellu viia”.1
Hinnates oma elus asju, mis vajavad muutmist, võiksime endalt küsida ühe praktilise küsimuse: kuidas me selle maailma tähelepanu kõrvale juhtivatest asjadest kõrgemale tõuseme ja nägemusele meid ees ootavast igavikust kindlaks jääme?
2007. aasta üldkonverentsil õpetas president Dallin H. Oaks kõnes pealkirjaga „Hea, parem, parim”, kuidas valikud meie paljude vastuoluliste maiste nõudmiste seas tähtsuse järjekorda seada. Ta andis nõu: „Me peame laskma minna mõnel heal asjal, selleks et valida teisi, mis on paremad või parimad, sest need arendavad usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse ning tugevdavad meie perekondi.”2
Lubage mul soovitada, et parimad asjad siin elus on keskendunud Jeesusele Kristusele ja igavikuliste tõdede mõistmisele – kes Ta on ja milline on meie suhe Temaga.
Otsige tõde
Püüdes Päästjat tundma õppida, ei tohiks me unustada alustõde – kes me oleme ja miks me siin oleme. Amulek tuletab meile meelde, et „see elu on ‥ ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks”, aeg, „mis on meile antud, et valmistuda igavikuks” (Al 34:32–33). Nagu tuletab meile meelde hästi tuntud ütlus: „Me ei ole inimolendid, kel on vaimne kogemus. Me oleme vaimolendid, kel on inimeseks olemise kogemus.”3
Meie jumaliku päritolu mõistmine on meie igaveses arengus ääretult tähtis ja võib vabastada meid selle elu häirivatest asjadest. Päästja on õpetanud:
„Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid
ja tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Jh 8:31–32)
President Joseph F. Smith on kuulutanud: „Suurim saavutus, milleks inimkond on selles maailmas võimeline, on õppida tundma jumalikke tõdesid nii põhjalikult, nii täiuslikult, et ühegi maailmas oleva elava olendi eeskuju või käitumine ei saa neid kunagi panna hülgama teadmisi, mille nad on omandanud.”4
Tänapäeva maailmas on vaidlused tõe üle muutunud väga tuliseks, kõik osapooled on kuulutamas tõde, nagu oleks see suhteline mõiste, mida igaüks võib ise tõlgendada. Noor poiss Joseph Smith leidis, et tema elus „oli nii palju segadust ja vaidlusi”, et „oli võimatu jõuda mingile kindlale otsusele, kellel on õigus ja kellel mitte” (JSA 1:8). „Keset seda sõnasõda ja eriarvamuste möllu” otsis ta jumalikku juhatust, et leida tõde (JSA 1:10).
Kevadisel üldkonverentsil õpetas president Nelson: „Kui meil peaks olema mingigi lootus need tõde ründavad arvukad hääled ja inimfilosoofiad läbi sõeluda, peame õppima saama ilmutust.”5 Me peame õppima lootma tõe vaimule, „keda maailm ei või vastu võtta, sellepärast et ta teda ei näe ega tunne” (Jh 14:17).
Samas kui maailm liigub kiirelt moonutatud tõdede poole, peame meie meeles pidama Jaakobi sõnu: „Vaim räägib tõde ega valeta. Mispärast, see räägib asjadest, nagu need tõepoolest on, ja asjadest, nagu need tõepoolest saavad olema; mispärast, meie hingede päästmiseks on need asjad meile selgelt ilmsiks tehtud.” (Jb 4:13)
Kui astume maailmast sammu tagasi ja anname hinnangu oma elule, on praegu aeg otsustada, milliseid muutusi me tegema peame. Meile annab suurt lootust teadmine, et meie Eeskuju Jeesus Kristus on taas teed näitamas. Enne Tema surma ja ülestõusmist, kui Ta töötas, et aidata neid Tema ümber, kes mõistsid Tema jumalikku rolli, tuletas Ta neile meelde, et neil „oleks rahu minus. Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Jh 16:33). Ma tunnistan Temast Jeesuse Kristuse nimel, aamen.