Et nad näeksid
Otsige ja palvetage, et tekiks võimalusi lasta oma valgusel särada, et teised võiksid näha teed Jeesuse Kristuse juurde.
Vennad ja õed, meie süda on saanud õnnistusi ja uut jõudu sellest Vaimust, mida oleme sellel konverentsil tundnud.
Kakssada aastat tagasi langes valgussammas metsasalus noore mehe peale. Joseph Smith nägi selles valguses Isa Jumalat ja Tema Poega, Jeesust Kristust. Nende valgus sundis taanduma maad katva vaimse pimeduse ning näitas Joseph Smithile ja meile kõigile teed. Tol päeval ilmutatud valguse tõttu võime saada osa meie Päästja, Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saadavate õnnistuste täiusest.
Tema evangeeliumi taastamise kaudu võime täituda oma Päästja valgusega. Kuid see valgus pole mõeldud üksnes teie ja minu jaoks. Jeesus Kristus on meid kutsunud, öeldes: „Laske oma valgusel nõnda paista selle rahva ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.”1 Mulle on hakanud meeldima fraas „et nad näeksid”. See on tõsine kutse Issandalt, et veelgi sihikindlamalt aidata teistel näha teed ja tulla seeläbi Kristuse juurde.
Kui olin 10-aastane, oli meie perel au võõrustada vanem L. Tom Perryt Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist, kui ta oli lähetuses minu kodulinnas.
Päeva lõpule jõudes istus meie pere koos Perrydega meie elutoas, nautides minu ema maitsvat õunakooki, kui vanem Perry jutustas lugusid pühadest kogu maailmas. Olin lummatud.
Aeg oli juba hiline, kui mu ema mind kööki kutsus ja esitas lihtsa küsimuse: „Bonnie, kas sa kanadele süüa andsid?”
Mu süda võpatas. Ma ei olnud seda teinud. Tahtmata Issanda apostli juurest lahkuda, tegin ettepaneku, et kanad võiksid hommikuni paastuda.
Ema vastus oli kindel „ei”. Just tol hetkel sisenes kööki vanem Perry ja küsis hoogsa entusiastliku häälega: „Kas ma kuulsin, et keegi peab kanu söötma? Kas tohin koos oma pojaga kaasa tulla?”
Oh seda ülisuurt rõõmu, mida kanade söötmine nüüd tekitas! Jooksin, et võtta meie suur kollane taskulamp. Juhatasin elevust tundes teed, ise mööda tuttavat rada kanakuudi poole hüpeldes. Taskulamp hüplemas mu käes, ületasime maisi- ja nisupõllu.
Kui lähenesime väikesele niisutuskraavile, mis üle tee jooksis, hüppasin ma instinktiivselt sellest üle, nagu olin ennegi paljudel õhtutel teinud. Ma polnud teadlik vanem Perry püüetest pimedal tundmatul rajal minuga sammu pidada. Mu tantsisklev tuli ei võimaldanud tal kraavi märgata. Kuna ta valgust ei näinud, astus ta otse vette ja tõi kuuldavale valju oige. Pöördusin ehmunult ümber, et näha, kuidas minu uus sõber tõstis kraavist välja läbimärja jala ja oma raskelt nahkkingalt vett maha raputas.
Märg ja lirtsuv king jalas, aitas vanem Perry mul kanu sööta. Kui tööga valmis saime, ütles ta armastavalt: „Bonnie, ma pean teed nägema. Mul on vaja, et valgus säraks seal, kus ma kõnnin.”
Mu valgus säras ka enne, kuid mitte nii, et see oleks vanem Perryt aidanud. Nüüd, kus teadsin, et ta vajas mu valgust, et teel turvaliselt kõndida, suunasin taskulambi just tema jalgade ette ja meil õnnestus kindlalt koju naasta.
Mu kallid vennad ja õed! Ma olen aastaid mõtisklenud selle vanem Perrylt õpitud põhimõtte üle. Issanda kutse lasta meie valgusel nii särada, ei tähenda ainult seda, et me valgusvihuga juhuslikult ringi vehime ja seeläbi maailma üldiselt valgemaks muudame. See tähendab selle valguse koondamist, nii et teised võiksid näha teed Kristuse juurde. See tähendab Iisraeli kokkukogumist siin pool eesriiet. Aidates teistel näha järgmist sammu edasi Jumalaga lepingute sõlmimisel ja neist kinnipidamisel.2
Päästja on tunnistanud: „Vaadake, mina olen valgus; ma olen andnud teile eeskuju.”3 Vaadakem üht Tema eeskuju.
Naine kaevul oli samaarlanna, kes Jeesust Kristust ei tundnud ja keda paljud pidasid tema enda ühiskonnas põlatuks. Jeesus kohtus temaga ja alustas vestlust. Ta rääkis temaga veest. Seejärel juhatas ta naise suurenenud valguse juurde, kuulutades, et Tema ise on „elav vesi”4.
Kristus oli kaastundlikult teadlik naisest ja tema vajadustest. Ta arvestas naise teadmistega ja rääkis alustuseks millestki tuttavast ja mõlemale ühisest. Kui Ta oleks sellega piirdunud, oleks see olnud positiivne kohtumine. Kuid selle tulemus ei oleks olnud see, et naine läks linna, kuulutades: „Tulge vaadake ‥ Kas mitte tema pole Messias?”5 Tasapisi hakkas ta vestluse käigus Jeesust Kristust ära tundma ja hoolimata oma minevikust sai temast valgusallikas, valgustades teed, et teised näeksid.6
Vaadakem nüüd koos kahte inimest, kes järgisid Päästja eeskuju valguse näitamisest. Hiljuti pandi mu sõber Kevin õhtusöögil istuma ühe ärijuhi kõrvale. Ta muretses, millest kaks tundi vestelda. Õhutust järgides küsis Kevin: „Rääkige mulle oma perekonnast. Kust nad pärit on?”
Härra teadis oma esivanemate kohta vähe, niisiis võttis Kevin kätte oma telefoni, öeldes: „Mul on äpp, mis ühendab inimesi nende perekonnaga. Vaatame, mida me leiame.”
Pärast pikka vestlust küsis Kevini uus sõber: „Miks perekonnad sinu kirikus nii tähtsad on?”
Kevin vastas lihtsalt: „Me usume, et elu jätkub pärast surma. Kui me oma esivanemad üles otsime ja viime nende nimed pühasse kohta, mida kutsutakse templiks, saame teha abielutalitused, mille tulemusel on meie pered koos isegi pärast surma.”7
Kevin alustas millestki, mis temal ja ta uuel sõbral ühist oli. Seejärel leidis ta viisi, kuidas tunnistada Päästja valgusest ja armastusest.
Teine lugu räägib Ellast, kes ülikoolis korvpalli mängib. Tema eeskuju algas siis, kui koolist eemal olles saabus tema misjonikutse. Ta otsustas avada kutse oma naiskonna ees. Nad ei teadnud peaaegu midagi Jeesuse Kristuse Kirikust ega mõistnud Ella soovi teenida. Ta palvetas korduvalt, et teada, kuidas selgitada oma misjonikutset viisil, et tema naiskonnakaaslased võiksid Vaimu tunda. Tema vastus?
„Ma tegin PowerPointis esitluse,” ütles Ella, „sest täpselt nii lahe ma olengi.” Ta rääkis neile võimalusest teenida ühena rohkem kui 400 misjonäri seas ja võib-olla ka keelt õppida. Ta tõi näiteid tuhandetest misjonäridest, kes juba teenivad. Ella lõpetas esitluse Päästja pildi ja lühikese tunnistusega: „Korvpall on üks tähtsamaid asju mu elus. Ma kolisin riigi teise otsa ja eemale oma perest, et mängida selle treeneri käe all ja selles naiskonnas. Vaid kaks asja on minu jaoks veel tähtsamad – minu usk ja minu pere.”8
Kui te nüüd peaksite mõtlema: „Need on suurepärased 1000-vatised eeskujud, kuid ma olen 20-vatine pirn,” siis teadke, et Päästja on tunnistanud: „Mina olen see valgus, mida te peate kõrgel hoidma.”9 Ta tuletab meile meelde, et Tema annab valgust, kui me teised lihtsalt Tema juurde juhatame.
Teil ja minul on piisavalt valgust, et seda praegu jagada. Me saame valgustada järgmist sammu, et aidata kellelgi Jeesuse Kristusega lähedasemaks saada, ja seejärel järgmist sammu, ja järgmist.
Küsige endalt: „Kes vajab teie valgust, et leida tee, mida nad vajavad, kuid ei näe?”
Mu kallid sõbrad! Miks on nii oluline lasta meie valgusel särada? Issand on meile öelnud: „On veel paljusid, kes on maa peal ‥ , keda hoiab tõest eemal vaid see, et nad ei tea, kus seda leida.”10 Me saame abiks olla. Me saame lasta oma valgusel meelega särada, et teised võiksid näha. Me saame esitada kutse.11 Me saame käia koos nendega, kes astuvad sammu Päästja poole, olgu see kuitahes ebakindel. Me saame Iisraeli kokku koguda.
Ma tunnistan, et Issand suurendab meie igat väikest püüet. Püha Vaim õhutab meid, et teaksime, mida öelda ja teha. Sellised katsed võivad ehk nõuda, et astuksime välja oma mugavustsoonist, kuid me võime olla kindlad, et Issand aitab meie valgusel särada.
Olen väga tänulik Päästja valguse eest, mis juhib ilmutuse kaudu jätkuvalt seda Kirikut.
Ma kutsun teid kõiki järgima Jeesuse Kristuse eeskuju ja märkama kaastundlikult neid, kes on meie ümber. Otsige ja palvetage, et tekiks võimalusi lasta oma valgusel särada, et teised võiksid näha teed Jeesuse Kristuse juurde. Ta on andnud suure lubaduse: „Kes mind järgib, see ei käi pimeduses, vaid temal on elu valgus.”12 Ma tunnistan, et meie Päästja, Jeesus Kristus, on maailma tee, tõde, elu, valgus ja armastus. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.