Meie olemegi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik

Reyna I. Aburto

Teine nõuandja abiühingu üldjuhatuses

Kirik on enam kui hooned ja vaimne organisatsioon. Kirik oleme meie, liikmed, eesotsas Kristusega ja prohveti kui Tema eestkõnelejaga.

Saanud kutse „tule ja vaata”¹, läksin ma 26-aastaselt esimest korda Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse kirikusse. Olin hiljuti esimesest abikaasast lahku läinud. Mul oli kolmeaastane poeg. Ja tundsin end hirmu käes jõuetuna. Kohe, kui hoonesse sisse astusin ning ümber olnud inimeste usku ja rõõmu tajusin, pakatasin soojusest. See oli tõepoolest „ulualuseks saju eest”². Kolme nädala pärast sõlmisin Taevase Isaga ristimislepingu ja alustasin rännakut Kristuse jüngrina, isegi kui mu elu pole olnud sel rännakul täiuslik.

Selleks, et ma võiksin neid igavesi õnnistusi saada, pidid olema paigas paljud füüsilised ja vaimsed tegurid. Jeesuse Kristuse evangeelium oli taastatud ja seda jutlustati; kogudusehoone oli ehitatud ja selle eest hoolitseti; oli olemas vaimne organisatsioon prohvetist kohalike juhtideni, ning lepinguliikmeid täis kogudus oli valmis mind ja mu poega omaks võtma, et meid „kosutada Jumala hea sõnaga”³, meid toodi Päästja juurde ja mulle anti võimalusi teenida.⁴

Jumal on püüdnud algusest peale oma lapsi kokku koguda ja ühendada⁵, et „tuua [meile] surematus ja igavene elu”⁶. Sel eesmärgil on Ta juhatanud meid ehitama kummardamispaiku⁷, kus saame päästmise ja ülendusega seotud teadmisi ja talitusi, sõlmime lepinguid ja peame kinni neist lepinguist, mis seovad meid Jeesuse Kristusega⁸; paiku, kus meid õnnistatakse „jumalikkuse vä[ega]”⁹ ja kuhu me sageli kokku koguneme, et Jeesust meeles pidada ja üksteist Temas tugevdada¹⁰. Kiriku organisatsioon ja selle hooned on selleks, et võiksime neist vaimselt kasu saada. „Kirik ‥ on tellingud, millega me ehitame igavest peret.”¹¹

Kui ma rääkisin ühe sõbraga, kellel oli parasjagu raske aeg, küsisin ma temalt, kuidas ta rahaga toime tuleb. Ta vastas pisarsilmil, et piiskop aitab teda paastuannetuse raha abil. Ta lisas: „Ma ei tea, kus ma oma perega ilma Kirikuta oleksin.” Vastasin: „Kirik on liikmed. Nemad on need, kes on nõus rõõmuga paastuannetusi tegema, et meie seas abivajajaid aidata. Sa saad osa nende usu ja Jeesuse Kristuse sihikindla järgimise viljadest.”

Mu kallid kaasjüngrid Kristuses! Ärme alahinda vajakajäämistest hoolimata seda imetabast tööd, mida Issand teeb meie, oma Kiriku kaudu. Me oleme vahel andjad ja vahel saajad, kuid me oleme kõik Kristuses üks perekond. Ta on andnud oma Kiriku kui organisatsiooni, et meid juhatada ja õnnistada, kui me Teda kummardame ja üksteist teenime.

Osa õdesid on minu ees vabandust palunud, kuna nad ei pea end Abiühingus aktiivseteks liikmeteks, sest teenivad Algühingus või Noorte Naiste ühingus. Need õed kuuluvad kõige aktiivsemate Abiühingu liikmete sekka, kuna aitavad meie kallitel lastel ja noortel tugevdada usku Jeesusesse Kristusesse.

Abiühing ei piirdu ruumiga hoones, pühapäevase õppetunni, mõne tegevuse, kohalike juhtide või üldjuhatusega. Abiühing on Kiriku lepingunaised; need oleme meie – igaüks meist ja me kõik. See on meie „ülemaailmne kaastunde ja teenimise kogukond”.¹² Kuhu me ka ei läheks, kuulume alati Abiühingusse, kui püüame täita selle jumalikku eesmärki, milleks on naiste jaoks Jumala töö tegemine nii isiklikult kui ka kollektiivselt¹³, pakkudes „leevendust vaesusele, leevendust haigustele, leevendust kahtlustele, leevendust võhiklusele – leevendust kõigele, mis rõõmu ja arengut pärsib”¹⁴.

Sarnane kuuluvustunne eksisteerib vanemate kvoorumis ja kõigile vanuserühmadele mõeldud Kiriku ühingutes, ka meie lastele ja noortele. Kirik on enam kui hooned ja vaimne organisatsioon. Kirik oleme meie, liikmed. Meie olemegi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik eesotsas Kristusega ja prohveti kui Tema eestkõnelejaga. Issand on öelnud:

„Vaata, see on minu õpetus – kes iganes parandab meelt ja tuleb minu juurde, see on minu kirik. ‥

Ja ‥ kes iganes on minu kirikust ja peab minu kirikus vastu kuni lõpuni, selle sean ma jalule oma kaljule.”¹⁵

Õed ja vennad! Mõistkem milline eriline võimalus on meil kuuluda Jeesuse Kristuse Kirikusse, kus me saame ühendada oma usu, südame, jõu, meele ja käed, et Tema võiks teha Tema vägevaid imesid. „Sest [Kristuse Kiriku] ihu ei ole üks liige, vaid palju liikmeid.”¹⁶

Üks teismeeas poiss ütles oma emale: „Kui ma väike olin, arvasin ma, et iga kord, kui ma dollari kümniseks annan, ehitatakse selle ühe dollariga terve kogudusehoone. Kas pole totakas?”

Ema vastas liigutatult: „Kui armas! Kas sa neid hooneid ka mõttes ette kujutasid?”

„Jah!” hüüatas poiss. „Need olid kaunid ja neid oli terve miljon!”¹⁷

Mu kallid sõbrad! Jagugu meil lapsele omast usku ja rõõmustagem teadmisest, et isegi meie vähimad jõupingutused on Jumala kuningriigis märkimisväärse tähtsusega.

Meie eesmärgiks Tema kuningriigis peaks olema üksteise toomine Kristuse juurde. Me loeme pühakirjadest, et Päästja esitas nefilastele kutse:

„Kas teie seas on haigeid? Tooge nad siia! Kas on teist keegi ‥ mingil ‥ moel vaevatud? Tooge nad siia ja ma teen nad terveks, sest ma tunnen teile kaasa; mu süda on täis halastust. ‥

Ma näen, et teie usk on piisav selleks, et ma võiksin teid terveks teha.”¹⁸

Kas mitte meil kõigil pole vaevu, mida Päästja jalge ette tuua? Kui osal meist on füüsilisi proovilepanekuid, peavad palju enamad vaimset võitlust, osal on raskusi suhete kosutamisega ja me kõik otsime kergendust, kui meie vaim on proovile pandud. Me oleme kõik mingil viisil vaevatud.

Me loeme, et „kogu rahvahulk [läks] üksmeelselt tema juurde koos oma haigete ja ‥ kõikide nendega, kes olid mingil moel vaevatud; ja ta tegi nad terveks, igaühe, keda tema juurde toodi.

Ja nad kõik, nii need, keda tervendati, kui ka need, kes olid terved, kummardusid tema jalge ette ja kummardasid teda.”¹⁹

Alates väiksest poisist, kes usuga kümnist maksab, Issanda võimestavat armu vajava üksikemani, oma pere eest hoolitsemise nimel heitleva isani, meie päästvaid ja ülendavaid talitusi vajavate esivanemateni ja kõigi meieni, kes me igal nädalal Jumalaga lepinguid uuendame, vajame me kõik üksteist ning saame tuua üksteisele Päästja lunastavat tervendamist.

Mu kallid õed ja vennad! Järgigem Jeesuse Kristuse üleskutset tuua iseennast ja oma vaevad Tema juurde. Kui me tuleme Tema juurde ja toome Tema juurde ka need, keda armastame, näeb Ta meie usku. Ta teeb nad terveks ja Ta teeb meid terveks.

„Kristuse rahuarmastava[te] järgija[tena]”²⁰ püüdleme me selle poole, et meil oleks „üks süda ja üks meel,”²¹ ning et me oleksime alandlikud, alistuvad, leebed, kergesti palutavad, täis kannatlikkust ja pikameelsust, mõõdukad kõiges, usinad Jumala käskudest kinnipidamisel igal ajal, täis usku, lootust ja ligimesearmastust, ning et meil oleks külluses häid tegusid.²² Me püüame saada Jeesuse Kristuse sarnaseks.

Tunnistan, et Kristuse kirikuna oleme me need vahendid, mille kaudu, „meie Päästja ja Lunastaja Jeesus Kristus teeb osa oma vägevaimatest tegudest praeguse ja selle aja vahel, kui Ta tuleb taas”²³, nagu on õpetanud president Russell M. Nelson.

Issand on öelnud:

„Vaata, ma kiirendan oma tööd selle õigel ajal.

Ja ma annan teile ‥ käsu, et te koguksite ennast kokku ja organiseeruksite ja valmistaksite end ette ja pühitseksite ennast; jah, puhastaksite oma südamed ning puhastaksite oma käed ja jalad minu ees, et ma võiksin teid puhtaks teha.”²⁴

Vastakem sellele jumalikule üleskutsele ja kogugem end rõõmuga kokku ning organiseerugem, valmistugem ja pühitsegem end, on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.