Vapper jüngripõlv viimsetel aegadel
Olgem enesekindlad, mitte vabandavad, vaprad, mitte arglikud, ustavad, mitte kartlikud, kui hoiame kõrgel Issanda valgust nendel viimastel päevadel.
Moraalne valikuvabadus on Jumala hinnaline kingitus igale Tema lapsele.1 Me oleme „vabad, et valida vabadust ja igavest elu kõikide inimeste suure Vahemehe kaudu või valida vangistus ja surm vastavalt kuradi vangistusele ja väele”.2 Jumal ei sunni meid head tegema ja kurat ei saa sundida meid tegema kurja.3 Ehkki mõned võivad arvata, et surelikkus on võitlus Jumala ja vastase vahel, võib Päästja ühe sõnaga „Saatana vaigistada ja pagendada. ‥ Proovile pannakse [meie] tugevus, mitte Jumala vägi”.4
Seetõttu lõikame lõpuks seda, mida meie elukestvad valikud on külvanud.5 Mida siis meie mõtete, soovide, sõnade ja tegude kogusumma räägib meie armastusest Päästja, Tema valitud teenijate ja Tema taastatud Kiriku vastu? Kas meie ristimis-, preesterlus- ja templilepingud tähendavad meile rohkem kui maailma kiitus või meeldimiste arv sotsiaalmeedias? Kas meie armastus Issanda ja Tema käskude vastu on tugevam kui armastus millegi või kellegi teise vastu siin elus?
Vastane ja tema järgijad on alati püüdnud hävitada Kristuse ja Tema prohvetite tööd. Tänapäeva maailmas on inimesed, kes just Päästja käske täielikult ei eira, need oma õigustustega mõttetuks muutnud. Jumala sõnumitoojad, kes õpetavad „ebamugavaid” tõdesid, jäetakse sageli tähelepanuta. Isegi Päästja kohta öeldi „see inimene on söödik ja viinajoodik” 6, teda süüdistati rahva meeleolu häirimises ja lahkhelide tekitamises. Nõrgad ja salakavalad hinged „pidasid nõu, kuidas nad teda ta kõnest saaksid [lõksu püüda]”7 ja Tema algusaegade kristlaste „väärusust” räägiti halba „igas paigas”.8
Päästja ja Tema esimesed järgijad puutusid kokku tõsise rühmasisese ja -välise vastuseisuga, ja ka meie kogeme sedasama. Tänapäeval on peaaegu võimatu elada julgelt oma tõekspidamiste järgi, ilma et ilmalikud inimesed aeg-ajalt põlastavalt meie peale reaalse ja virtuaalse näpuga näitaksid. Ustavalt Päästja järgimine on rahuldust pakkuv, kuid mõnikord võime sattuda nende sihtmärgiks, kes propageerivad „söö, joo ja ole rõõmus” 9 filosoofiat, milles usk Kristusesse, kuulekus ja meeleparandus asendatakse illusiooniga, et Jumal õigustab vähest pattu, sest Ta armastab meid nii väga.
Rääkides „[Tema] enda hääle või [Tema] teenijate häälega”10, kas ei öelnud Päästja meie aja kohta, et „tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid enestele otsivad õpetajaid iseeneste himude järgi”, ning et paljud „käänavad kõrvad ära tõest ning pöörduvad tühjade juttude poole”?11 Kas Ta ei kurtnud, et „ilmaaegu teenivad nad mind, õpetades õpetusi, mis on inimeste käskimised”?12 Kas Ta ei hoiatanud, et „teie eneste seast tõusevad mehed, kes kõnelevad pööraseid asju, et vedada jüngreid eneste järele”?13 Kas Ta ei näinud ette, et inimesed hüüavad „kurja heaks ja head kurjaks”14, ning et „inimese vaenlasiks saavad ta omad kodakondsed”?15
Aga mis saab meist? Kas peaksime tundma hirmu või kartma? Kas me peaksime elama oma tõekspidamiste järgi nii, et teised ei näeks? Kindlasti mitte! Kristusesse uskudes ei pea me kartma inimeste etteheiteid ega nende solvanguid.16 Kui Päästja on tüüri juures ja elavad prohvetid meid juhivad ja suunavad, siis „kes võib olla meie vastu?”17 Olgem enesekindlad, mitte vabandavad, vaprad, mitte arglikud, ustavad, mitte kartlikud, kui hoiame kõrgel Issanda valgust nendel viimastel päevadel.18
Päästja on öelnud selgesõnaliselt: „Igaüks nüüd, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistan minagi oma Isa ees. ‥ Aga kes iganes mind ära salgab inimeste ees, teda salgan minagi oma Isa ees, kes on taevas!”19
Järelikult, kuigi mõned eelistaksid Jumalat, kes ei anna meile mingeid käske, jagagem julgelt tunnistust vanem D. Todd Christoffersoni sõnadega, et „Jumal, kes ei esita mingeid nõudmisi, on samaväärne Jumalaga, keda ei eksisteeri”20.
Kuigi mõned eelistaksid valida, milliseid käske järgida, võtkem meie rõõmuga vastu Päästja üleskutse „elada igast sõnast, mis lähtub Jumala suust”21.
Samas kui paljud usuvad, et Issand ja Kirik lubavad meil teha „mida iganes [meie] süda soovib”22, siis kuulutagem vapralt, et on vale järgneda „jõugule kurja tegema”23, kuna „rahvahulgad ei saa teha õigeks seda, mille Jumal on valeks kuulutanud”24.
„Oo, pea meeles, pea meeles, ‥ kui ranged [kuid samas vabastavad] on Jumala käsud!”25 Nende selget õpetamist võib mõnikord pidada sallimatuse teoks. Näitame seega lugupidavalt, et on mitte ainult võimalik, vaid hädavajalik armastada Jumala last, kelle tõekspidamised meie omadest erinevad.
Me võime aktsepteerida ja austada teisi, ilma et toetaksime nende uskumusi või tegusid, mis ei ole kooskõlas Issanda tahtega. Ei ole vaja ohverdada tõde selleks, et teistele meeldida või nende rühma sobituda.
Siion ja Paabel ei sobi kokku. „Ükski ei või teenida kaht isandat.”26 Pidagem meeles Issanda läbistavat küsimust: „Miks te mind hüüate: Issand, Issand! ega tee, mida ma ütlen?”27
Näidakem oma armastust Issanda vastu kogu südamest, vabatahtliku kuulekuse kaudu.
Kui tunnete, et peate valima jüngripõlve ja maailma vahel, siis pidage meeles, et teie armastav Päästja „saadab kutse ‥, sest halastuse käed on sirutatud nende poole ja ta ütleb: Parandage meelt ja ma võtan teid vastu”28.
President Russell M. Nelson õpetas, et Jeesus Kristus „teeb osa oma vägevaimatest tegudest praeguse ja selle aja vahel, kui Ta tuleb taas”29. Kuid ta ütles samuti, et „need, kes valivad Issanda tee, kogevad tõenäoliselt tagakiusamist”30. Me peame võib-olla „kannatama teotust [Tema] nime pärast”31, kui võtame kuulda „Tema häält üle kõigi teiste”32.
Päästja ütles, et „õnnis on, kes iganes minust ei pahandu”33. Pühakirjadest õpime: „Sinu käsuõpetuse armastajail on suur rahu ja nad ei komista mitte!”34 Ei solvu mitte! Küsigem siis eneselt: „Kas ma pean veidi aega vastu, aga kui sõna pärast tuleb viletsus ning tagakiusamine, siis taganen usust?35 Kas minu tunnistus on rajatud Jeesuse Kristuse ja Tema teenijate aluskaljule?”
Moraalirelativistid väidavad, et tõde on pelgalt sotsiaalne konstruktsioon, et ei ole olemas moraalseid absoluute. Mida nad tegelikult ütlevad, on see, et ei ole olemas pattu36, et „mida iganes inimene teeb, see ei ole mingi kuritegu”.37 Selle filosoofia autoriks pretendeerib vastane. Hoidugem seepärast huntidest lambanahas, kes pidevalt värbavad ja „[kasutavad sageli] oma intellektuaalseid kahtlusi selleks, et kinni katta oma käitumuslikke eksimusi”38.
Kui me tõesti tahame olla vaprad Kristuse jüngrid, siis leiame selleks võimaluse. Vastasel juhul pakub vastane ahvatlevaid alternatiive. Kuid ustavate jüngritena „me ei pea vabandama oma tõekspidamiste pärast või taganema sellest, mis on tõde”.39
Lõpetuseks paar sõna minu taga istuva Jumala 15 teenija kohta. Samal ajal kui ilmalikud „ütlevad nägijaile: „Ärge nähke!” ja ennustajaile: „Ärge ennustage!””40, saavad ustavad „kroonitud õnnistustega ülalt, jah, ja käskudega, mida pole vähe, ja ilmutustega omal ajal”.41
Pole üllatav, et neist meestest saavad sageli piksevardad neile, kes ei ole rahul Jumala sõnaga, nagu prohvetid seda kuulutavad. Inimesed, kes hülgavad prohvetid, ei mõista, et „ükski prohvetikuulutus Kirjas ei ole omavolilise seletuse jaoks. Sest inimese tahtel ei ole iialgi ühtki prohveti kuulutust esile toodud, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades seda Jumala käest”42.
Nagu Paulusel, ei ole nendel jumalameestel „häbi meie Issanda tunnistusest „ja on Tema „vang[id]”43 selles mõttes, et õpetus, mida nad õpetavad, ei tule neilt, vaid Temalt, kes neid kutsus. Nagu Peetrus „ei või [nad] jätta rääkimata seda, mida [nad on] näinud ja kuulnud”44. Ma tunnistan, et Esimene Presidentkond ja Kaheteistkümne Kvoorum on head ja ausad mehed, kes armastavad Jumalat ja Tema lapsi ning keda Tema armastab. Nende sõnu tuleb meil vastu võtta, nagu lähtuks need Issanda enda suust, „kõige kannatlikkuse ja usuga. Sest tehes neid asju, ei saa põrgu väravad [meist] võitu ‥ ja Issand Jumal hajutab pimeduse väed laiali [meie] ees”45.
„Ükski patune käsi ei suuda peatada töö edenemist”46; see marsib võidukalt edasi kas koos teie ja minuga või ilma, nii et „valige endile täna, keda te tahate teenida”47. Ärge laske end petta ega hirmutada suurest ja ruumikast hoonest kostuvast valjustatud mürast. Nende meeleheitlikud detsibellid ei ole võrreldavad vaikse, tasase hääle rahuliku mõjuga murtud südameile ja kahetsevatele vaimudele.
Ma tunnistan, et Kristus elab, et Ta on meie Päästja ja Lunastaja ning et Ta juhib oma Kirikut Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi kaudu, tagades seega, et meid ei õõtsutata ega kõigutata „igas õpetuse tuules”48.
President Nelson õpetas: „Tõelised Jeesuse Kristuse jüngrid on nõus välja paistma, sõna võtma ja maailma inimestest erinema. Nad on kohkumatud, pühendunud ja vaprad.”49
Vennad ja õed, täna on hea päev, et olla hea! Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.