Kristus teeb katkise terveks
Ta saab teha terveks katkised suhted Jumalaga, katkised suhted teistega ja selle, mis meis endas katki on.
Mõni aasta tagasi küsis minu toona kaheksa-aastane vennapoeg William ühe pereürituse ajal mu vanimalt pojalt Britonilt, kas see tahab temaga palli mängida. Briton vastas innukalt: „Jah! Hea meelega!” Kui nad olid mõnda aega mänginud, kaotas Briton palli üle kontrolli ja lõhkus kogemata ühe oma vanavanemate antiikse lillepoti.
Briton tundis end kohutavalt. Kui ta kilde korjama asus, astus väike William oma tädipoja juurde ja patsutas talle armastavalt seljale. „Ära muretse, Briton,” trööstis ta seejärel. „Ka mina lõhkusin kord vanaema ja vanaisa juures midagi ära ning vanaema pani oma käe minu ümber ja ütles: „Kõik on hästi, William. Sa oled vaid viiene.””
Selle peale vastas Briton: „Aga William, ma olen 23!”
Pühakirjadest leiab palju õpetlikku selle kohta, kuidas meie Päästja Jeesus Kristus aitab meil elus vanusest sõltumata katkiste asjadega edukalt toime tulla. Ta saab teha terveks katkised suhted Jumalaga, katkised suhted teistega ja selle, mis meis endas katki on.
Katkised suhted Jumalaga
Kui Päästja parasjagu templis õpetas, tõid kirjatundjad ja variserid Tema juurde ühe naise. Me teame tema loo kohta vaid seda, et ta „tabati abielurikkumiselt”1. Sageli on pühakirjades välja toodud vaid osake kellegi elust ja me kaldume selle osa põhjal kas ülendama või hukka mõistma. Kellegi elu pole mõistetav üheainsa suurepärase hetke või ühe kahetsusväärse avalikuks saanud läbikukkumise põhjal. Nende pühakirjalugude eesmärk on aidata meil näha, et Jeesus Kristus oli vastus siis ja on vastus ka praegu. Ta teab meie lugu tervikuna, teab, mida me täpselt kannatame, aga ka meie võimekust ja haavatavust.
Kristus vastas sellele kallile Jumala tütrele: „Ega minagi sind hukka mõista; mine ja ära tee enam pattu!”2 Veel üks viis, kuidas öelda „mine ja ära tee enam pattu”, võiks olla „mine ja muuda end”. Päästja kutsus naist meelt parandama ning muutma oma käitumist, seltskonda, arvamust iseendast ja oma südant.
„Tänu Kristusele võib meie otsus minna ja end muuta võimaldada ka meil minna ja terveks saada, sest Temast lähtub kõige selle terveks tegemine, mis meie elus on katki. Suure Vahemehe ja Eestkostjana Isa ees pühitseb ja taastab Kristus katkised suhted – ennekõike meie suhte Jumalaga.
Joseph Smithi tõlge teeb selgeks, et naine järgis Päästja nõu ja muutis oma elu: „Ja naine ülistas Jumalat sellest tunnist peale ja uskus Tema nimesse.”3 Kahjuks ei tea me tema nime ega muid tema elu üksikasju pärast seda hetke, sest meeleparandus ja muutumine oleksid nõudnud temalt kindlat otsust, alandlikkust ja usku Jeesusesse Kristusesse. Me teame, et ta oli naine, kes „uskus Tema nimesse”, mõistes, et Jeesuse lõputu ja igavene ohverdus ei jäänud ta haardeulatusest välja.
Katkised suhted teistega
Luuka 15. peatükist loeme mehest, kellel oli kaks poega. Noorem poeg küsis isa käest oma pärandust, asus teele kaugele maale ja pillas ära oma vara kõlvatu elu peale.4
„Aga kui ta kõik oli ära raisanud, tuli sinna maale kange nälg, ja puudus hakkas talle kätte tulema.
Ja ta läks ja poetas enese ühe kodaniku juure seal maal, ja see saatis ta oma väljadele sigu hoidma.
Ja ta püüdis oma kõhtu täita kaunadega, mida sead sõid; ja ükski ei andnud temale.
Aga kui ta keskenes endasse, ütles ta: kui palju palgalisi on mu isal ja neil on leiba küllalt, mina aga suren siia nälja kätte!
Ma asun teele ning lähen oma isa juurde ja ütlen temale: isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees
ega ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks; pea mind kui üht oma palgalist!
Ja ta läks teele ja tuli oma isa juurde. Aga kui ta alles kaugel oli, nägi teda tema isa ja tal hakkas hale meel. Ja ta jooksis ja hakkas temale ümber kaela ja andis temale suud.”5
Ma pean tähendusrikkaks seda tõsiasja, et isa pojale vastu jooksis. Kogu valu, mida poeg oli isale isiklikult põhjustanud, oli kindlasti sügav ja mõõtmatu. Samuti võis isa oma poja tegude pärast tõsist piinlikkust tunda.
Miks isa siis ei oodanud, et poeg temalt andeks palub? Miks ta ei oodanud hüvitus- ja lepituskatset, enne kui ta oma pojale andestas ja armastust väljendas? Olen sageli selle üle mõtisklenud.
Issand õpetab meile, et teistele andestamise käsk kehtib kõigile: „Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele.”6 Andestamine võib nõuda tohutut vaprust ja alandlikkust. Ja see võib olla aeganõudev. Me peame panema oma usu ja usalduse Issandale, kui vastutuse oma südameseisundi üle enda peale võtame. Selles peitub meie valikuvabaduse tähtsus ja vägi.
Tähendamissõnas kadunud pojast kujutatud isaga rõhutas Päästja, et andestus on üks üllamaid ande, mida me saame anda kellelegi teisele ja eriti iseendale. Andestuse kaudu südame kergendamine pole alati lihtne, kuid on Jeesuse Kristuse võimestava väe kaudu võimalik.
Meie enda hingehaavad
Apostlite tegude 3. peatükis saame me teada ühest mehest, kes sündis halvatuna ja „pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt”.7
See halvatud kerjus oli üle 40-aastane8 ning oli veetnud kogu oma elu näiliselt lõputus puuduses ja ootuses, kuna sõltus teiste heldusest.
„Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi.
Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: „Vaata meie poole!”
Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab.
Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!”
Ja ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks;
ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites.”9
Sageli võime ka meie leida end halvatud kerjuse sarnaselt pühakoja ukse ees kannatlikult – või vahel kannatamatult – „Jehoovat ootamas”.10 Ootamas füüsilist või vaimset tervenemist. Ootamas südamepõhjas kripeldavaid vastuseid. Ootamas imet.
Issanda ootamine võib olla püha seisund – lihvimise ja viimistlemise seisund, kus võime Päästjat sügavalt isiklikult tundma õppida. Issanda ootamine võib olla ka seisund, kus võime leida end aeg-ajalt küsimast: „Oo Jumal, kus sa oled?”11 – seisund, kus vaimne sihikindlus paneb meid rakendama usku Jeesusesse Kristusesse, Teda tahtlikult üha uuesti valides. See seisund on mulle tuttav ja selline ootamine arusaadav.
Veetsin lugematul arvul tunde vähiravihaiglas, kannatades koos paljudega, kes terveneda ihkasid. Mõni jäi ellu, teised ei jäänud. Ma sain sügavmõtteliselt teada, et igaüks meist vabaneb oma katsumustest erinevalt, mistõttu peaksime pöörama vähem tähelepanu vabanemisviisile ja rohkem Vabastajale endale. Meie tähelepanu peaks olema alati Jeesusel Kristusel!
Usu rakendamine Kristusesse ei tähenda vaid Jumala tahte, vaid ka Tema ajastuse usaldamist. Tema teab täpselt, mida vajame, ja selgelt, millal me seda vajame. Kui alistume Issanda tahtele saame lõpuks oluliselt enam kui see, mida olime soovinud.
Mu kallid sõbrad! Meie kõigi elus on midagi sellist, mis on katki ja vajab lappimist, parandamist või tervendamist. Kui pöördume Päästja poole, kui joondame oma südame ja meele Temaga, kui parandame meelt, tuleb Ta meie juurde „tervekstegemine tiibades”12, paneb oma käed armastavalt meie ümber ja ütleb: „Kõik on hästi! Sa oled vaid viis aastat vana – või 16, 23, 48, 64, 91. Me saame selle koos korda teha!”
Tunnistan, et teie elus pole midagi, mis on nii katki, et Jeesuse Kristuse raviv, lunastav ja võimestav vägi ei saaks seda terveks teha. Jeesuse Kristuse pühal nimel, kes on vägev tervendama, aamen.