Meie suhe Jumalaga
Pole tähtis, mis meie surelike kogemustega võib kaasneda, meie saame loota Jumalale ja Temast rõõmu leida.
Vana Testamendi Iiobi sarnaselt võib osale kannatuste ajal tunduda, et Jumal on nad hüljanud. Kuna me teame, et Jumalal on vägi igasugust vaeva ära hoida või ära võtta, võib meil tekkida kiusatus kurta, kui Ta seda ei tee, ja võib-olla isegi kahelda: „Kui Jumal ei anna mulle seda abi, mille nimel ma palvetan, kuidas mul saab siis Temasse usku olla?” Mingil hetkel keset tõsiseid katsumusi ütles õigemeelne Iiob:
„Siis teadke, et Jumal on mind maha paisanud ja piiranud mind oma võrguga.
Vaata, ma kisendan: „Vägivald!”, aga ei saa vastust; hüüan appi, aga õigust ei ole.”1
Jumal vastab Iiobile ja nõuab: „Kas ‥ süüdista[d] mind, et õigustada iseennast?”2 Ehk teisisõnu: „Kas sa tõesti paned seda mulle süüks? Kas sa süüdistad mind, et sind ennast õigeks mõistetaks?”3 Jehoova tuletab Iiobile vägevalt meelde, et Ta on kõikvõimas ja kõikteadja, ning Iiob möönab sügavaimas alandlikkuses, et tema teadmised, vägi ja õigemeelsus pole ligilähedasedki Jumala omadele ning et ta ei pea vastu Kõikvõimsa kohtumõistmisele:
„Mina tean, et sina suudad kõike,” ütles ta, „ja et sinul ei ole ükski asi võimatu! ‥
Ma olen jutustanud, millest ma pole aru saanud, asjadest, mis mulle on imelikud ja mida ma ei mõista! ‥
Seepärast ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas!”4
Lõpuks oli Iiobil eriline võimalus Jehoovat näha ja „Jehoova õnnistas Iiobi viimast põlve enam kui ta esimest”.5
Sureliku lühinägelikkuse tõttu on meist rumal Jumala üle kohut mõista ja arvata näiteks seda, et „ju siis Jumal teeb midagi valesti, kuna ma pole õnnelik”. Ta kuulutab meile, oma surelikele lastele langenud maailmas, kes minevikust, olevikust ja tulevikust nii vähe teavad: „Kõik asjad on minu ees, sest ma tunnen neid kõiki.”6 Jaakob hoiatab targalt: „Ärge püüdke Issandale nõu anda, vaid saada nõu tema käest! Sest vaadake, te teate ise, et tema annab nõu tarkuses ja õigluses ja suures halastuses üle kõigi tema tööde.”7
Osa on saanud Jumala lubadustest valesti aru, et Talle kuuletumine tagab konkreetsed tulemused kindla ajakava alusel. Nad võivad mõelda: „kui ma teenin hoolikalt põhimisjonil, õnnistab Jumal mind õnneliku abielu ja lastega” või „kui ma pühapäeviti koolitöid ei tee, õnnistab Jumal mind heade hinnetega” või „kui maksan kümnist, õnnistab Jumal mind tööga, mida ma tahtnud olen”. Kui elu ei kuku välja täpselt selline või oodatud ajakava järgi, võib neile tunduda, et Jumal on neid reetnud. Kuid jumalikus majanduses pole asjalood nii mehaanilised. Me ei peaks arvama, et Jumala plaan on nagu kosmiline müügiautomaat, kus me 1) valime soovitud õnnistuse, 2) sisestame vajalikus summas häid tegusid ja 3) tellimus toimetatakse viivitamatult kohale.8
Jumal peab tõepoolest meiega sõlmitud lepinguid ja meile antud lubadusi au sees. Me ei pea sellepärast muretsema.9 Jeesus Kristus laskus allapoole kõiki asju ja tõusis seejärel kõrgele10, Tal oli kõik meelevald taevas ja maa peal11 ning Tema lepitav vägi kindlustab, et Jumal saab täita ja täidab kõik oma lubadused. On oluline, et me austame ja järgime Tema seadusi, kuid mitte kõiki seaduskuulekusel põhinevaid õnnistusi 12 ei vormita, kavandata ega ajastata meie ootuste järgi. Me anname endast parima, kuid peame jätma nii ajaliste kui ka vaimsete õnnistuste haldamise Tema hoolde.
President Brigham Young selgitas, et tema usk ei põhinenud mitte teatud tulemustel või õnnistustel, vaid tema tunnistusel ja suhtel Jeesusega Kristusega. Ta ütles: „Minu usk ei põhine sellel, kas Issand tegutseb meresaartel, sellel, kas ta toob inimesed siia, ‥ ega sellel, milliseid armuande ta annab sellele või teisele rahvale, ega sellel, kas meid õnnistatakse või mitte, vaid minu usk põhineb Issandal Jeesusel Kristusel ja minu teadmisel, mida ma olen temalt saanud.”
Meie meeleparandus ja kuulekus, meie teenimine ja ohverdused on olulised. Me tahame olla nende seas, kes on Eteri kirjelduse järgi „alati tulvil häid tegusid”.14 Kuid see pole niivõrd oluline seetõttu, et selestilises arveraamatus arvestust peetakse. Kõik see on oluline, kuna oleme seeläbi hõivatud Jumala tööga ja see aitab meil teha Temaga koostööd, kui me ise loomupärasest inimesest pühaks muutume.15 Meie Taevane Isa pakub meile iseennast ja oma Poega, lähedast ja alalist suhet nendega, Jeesuse Kristuse, meie Lunastaja armu ja vahenduse läbi.
Me oleme Jumala lapsed, kes on pühitsetud surematuseks ja igaveseks eluks. Meie saatus on olla Tema pärijad, „Kristuse kaaspärijad”.16 Meie Isa tahab juhatada meid kõiki oma lepingurajal sammudega, mis vastavad igaühe enda vajadustele ja sobivad kokku Tema plaaniga, mis meil Tema juures ülimat õnne tunda võimaldab. Me võime eeldada, et meie lootus Jumalale ja Pojale ning usk neisse tugevnevad, et me tunnetame üha enam Nende armastust ning Püha Vaimu järjekindlat tröösti ja juhatust.
Kuid ka sel juhul ei saa see rada olla kellegi jaoks kerge. See ei saa olla kerge, kuna meid on vaja liiga palju viimistleda. Jeesus on öelnud:
„Mina olen tõeline viinapuu ja minu Isa on viinamäe aednik.
Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, [Isa] kõrvaldab, ja igaüht, mis kannab vilja, tema puhastab, et see kannaks rohkem vilja.”17
See Jumala juhitud puhastamise ja rookimise protsess peab olema ajuti paratamatult kurnav ja valulik. Meenutades Pauluse ütlust, oleme „Kristuse kaaspärijad, et kui me ühes temaga kannatame, siis meid ühes temaga ka austatakse”.18
Niisiis selle asemel, et keset seda puhastustuld Jumala peale vihastada, hoidke hoopis Tema ligi. Hüüdke Isa poole Poja nimel. Käige Vaimus koos nendega, päevast päeva. Lubage neil ilmutada aja jooksul oma truudust teile. Õppige Neid tõeliselt tundma ja õppige tõeliselt tundma ka iseennast.19 Laske Jumalal valitseda.20 Päästja kinnitab meile:
„Kuulake teda, kes on eestkostja Isa ees, kes tema ees teie eest kostab,
öeldes: Isa, vaata selle kannatusi ja surma, kes ei teinud pattu, kellest sul oli hea meel; vaata oma Poja valatud vere peale, tema vere peale, kelle sa andsid, et sina ise võiksid saada austatud;
mispärast, Isa, säästa neid minu vendi [ja mu õdesid], kes usuvad minu nimesse, et nad võiksid tulla minu juurde ja saada igavikulise elu.”21
Kaaluge mõningaid näiteid ustavatest meestest ja naistest, kes usaldasid Jumalat, olles kindlad, et Tema tõotatud õnnistused saavad neile osaks nii elus kui ka surmas. Nende usk ei põhinenud mitte sellel, mida Jumal tegi või ei teinud mingis konkreetses olukorras või ajahetkel, vaid sellel, et nad tundsid Teda kui oma heatahtlikku Isa ja Jeesust Kristust kui oma ustavat Lunastajat.
Kui Egiptuse preester Elkena tahtis Aabrahami ohverdada, hüüdis Aabraham Jumalat appi, et Jumal ta päästaks, ja Jumal päästis.22 Aabraham elas, et saada usklike isaks, kelle seemne kaudu õnnistatakse kõiki maa suguvõsasid.23 Seesama preester Elkena oli ohverdanud varem selsamal altaril kolm neitsit, kes „nende vooruslikkuse tõttu ‥ [ei kummardanud] puust ja kivist jumalaid”.24 Nad surid märtritena.
Muistne Joosep, kelle vennad nooruses orjusesse müüsid, pöördus oma ahastuses Jumala poole. Ajapikku tõusis ta oma peremehe kojas Egiptuses kõrgele positsioonile, kuid siis kaotas kõik, mille oli saavutanud, Pootifari naise valesüüdistuste tõttu. Joosep oleks võinud mõelda: „Vangla on see, millega mulle tasutakse kõlbelise puhtuse seaduse järgimise eest.” Kuid selle asemel pöördus ta jätkuvalt Jumala poole ja saavutas isegi vanglas edu. Joosep sai veel ühe rusuva pettumuse osaliseks, kui vang, kellega ta sõbrunes, oma lubadusest hoolimata Joosepi unustas, kui oli naasnud oma positsioonile vaarao õukonnas. Mõne aja pärast, nagu te teate, sekkus Issand ja asetas Joosepi kõrgeimale usaldus- ja võimupositsioonile vaarao kõrval, võimaldades Joosepil päästa Iisraeli suguvõsa. Kindlasti oskaks Joosep kinnitada, et „neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb”.25
Abinadi oli valmis iga hinna eest täitma oma jumalikku ülesannet. „Ma lõpetan oma sõnumi,” ütles ta, „ja siis ei ole enam tähtis, [mis minust saab], kui on nõnda, et ma olen päästetud.”26 Ta ei pääsenud märtrisurmast, kuid pääses kindlalt Jumala kuningriiki, ja Alma, tema üksainus kallis usulepöördunu, muutis enne Kristuse tulekut nefilaste ajaloo käiku.
Alma ja Amulek pääsesid oma palve vastuseks Ammoniiha vanglast ja nende tagakiusajad said surma.27 Kuid varem olid needsamad tagakiusajad heitnud raevutsevasse tulle usklikud naised ja nende lapsed. Vaim sundis Almat, kes seda kohutavat vaatepilti agoonias pealt nägi, et ta ei rakendaks Jumala väge ega „pääst[aks] n[ei]d leekidest”28, et Jumal võiks nad hiilguses enda juurde võtta.29
Prohvet Joseph Smith vireles Libertys Missouri osariigis vanglas ega olnud võimeline pühasid aitama, kui neid kibedas talvekülmas rüüstati ja oma kodudest välja aeti. „Oo Jumal, kus sa oled?” hüüdis Joseph. „Kui kaua sa peatad oma kätt?”30 Vastuseks lubas Issand: „Sinu vaev ja sinu kannatused on vaid viivuks; ja seejärel, kui sa pead hästi vastu, ülendab Jumal sind kõrgele. ‥ Sa ei ole veel nii nagu Iiob.”31
Lõpus võis Joseph kuulutada koos Iiobiga: „Kuigi [Jumal] tapab mu, loodan ma ometi tema peale.”32
Vanem Brook P. Hales on rääkinud loo õde Patricia Parkinsonist, kes sündis nägijana, kuid jäi 11. eluaastaks pimedaks.
Vanem Hales jutustas: „Ma olen tundnud Pati palju aastaid ja ütlesin talle hiljuti, et imetlen seda, et ta on alati nii positiivne ja rõõmus. Ta vastas: „Sa pole minuga üksi kodus olnud. Mul on olnud halbu hetki. Olen kogenud raskeid masenduseaegu ja palju nutnud.” Kuid ta lisas: „Alates ajast, mil hakkasin oma nägemist kaotama, see tundub kummalisena, kuid ma teadsin, et Taevane Isa ja Päästja olid koos mu perekonna ja minuga. Neile, kes küsivad, kas olen vihane, et olen pime, vastan: „Kelle peale ma vihane peaks olema? Taevane Isa on selles koos minuga, ma ei ole üksi. Ta on alati koos minuga.””33
Lõpuks on see, mida me taotleme, lähedane ja alaline suhe Isa ja Pojaga. See muudab kõike ja on igavikuliselt oma hinda väärt. Me tunnistame koos Paulusega, „et selle [sureliku] aja kannatused ei ole midagi tulevase au vastu, mis meile peab ilmsiks saama”.34 Ma tunnistan, et pole tähtis, mis meie surelike kogemustega võib kaasneda, meie saame loota Jumalale ja Temast rõõmu leida.
„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!
Õpi Teda tundma kõigil oma teedel, siis Ta teeb su teerajad tasaseks!”35
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.