Teie patriarhaalne õnnistus – Taevase Isa inspireeritud juhatus
Minu patriarhaalne õnnistus aitas mul mõista mu tõelist igavikulist identiteeti – kes ma tegelikult olen ja kes minust võiks saada.
Ma kasvasin üles imeliste vanematega, kes armastasid oma lapsi ja õpetasid meile ustavalt evangeeliumi. Kahjuks oli minu armastatud vanematel palju aastaid raskusi oma abielus. Ma olin Algühingu-laps, kui sain teada, et nad lähevad ilmselt ühel päeval lahku, ja mina ja mu õed-vennad peame valima, kumma vanema juurde elama jääda. Selle tulemusena tundsin palju aastaid tõsist ängistust, kuid kõik muutus minu jaoks lõpuks, kui sain oma Taevaselt Isalt kingituse – patriarhaalse õnnistuse.
11-aastaselt üha enam oma vanemate suhte üle muretsedes tekkis mul sügav soov oma patriarhaalse õnnistuse järele. Ma teadsin, et mu Taevane Isa tunneb mind täiuslikult, teab mu olukorda. Teadsin ka, et saan Temalt juhised. Kohe pärast 12. sünnipäeva sain ma patriarhaalse õnnistuse. See oli rohkem kui pool sajandit tagasi, kuid mul on selle püha kogemuse üksikasjad elavalt meeles.
Õnneks on Kiriku üldkäsiraamatus kirjas patriarhaalseid õnnistusi puudutav inspireeritud juhatus:
„Kõigil väärilistel ristitud liikmetel on õigus saada patriarhaalne õnnistus, mis jagab Taevase Isa inspireeritud juhatust.”
Liige peaks olema „piisavalt küps, et mõista selle õnnistuse tähendust ja püha olemust” ning „mõista evangeeliumi põhiõpetust”.
„Liige peaks olema ideaalsel juhul piisavalt noor, et paljud tähtsad otsused siin elus alles ees oleksid. ‥ Preesterluse juhid ei peaks kehtestama liikmetele patriarhaalse õnnistuse saamiseks vanuse alampiiri. ‥
Iga patriarhaalne õnnistus on püha, konfidentsiaalne ja isiklik. ‥
Patriarhaalse õnnistuse saaja peaks selle sõnu kalliks pidama, nende üle mõtisklema ning elama vääriliselt, et selles elus ja igavikus seal lubatud õnnistusi saada.”1
Meie armastatud president Russell M. Nelson on õpetanud korduvalt patriarhaalse õnnistuse tähtsuse kohta2, et selles öeldakse igale õnnistuse saajale, „mil viisil [ta] Aabrahamist, Iisakist ja Jaakobist põlvne[b]”3, ning et iga õnnistus „on teile isiklik pühakiri”4.
Minu patriarhaalne õnnistus oli minu jaoks noorena elutähtis mitmel põhjusel. Esiteks, Püha Vaimu väe kaudu aitas mu patriarhaalne õnnistus mul mõista mu tõelist igavikulist identiteeti – kes ma tegelikult olen ja kes minust võiks saada. President Nelsoni õpetuse põhjal aitas see mul teada, et ma olen „Jumala poeg”, „lepingulaps” ja „Jeesuse Kristuse jünger”5. Ma teadsin, et mu Taevane Isa ja mu Päästja mind tunnevad ja armastavad ning võtavad isiklikult minu elust osa. See aitas mul soovida nendega lähedasemaks saada ning suurendada oma usku neisse ja usaldust nende vastu.
Üks kallis noore täiskasvanuna Kirikuga liitunud sõber on jaganud: „Kui patriarh oma käed mulle pea peale pani ja mu nime lausus, muutus kõik ‥ mitte ainult tookord, vaid kogu eluks. Tunnetasin kohe, et selle väe läbi, mille kaudu ta rääkis, tunti mind lähedaselt ja sügavuti. Tema lausutud sõnad läbistasid kogu mu olemust. Teadsin, et Taevane Isa teab mind nii seest kui ka väljast.”
Teadmine, kes ma tegelikult olen, aitas mul mõista ja soovida teha seda, mida Jumal minult ootas.6
See pani mind uurima, mis lepinguid ma olin sõlminud ja millised lubatud õnnistused sisalduvad Jumala lepingus Aabrahamiga.7 Hakkasin nägema igavikulisest vaatenurgast, mis inspireeris mind täielikumalt lepinguid pidama.
Uurisin oma patriarhaalset õnnistust sageli ning nooruses tihti iga päev, mis aitas mul tunda trööstivat juhatavat mõju Pühalt Vaimult, kes aitas mul Tema õhutusi järgides ängistust leevendada. Sellega tekkis mul suurem soov iga päev usinamalt pühakirju uurida ja palvetada, Jumala prohveti ja apostlite õpetusi uurida ja järgida ning seeläbi oma ellu valgust, tõde ja Püha Vaimu kutsuda. Minu patriarhaalne õnnistus aitas mul ka soovida rohkem oma Taevase Isa tahtele alistuda, ning see fookus aitas mul isiklikule olukorrale vaatamata suurt rõõmu tunda.8
Iga kord, kui ma oma patriarhaalset õnnistust uurisin, sain ma vaimujõudu. Kui mu vanemad lõpuks lahutasid, oli minu patriarhaalsest õnnistusest saanud president Thomas S. Monsoni õpetuse kohaselt minu jaoks „kallis ja hindamatu isiklik aare”, koguni „isiklik Liahoona”.9
Kuid palun ärge saage valesti aru. Ma polnud täiuslik. Ma tegin kõiksugu vigu. Minu igavene kaaslane võib kinnitada, et teen ikka veel vigu. Kuid mu patriarhaalne õnnistus aitas ja aitab mul jätkuvalt soovida teha paremini ja olla parem.10 Oma patriarhaalse õnnistuse sage uurimine suurendas mu soovi kiusatusele vastu panna. See aitas mul tunda soovi ja julgust meelt parandada ning meeleparandusest sai üha meeldivam protsess.
Minu jaoks oli oluline saada patriarhaalne õnnistus siis, kui ma olin noor ja mu tunnistus alles kasvas. Ja ma olen igavesti tänulik, et mu vanemad ja piiskop mõistsid, et mu soov viitas sellele, et ma olin valmis.
Kui ma olin 12-aastane, ajas maailm võrreldes nüüdisaja maailmaga palju vähem segadusse ega juhtinud nii palju tähelepanu kõrvale. President Nelson on kirjeldanud nüüdisaega kui „maailma ajaloo kõige keerulisema[t aega]”, kus maailm on „patust läbi imbunud” ja „enesekesk[n]e”.11 Õnneks on meie noored nüüdisajal palju küpsemad, kui mina olin 12-aastasena, ja ka nemad peavad langetama noores eas elutähtsaid otsuseid. Ka nemad peavad teadma, kes nad tegelikult on, ning et Jumal armastab neid ja on neist täiesti teadlik.
Igaüks ei soovi saada patriarhaalset õnnistust siis, kui mina sain. Kuid ma palvetan, et liikmed, kes pole veel saanud patriarhaalset õnnistust, püüaksid palvemeelselt teada saada, millal nad on valmis. Ma luban, et kui te vaimselt valmistute, saab ka teie kogemus olema teile püha, nagu oli minu kogemus. Samuti palvetan ma, et need, kes on patriarhaalse õnnistuse juba saanud, uurivad ja hindavad seda. Nooruses patriarhaalse õnnistuse kallikspidamine õnnistas mind julgusega, kui miski mind heidutas; trööstiga, kui ma kartsin; rahuga, kui tundsin ängistust; lootusega, kui tundsin lootusetust, ja rõõmuga, kui ma seda kõige rohkem vajasin. Mu patriarhaalne õnnistus aitas mul suurendada usku Taevasesse Isasse ja mu Päästjasse. Samuti suurendas see minu armastust nende vastu, ja teeb seda ikka veel.12
Ma tunnistan, et patriarhaalsed õnnistused pakuvad inspireeritud juhatust Taevaselt Isalt. Ma jagan tunnistust, et meie Taevane Isa ja Tema Poeg, meie Päästja Jeesus Kristus, tõesti elavad, ning et nad tunnevad ja armastavad meid ning soovivad meid õnnistada. Samuti tean ma kindlalt, et president Russell M. Nelson on täna Jumala prohvet maa peal. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.