Rahuvürsti järgijad
Kui püüame arendada Päästja-sarnaseid omadusi, võime saada vahenditeks, kes toovad maailma Tema rahu.
Täites Sakarjale antud prohvetliku kuulutuse1, sisenes Jeesus võidukalt pühasse linna, ratsutades eesli seljas, mida kirjanduses peeti juutide kuningate muistseks sümboliks2, nagu oli kohane kuningate Kuningale ja Rahuvürstile.3 Teda ümbritsesid paljud rõõmustavad jüngrid, kes laotasid oma riided, palmilehed ja muud lehed Jeesuse teerajale. Nad kiitsid Jumalat, öeldes valju häälega: „Kiidetud olgu kuningas, kes tuleb Issanda nimel, rahu taevas ja au kõrges!” Ja veel: „Hoosianna Taaveti Pojale!”4 Ja veel: „Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!”5 See võrratu sündmus, mida tähistame sellel palmipuudepüha päeval, oli rõõmurikas eelmäng piinarikastele sündmustele, mis sel saatuslikul nädalal aset leidsid, mis kulmineerusid Päästja ennastsalgava ohverduse ja tühja haua suurepärase imega.
Tema järgijatena oleme Tema omandrahvas, keda on kutsutud kuulutama Tema aulisi tegusid6, Tema ja Tema lepitusohvri kaudu nii heldelt pakutud rahu edendajad. See rahu on and, mida on lubatud kõigile, kes pööravad oma südame Päästja poole ja elavad õigemeelselt; selline rahu annab meile jõudu nautida surelikku elu ja võimaldab meil taluda meie teekonna valusaid katsumusi.
Aastal 1847 andis Issand konkreetsed juhised teerajajatest pühadele, kes vajasid rahu, et jääda rahulikuks ja ühtseks, kui nad seisid teekonnal läände silmitsi ootamatute raskustega. Muu hulgas andis Issand pühadele korralduse: „Lõpetage üksteisega tülitsemine, lõpetage üksteisest kurja rääkimine.”7 Pühakirjad kinnitavad, et neile, kes teevad õigemeelsuse tegusid ja püüavad käia Issanda Vaimu tasaduses, on lubatud rahu, mida nad vajavad, et tulla toime nendel ärevatel päevadel, milles me täna elame.8
Rahuvürsti jüngritena on meid juhendatud elama nii, et meie „südamed oleksid kokku põimitud ühtsuses ja armastuses üksteise vastu”.9 Meie armastatud prohvet, president Russell M. Nelson, ütles hiljuti: „Tülid rüvetavad kõike, mille eest Päästja seisis ja mida õpetas.”10 Meie prohvet palus samuti, et teeksime kõik endast oleneva, et lõpetada isiklikud konfliktid, mis praegu meie südames ja meie elus möllavad.11
Mõelgem nendele põhimõtetele, lähtudes sellest Kristuse puhtast armastusest, mida Ta meie vastu tunneb ja mida meie Tema järgijatena üksteise vastu tunda soovime. Pühakiri määratleb sellist armastust kui ligimesearmastust.12 Ligimesearmastusele mõeldes pöörduvad meie mõtted tavaliselt heldete tegude ja annetuste poole, millega leevendatakse nende kannatusi, kes kogevad füüsilisi, materiaalseid või emotsionaalseid raskusi. Siiski ei ole ligimesearmastus seotud mitte ainult teiste abistamisega, vaid see on Päästja omadus ja võib saada osaks meie iseloomust. Pole üllatav, et Issand käskis meil panna ülle „ligimesearmastuse side, mis on täiuslikkuse ja rahu side”13. Ilma ligimesearmastuseta ei ole me mitte midagi14 ja me ei saa pärida seda paika, mille Issand on meile valmistanud meie Taevase Isa eluasemetes.15
Jeesus oli täiuslik eeskuju sellest, mida tähendab omada seda täiuslikkuse ja rahu sidet, eriti siis, kui Ta seisis silmitsi piinarikaste sündmustega, mis eelnesid Tema märtrisurmale. Mõelge korraks sellele, mida Jeesus võis tunda, kui Ta alandlikult oma jüngrite jalgu pesi, teades, et üks neist selsamal ööl Teda ära annab.16 Või mitu tundi hiljem, kui Jeesus halastavalt tervendas ühe mehe kõrva, kes tuli koos äraandja Juudaga Teda vahistama.17 Või siis, kui ülempreestrid ja vanemad Pilatuse ees seisvat Päästjat ebaõiglaselt süüdistasid ning Ta ei lausunud ühtegi sõna Talle esitatud valesüüdistuste vastu, jättes Rooma maavalitseja imestama.18
Nende kolme traagilise juhtumi kaudu õpetas Päästja, oma suurest kurbusest ja stressist hoolimata, meile oma eeskujuga, et „armastus on pikameelne, armastus on täis heldust; ta ei ole kade, armastus ei suurustle, ta ei ole iseennast täis; ta ei ole viisakuseta, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu [ega] pea meeles paha”19.
Teine oluline punkt, mida rõhutada ja millel on otsene mõju meie jüngriks olemisele ja sellele, kuidas me Päästja rahu edendame, on viis, kuidas me üksteist kohtleme. Oma maise teenimistöö ajal keskendusid Päästja õpetused – mitte ainult, vaid eelkõige – armastuse, ligimesearmastuse, kannatlikkuse, alandlikkuse ja kaastunde voorustele – nende inimeste põhiomadustele, kes soovivad Temaga lähedasemaks saada ja Tema rahu edendada. Need omadused on Jumala annid ja kui me püüame neid arendada, hakkame nägema oma ligimeste erinevusi ja nõrkusi suurema empaatia, tundlikkuse, austuse ja sallivusega. Üks ilmsemaid märke sellest, et me läheneme Päästjale ja muutume rohkem Tema-sarnaseks, on armastav, kannatlik ja lahke viis, kuidas me asjaoludest olenemata oma kaasinimesi kohtleme.
Sageli näeme inimesi, kes teevad negatiivseid ja isegi halvustavaid märkusi teiste näiliste omaduste, nõrkuste ja arvamuste kohta, ja seda peamiselt siis, kui sellised omadused ja arvamused erinevad või on vastuolus nende enda käitumise ja mõttemalliga. On väga tavaline, et need inimesed jagavad selliseid märkusi teistega, kes kuuldut kordavad, teadmata tegelikult kõiki olukorraga seotud asjaolusid. Kahjuks soodustab sotsiaalmeedia suhteliste tõdede ja läbipaistvuse nimel sellist käitumist. Ilma piiranguteta viib digivestlus inimesed sageli isiklike rünnakute ja ägedate vaidlusteni, tuues endaga pettumusi, haavatud südameid ja levitades tulist vaenulikkust.
Nefi kuulutas prohvetlikult, et viimseil päevil vaenlane märatseb ja õhutab inimesi vihale selle vastu, mis on hea.20 Pühakirjad õpetavad, et „kõik, mis kutsub ja meelitab tegema head ja armastama Jumalat ja teenima teda, on innustatud Jumalast”21. Teisest küljest „see, mis on halb, tuleb kuradilt; sest kurat on Jumala vaenlane ja võitleb pidevalt tema vastu ning kutsub ja meelitab patustama ja tegema pidevalt seda, mis on halb”22.
Arvestades seda prohvetlikku õpetust, pole üllatav, et üks vastase taktikatest on õhutada vaenu ja vihkamist Jumala laste südames. Ta rõõmustab, kui näeb, kuidas inimesed üksteist kritiseerivad, mõnitavad ja laimavad. Selline käitumine võib hävitada inimese iseloomu, maine ja enesehinnangu, eriti kui seda inimest hinnatakse ebaõiglaselt. Oluline on rõhutada, et kui lubame oma ellu seda tüüpi suhtumist, anname oma südames ruumi vaenlasele, kes külvab meie sekka lahkheliseemne, ja riskime nii sattuda tema aplasse lõksu.
Kui me ei ole ettevaatlikud oma mõtete, sõnade ja tegudega, võime sattuda vaenlase kavalate kelmuste ohvriks, mis hävitavad meie suhted ümbritsevate inimeste ja lähedastega.
Vennad ja õed, Issanda omandrahva ja Tema rahu edendajatena ei saa me lubada, et need kurja kavalused meie südames koha leiavad. Me ei saa kanda sellist söövitavat koormat, mis hävitab tundeid, suhteid ja isegi elusid. Evangeelium esindab suurt rõõmusõnumit.
Muidugi pole keegi meist täiuslik ja kindlasti on aegu, mil meid meelitatakse selliselt käituma. Oma täiuslikus armastuses ja kõikehõlmavas teadmises meie inimlike kalduvuste kohta püüab Päästja meid alati selliste ohtude eest hoiatada. Ta õpetas meile: „Sest missuguse kohtuga te kohut mõistate, niisugusega mõistetakse teile kohut; ja missuguse mõõduga te mõõdate, niisugusega mõõdetakse ka teile.”23
Mu kallid vennad ja õed! Kui püüame arendada Päästja-sarnaseid omadusi, võime saada vahenditeks, kes toovad maailma Tema rahu vastavalt Tema enda näidatud eeskujule. Kutsun teid üles kaaluma, kuidas saaksime muutuda meeliülendavateks ja toetavateks inimesteks; inimesteks, kellel on mõistev ja andestav süda; inimesteks, kes näevad teistes parimat, pidades alati meeles, et „kui on midagi vooruslikku, armast või märkimis- või kiiduväärset, siis me püüdleme kõige selle poole”24.
Ma luban teile, et kui me neid omadusi taotleme ja arendame, muutume üha viisakamaks ja tundlikumaks oma kaasinimeste vajaduste suhtes25 ning kogeme rõõmu, rahu ja vaimset kasvu.26 Kahtlemata tunnustab Issand meie jõupingutusi ja annab meile ande, mida vajame, et olla üksteise erinevuste, nõrkuste ja ebatäiuslikkuse suhtes sallivamad ja kannatlikumad. Lisaks suudame paremini vastu seista kiusatusele solvuda või solvata neid, kes meile haiget teevad. Meie soov andestada Päästja viisil neile, kes meid halvasti kohtlevad või meist kurja räägivad, kasvab kindlasti ja sellest saab osa meie iseloomust.
Lubage meil täna, sellel palmipuudepühal, laotada laiali meie armastusrüüd ja ligimesearmastuse palmilehed, kui kõnnime Rahuvürsti jälgedes ja valmistume eeloleval pühapäeval tähistama tühja haua imet. Vendade ja õdedena Kristuses kuulutagem rõõmsalt: „Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Hoosianna kõrges!”27
Ma tunnistan, et Jeesus Kristus elab ja et Tema täiuslik armastus, mis väljendub Tema lepitusohvri kaudu, laieneb kõigile, kes soovivad koos Temaga kõndida ja nautida Tema rahu siin ja tulevases maailmas. Ma ütlen seda Päästja ja Lunastaja Jeesuse Kristuse püha nimel, aamen.