Hosianna Kõigekõrgemale Jumalale!

Vanem Ronald A. Rasband

Kaheteistkümne Apostli Kvoorum

Jeesuse Kristuse võidukas sisenemine Jeruusalemma ja sellele järgnenud nädala sündmused sisaldavad õpetust, mida saame oma elus rakendada ka tänapäeval.

Täna, nagu on öeldud, ühineme kristlastega üle maailma, et austada Jeesust Kristust sellel palmipuudepühal. Ligi 2000 aastat tagasi tähistas palmipuudepüha Jeesuse Kristuse sureliku teenimistöö viimase nädala algust. See oli inimajaloo kõige olulisem nädal.

See, mis sai alguse Jeesuse tõotatud Messiaseks kuulutamisest Tema võidukal sisenemisel Jeruusalemma, lõppes Tema ristilöömise ja ülestõusmisega.¹ Jumaliku plaani kohaselt lõpetas Tema sureliku teenimistöö Tema lepitusohver, mis teeb meie jaoks võimalikuks elada koos oma Taevase Isaga igavesti.

Pühakirjad räägivad meile, kuidas selle nädala alguses seisis rahvahulk linnaväravates, et näha prohvet Jeesust Galilea Naatsaretist.² Nad võtsid „palmipuude oksi ja läksid välja temale vastu ning hüüdsid: „Hoosianna, õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel, Iisraeli kuningas!””³

See ammuaegne piiblilugu tuletab mulle meelde, kuidas olin Ghanas Takoradis Kiriku ülesannet täitmas. Märkimisväärne on see, et olin seal palmipuudepühal.

Ma pidin Ghana Takoradi vaia kaheks jagama, et luua Ghana Mpintsini vai. Tänaseks on Kirikus Ghanas üle 100 000 liikme.⁴ (Me tervitame Ga Mantset, Tema Majesteeti, kuningas Nii Tackie Teiko Tsuru II Ghanast Accrast, kes on täna meiega.) Nende pühadega kohtudes tundsin nende sügavat armastust ja pühendumust Issandale. Ma väljendasin neile nii enda kui ka Kiriku presidendi suurt armastust nende vastu. Tsiteerisin Päästja sõnu, mille Johannes on kirja pannud: „Te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud.”⁵ Nad kutsusid seda „Ma armastan sind – konverentsiks”.⁶

Kui ma vaatasin nende kallite vendade ja õdede ning nende perede ridasid selles kogudusehoones, nägin nende nägusid säramas tunnistusest ja usust Jeesusesse Kristusesse. Tundsin nende soovi saada osaks Tema kaugeleulatuvast Kirikust. Ja kui koor laulis, laulsid nad nagu inglid.

Need Jeesuse Kristuse jüngrid olid kogunenud Talle austust avaldama, just nagu need, kes muistsel palmipuudepühal, palmioksad käes, Jeruusalemma väravate juurde kogunedes hüüdsid: „Hoosianna. ‥ Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!”⁷

Isegi lähedal asuvas kirikus austasid koguduseliikmed palmipuudepüha. Kui ma poodiumil kõnelesin, märkasin aknast välja vaadates, et nad kõndisid rõõmsalt mööda tänavat, palmiokstega vehkides, nagu sellel fotol. See oli vaatepilt, mida ma kunagi ei unusta, me kõik kummardasime sel päeval kuningate Kuningat.

President Russell M. Nelson on manitsenud meid muutma palmipuudepüha „tõeliselt pühaks, meenutades mitte ainult palmioksi, mida lehvitati Jeesuse Jeruusalemma sisenedes, vaid ka Tema peopesasid”. Seejärel ütles president Nelson, et „Jesaja sõnul lubas Päästja, et Ta ei unusta teid kunagi, öeldes: „Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.””⁸

Issand teab omast käest, et surelikkus on raske. Tema haavad tuletavad meile meelde, et Ta „on laskunud ‥ kõigist allapoole”⁹, et Ta võiks meid aidata, kui me kannatame, ja olla meile eeskujuks, kuidas püsida oma teel¹⁰, Tema teel, et „Jumal on [meiega] igavesest ajast igavesti”.¹¹

Palmipuudepüha polnud lihtsalt sündmus, järjekordne lehekülg ajaloos mingi kuupäeva, kellaaja ja kohaga. Jeesuse Kristuse võidukas sisenemine Jeruusalemma ja sellele järgnenud nädala sündmused sisaldavad õpetust, mida saame oma elus rakendada ka tänapäeval.

Vaatame mõnda igavikulist õpetust, mis põimub läbi Tema teenimistöö, mis Jeruusalemmas lõpule jõudis.

Esiteks prohvetlik kuulutus. Näiteks kuulutas Vana Testamendi prohvet Sakarja prohvetlikult Jeesuse Kristuse võidukat sisenemist Jeruusalemma, kirjeldades isegi, et Ta sõidab eesli seljas.¹² Jeesus kuulutas ette oma ülestõusmist, kui ta valmistus linna sisenema, öeldes:

„Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja Inimese Poeg antakse ülempreestrite ja kirjatundjate kätte, ja nad mõistavad tema surma

ja annavad tema paganate kätte pilgata ja piitsutada ja risti lüüa; ja kolmandal päeval ta äratatakse üles!”¹³

Teiseks, Püha Vaimu kaaslus. Joseph Smith õpetas: „Ükski ei või teada, et Jeesus on Issand, kui vaid Püha Vaimu kaudu.”¹⁴ Päästja lubas oma jüngritele¹⁵ pühal õhtusöömaajal¹⁶ ülemises toas¹⁷: „Ma ei jäta teid vaestekslasteks.”¹⁸ Need, kes evangeeliumi tõdesid edasi viivad, ei pidanud jääma üksi, vaid nad pidid saama juhatust Püha Vaimu anni kaudu. „Rahu ma jätan teile; oma rahu ma annan teile; mina ei anna teile nõnda nagu maailm annab.”¹⁹ Püha Vaimu anniga on meil sama kinnitus; et „tema Vaim oleks alati [meiega]”²⁰ ja „Püha Vaimu väel [võime me] teada tõde kõige kohta”.²¹

Kolmandaks, jüngripõlv. Tõeline jüngriks olemine on vankumatu pühendumine, kuulekus igavikulistele seadustele ning esiteks ja ennekõike Jumala armastuse olemasolu. Ilma kahtlemata. Palmiokstega austust avaldanud rahvahulk tervitas Teda kui Messiast. Täpselt see Ta ka oli. Neid tõmbas Tema, Tema imede ja Tema õpetuste poole. Kuid paljude jaoks jäi see imetlus lühiajaliseks. Mõned, kes varem olid hüüdnud „Hoosianna”²², pöördusid peagi ja kisendasid: „Löö ta risti!”²³

Neljandaks, Jeesuse Kristuse lepitus.²⁴ Oma viimastel päevadel, pärast palmipuudepüha, viis Ta läbi oma tähelepanuväärse lepituse Ketsemani piinadest kuni pilkamiseni Tema kohtuprotsessil, piinamiseni ristil ja matmiseni laenuhauda. Kuid kõik ei piirdunud sellega. Kõigi oma Taevase Isa laste Lunastaja kutse ülemlikkuses astus ta kolm päeva hiljem ülestõusnuna hauast välja²⁵, nagu Ta oli prohvetlikult kuulutanud.

Kas me oleme pidevalt tänulikud Jeesuse Kristuse võrratu lepituse eest? Kas me tunneme selle puhastavat jõudu just praegu? Sellepärast läks Jeesus Kristus, meie päästmise Alustaja ja Täidesaatja, Jeruusalemma, et meid kõiki päästa. Kas need Alma sõnad kõlavad tuttavalt: „Kui te olete kogenud südame muutust ja kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?”²⁶ Võin tõesti öelda, et palmipuudepühal laulis Takoradi koor „laulu lunastavast armastusest”.

Oma sureliku teenimistöö viimasel saatuslikul nädalal jagas Jeesus Kristus tähendamissõna kümnest neitsist.²² Ta õpetas oma tagasitulekust neile, kes olid valmis Teda vastu võtma, mitte palmiokstega käes, vaid evangeeliumi valgusega nende sees. Ta kasutas põlema süüdatud lampide ja nende juurde käiva lisaõli kujutist, kirjeldamaks valmisolekut elada Tema õpetuste ja tõdede järgi ning jagada Tema valgust.

Te teate seda lugu. Kümme neitsit esindavad Kiriku liikmeid ja peigmees on Jeesus Kristus.

Kümme neitsit võtsid oma lambid ja „läksid välja peigmehele vastu”.²⁸ Viis olid mõistlikud, kel oli õli lambis ja natuke ka varuks, ja viis olid rumalad, kelle lambid olid tuhmumas ja lisaõli neil polnud. Kui hüüti: „Ennäe, peigmees! Minge vastu!”²⁹, siis need viis, kes olid „targad ja [olid] tõe vastu võtnud ja [olid] võtnud Püha Vaimu enesele teejuhiks”³⁰, olid valmis oma kuninga ja seaduseandja³¹ jaoks, et „tema auhiilgus [oleks] nende peal”.³² Teised viis püüdsid meeleheitlikult õli leida. Aga oli liiga hilja. Pulmalised läksid edasi ilma nendeta. Kui nad koputasid ja palusid, et neid sisse lastaks, vastas Issand: „Ma ei tunne teid!”³³

Mida me tunneksime, kui Ta ütleks meile: „Ma ei tunne teid!”

Meil, nagu kümnel neitsil, on lambid; aga kas meil on õli? Ma kardan, et on mõned, kes lihtsalt saavad hakkama õhukese õlikihiga, olles liiga hõivatud maiste tegemistega, et korralikult valmistuda. Õli pärineb prohvetlike kuulutuste ja elavate prohvetite, eriti president Nelsoni, tema nõuandjate ja kaheteistkümne apostli sõnade uskumisest ja nende järgi tegutsemisest. Õli täidab meie hinge, kui kuuleme ja tunneme Püha Vaimu ning tegutseme selle jumaliku juhatuse järgi. Õli voolab meie südamesse, kui meie valikud näitavad, et armastame Issandat ja armastame seda, mida Tema armastab. Õli tuleb meeleparandusest ja Jeesuse Kristuse lepitusest tervise otsimisest.

Kui mõned teist teevad nimekirja asjadest, mida enne surma ära teha, siis pidage meeles hankida õli Jeesuse Kristuse elava vee kujul³⁴, mis kujutab endast Tema elu ja õpetusi. See-eest kaugel asuva koha või suurejoonelise sündmuse külastamine ei too teie hinge kunagi täit rahulolu, nagu seda teeb Jeesuse Kristuse õpetuse järgi elamine. Ütlesin juba varem: võtke vastu prohvetlikud kuulutused ja õpetused, tegutsege Püha Vaimu õhutusel, saage tõeliseks jüngriks ja otsige meie Issanda lepituse tervendavat väge. See nimekiri viib teid sinna, kuhu soovite minna – tagasi teie Taevase Isa juurde.

See palmipuudepüha Takoradis oli minu jaoks väga eriline kogemus, sest jagasin seda ustavate vendade ja õdede kogudusega. Nii on see olnud mandritel ja saartel üle kogu maailma. Minu süda ja hing, nagu ka teil, igatsevad hüüda: „Hosianna Kõigekõrgemale Jumalale!”³⁵

Kuigi me ei seisa täna Jeruusalemma väravates, palmioksad käes, saabub aeg, mil, nagu Ilmutuse raamatus on kuulutatud: „Suur hulk rahvast, keda ükski ei võinud ära lugeda kõigist rahvahõimudest ja suguharudest ja rahvaist ja keeltest; need seisid aujärje ees ja Talle ees, riietatud valgeisse rüüdesse ja palmioksad käes.”³⁶

Ma jätan teile oma õnnistuse Jeesuse Kristuse apostlina, et te püüaksite usinalt elada õigemeelselt ja kuuluksite nende hulka, kes, palmioksad käes, kiidavad Jumala Poega, meie kõigi suurt Lunastajat. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

1. Kõik neli evangeeliumi – Matteuse 21–28, Markuse 11–16, Luuka 19–24 ja Johannese 12–21 – kirjeldavad Jeesuse Kristuse teenimistöö viimaseid päevi surelikkuses, mille eesmärk oli jumaliku päästmise ja ülenduse õnnistuste kättesaadavaks tegemine kõigile Jumala lastele. Mõnikord erinevad autorid selle poolest, mida nad kaasavad, kuid mitte Päästja õpetuste ja tegude poolest.

2. Vt Mt 21:10–11.

3. Jh 12:13.

4. Liikmeandmete ja statistiliste andmete kohaselt on Ghanas 102 592 liiget.

5. Jh 15:12.

6. Iga kord, kui ma liikmetega rääkisin, ütlesid nad mulle: „Vanem Rasband, meie kallis apostel, ma armastan sind.” Need inimesed on nii täis Vaimu ja Jumala armastust, et nad jagavad seda armastust kergesti.

7. Mt 21:9.

8. Vt Russell M. Nelson, „The Peace and Hope of Easter” (video), aprill 2021, ChurchofJesusChrist.org/media; Js 49:16.

9. ÕL 122:8. 1838. aasta detsembris vangistati prohvet Joseph ja mõned tema kaaslased ebaõiglaselt Liberty vanglas. Tingimused olid kohutavad. Pärast kuid kestnud viletsat olukorda kirjutas ta 1839. aasta märtsis liikmetele, sealhulgas palved, milles ta oli palunud Issandalt kaastunnet tema olukorras ja kannatavatele pühadele. Ta jagas ka Issanda ilmutatud vastuseid nendele küsimustele, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 121. osas.

10. ÕL 122:9. Issanda julgustus Joseph Smithile Liberty vanglas tõi talle tröösti ja vaimse arusaamise, et ebaõnn ja katsumused võivad meid tugevdada, õpetada kannatlikkust ja enesevalitsemist. Issand kutsus teda püsima kindlalt oma rajal, mis oli Issanda rada, taludes ebaõiglast kohtlemist, nagu „[Jumala] Poeg, [kes oli] laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?” (ÕL 122:8).

11. ÕL 122:9. Tõotus, et Jumal on teiega, on kindel tõotus neile, kes jäävad kindlaks oma usus ja usaldavad Issandat.

12. Vt Sk 9:9.

13. Mt 20:18–19. James E. Talmage kirjutab raamatus „Jesus the Christ”: „On hämmastav tõsiasi, et Kaksteist ei mõistnud Tema sõnade tähendust. ‥ Nende jaoks oli nende armastatud Õpetaja ütlustes kohutav ebakõla, kohutav ebakõla või seletamatu vastuolu. Nad teadsid, et Ta on Kristus, elava Jumala Poeg; ja kuidas saab sellist alistada ja tappa.” ([1916], lk 502–503)

14. Joseph Smith tegi selle avalduse Nauvoo naiste Abiühingule 28. aprillil 1842, nagu on tsiteeritud artiklis „History of Joseph Smith” (Deseret News, 19. september 1855, lk 218). Viidates 1. korintlastele kaheteistkümnendale peatükile, täpsustas ta kolmandat salmi: „Ükski ei või öelda: „Jeesus on Issand!” kui vaid Pühas Vaimus”, muutes seda järgmiselt: „Ükski ei või teada, et Jeesus on Issand, kui vaid Püha Vaimu kaudu.” (Vt The First Fifty Years of Relief Society: Key Documents in Latter-day Saint Women’s History [2016], 2.2, churchhistorianspress.org.)

15. Jeesus oli koos oma jüngritega viimsel õhtusöömaajal (vt Mk 14:12–18). Nende kaheteistkümne seas olid Peetrus, Andreas, Jaakobus, Johannes, Matteus, Filippus, Toomas, Bartolomeus, Jaakobus (Alfeuse poeg), Juudas Iskariot, Juuda (Jaakobuse vend) ja Siimon (vt Lk 6:13–16).

16. Jeesus seadis sisse sakramenditalituse koos oma jüngritega pühal õhtusöömaajal (vt Mt 26:26–29; Mk 14:22–25; Lk 22:19–20).

17. Konkreetne päev/öö, mil Jeesus ülemises toas sakramenti tutvustas, on tegelikult vaidlustatud Matteuse, Markuse ning Luuka ja Johannese evangeeliumite näiliste lahkhelide tõttu. Matteus, Markus ja Luukas viitavad sellele, et püha õhtusöömaaeg toimus hapnemata leibade püha esimesel päeval ehk paasasöömaajal (Mt 26:17; Mk 14:12; Lk 22:1, 7). Johannes aga paistab ütlevat, et Jeesus vahistati enne paasasöömaaega (vt Jh 18:28), mis tähendab, et püha õhtusöömaaeg oleks toimunud üks päev varem kui paasasöömaaeg. Näib, et Kiriku õppematerjalid ja viimse aja pühade õpetlased nõustuvad sellega, et Jeesus pidas oma jüngritega viimast õhtusöömaaega ülemises toas õhtul enne ristilöömist. Kristlased, kes tähistavad püha nädalat, tunnistavad neljapäeva viimaseks õhtusöömapäevaks, reedet ristilöömise päevaks ja pühapäeva ülestõusmispäevaks – Gregoriuse kalendri järgi.

18. Jh 14:18.

19. Jh 14:27.

20. ÕL 20:77.

21. Mn 10:5.

22. Pühakirjajuht selgitab, et „hosianna” tähendab „palun päästa meid”. See sõna on võetud kirjakohast Psalmid 118:25. „Selle psalmi laulmine ühendati lehtmajade pühal palmiokste lehvitamisega; sellest tulenevalt kasutasid rahvahulgad seda sõna meie Issanda sisenemisel Jeruusalemma” (Bible Dictionary, „Hosanna”). Vt Mt 21:9, 15; Mk 11:9–10; Jh 12:13.

23. Mk 15:14; Lk 23:21.

24. Meie Taevase Isa päästmisplaani keskmes oli lõpmatu lepitus, mis tagaks surematuse kõigile Tema lastele ja ülenduse neile, kes on selle õnnistuse väärilised. Kui Isa ütles: „Kelle ma saadan?” Jeesus Kristus astus ette: „Siin ma olen, saada mind!” (Aabr 3:27) President Russell M. Nelson on õpetanud: „[Jeesuse Kristuse] missiooniks oli lepitus. See missioon oli üksnes Temal. Sureliku ema ja surematu Isa järglasena oli Ta ainus, kes sai vabatahtlikult jätta oma elu, et see jälle tagasi saada (vt Jh 10:14–18). Tema lepituse hiilgavad tulemused olid lõpmatud ja igavesed. Ta võttis surmalt astla ja muutis surma mõju ajutiseks (vt 1Kr 15:54–55). Tema kohustus teha meie jaoks võimalikuks lepitus oli teada juba isegi enne loomist ja langemist. See polnud vajalik mitte üksnes kogu inimkonna ülestõusmiseks ja surematuseks, vaid see võimaldas meil tänu Päästja loodud võimalusele saada andeks ka meie patud. Seega tegi Tema lepitus võimalikuks meie ühinemise Tema ja meie igavese perega.” (Jeesuse Kristuse missioon ja teenimistöö. – Liahoona, aprill 2013)

25. Ülestõusmine seisneb keha ja vaimu taasühendamises surematus seisundis, kusjuures keha ja vaim on lahutamatud ega ole enam seotud surelikkuse või surmaga seotud haigustega (vt Al 11:45; 40:23).

26. Al 5:26; vt ka Al 5:14.

27. Tähendamissõna kümnest neitsist võime leida kirjakohtadest Matteuse 25:1–12 ja Õpetus ja Lepingud 45:56–59. Matteuse 25. peatükki ümbritsevad peatükid viitavad sellele, et Jeesus õpetas seda tähendamissõna oma viimasel nädalal pärast Jeruusalemma sisenemist Matteuse 21. peatükis ja vahetult enne viimset õhtusöömaaega ja Tema vahistamist Matteuse 26. peatükis. Lisaks sellele viimasel nädalal antud tähendamissõnale kümnest neitsist jagas Jeesus tähendamissõna viigipuust (vt Mt 21:17–21; 24:32–33), tähendamissõna kahest pojast (vt Mt 21:28–32), tähendamissõna viinamäest (vt Mt 21:33–46).

28. Mt 25:1.

29. Mt 25:6.

30. ÕL 45:57.

31. ÕL 45:59.

32. ÕL 45:59.

33. Mt 25:12. Mäejutluses viitab Issand neile, kes arvavad end olevat teinud palju imelisi tegusid, öeldes, nagu on märgitud loos kümnest neitsist: „Ma ei tunne teid!” (vt Mt 7:22–23)

34. Nii nagu vesi on surelikus elus oluline, on Jeesus Kristus ja Tema õpetused (elav vesi) üliolulised igaveseks eluks (vt Pühakirjajuht, märksõna „Elav vesi”, scriptures.ChurchofJesusChrist.org; vt ka Js 12:3; Jr 2:13; Jh 4:6–15; 7:37; 1Ne 11:25; ÕL 10:66; 63:23).

35. 3Ne 4:32.

36. Ilm 7:9.