Elevil, et õppida
„Otsige teadmisi just nimelt õppimise ja samuti usu kaudu” (ÕL 88:118).
Russell asetas oma kaks pliiatsit ja märkmiku hoolikalt koolikotti. Ta kammis oma juukseid ja kontrollis, kas riided on korras. Kallistas hüvastijätuks ema ja jooksis bussipeatusesse. Ta tundis, nagu hüppaks süda rinnust välja, kui buss kohe ei tule. Ta oli elevil seepärast, et läks kooli esimest korda.
Igal aastal oli Russell vaadanud oma vanemaid vendi ja õdesid kõndimas peatusesse, et bussiga kooli sõita. Ta oleks tahtnud seal bussis koos nendega olla. Veelgi enam – ta tahtis õppida samu asju mida nemadki. Ta tahtis rohkem teada saada dinosaurustest. Ta tahtis teada, kuidas rongid sõidavad. Ta tahtis õppida lugema. Ta teadis algusest peale, et talle hakkab koolis meeldima.
Russelli õpetaja pr Wilson naeratas, kui Russell klassi astus. Ta juhatas Russelli tema laua juurde. Ta näitas samuti, kuhu koolikott riputada.
„Võib-olla õpime kõigepealt dinosaurustest,” mõtles Russell.
„Tere tulemast kooli!” sõnas pr Wilson. „Kõigepealt räägib igaüks veidikene endast.”
Russell kortsutas kulmu. „Olgu, me peaksime tõesti üksteisega tuttavaks saama,” mõtles ta. „Võib-olla õpime pärast seda dinosaurustest.”
Kui tutvustamise järg Russellini jõudis, ütles ta: „Mina olen Russell. Ma olen elevil, et saan õppida kõike – eriti rongidest ja dinosaurustest.”
„See on tore, Russell,” ütles pr Wilson. Russell naeratas. Ta oli kindel, et varsti hakkavad nad õppima rongidest ja dinosaurustest.
Aga ei hakanud. Nad sõid ja mängisid kera-, kolmnurga- ja kuubikujuliste klotsidega.
„Proua Wilson, millal me hakkame õppima dinosaurustest ja rongidest?” küsis Russell.
„Mitte praegu, Russell,” vastas õpetaja. „Nüüd on aeg juttu lugeda.”
„Kas see on dinosaurustest?”
„Ei, Russell.”
Pärast juttu õppisid nad tähestikku. Siis oli aeg koju minna.
Russell oli pahane.
Ta vaatas kulm kortsus bussi aknast välja. Ta jooksis bussipeatusest koju ning tormas majja sisse. Ta jooksis oma tuppa ja peitis pea teki alla.
Ema tuli sisse ja pani oma käe Russelli pea peale. „Kuidas sinu esimene koolipäev läks?” küsis ta.
„See oli kohutav! Ma ei õpi kunagi midagi ja sinna tagasi mina ei lähe! Täna me ainult mängisime klotsidega ja lugesime juttude.”
„Aga, Russell, see ju oli alles esimene päev,” ütles ema.
Russell tõusis istuli ja vaatas emale otsa. „Ma tahan õppida dinosaurustest, rongidest ja lugema – kohe praegu.”
Ema istus Russelli kõrvale voodile. „Sa ei saa kõike korraga õppida. Õppimine võtab aega. Ja mida rohkem sa praegu õpid, seda rohkem on sul hiljem võimalik õppida.”
„Mida sa sellega mõtled?” küsis Russell.
„Enne, kui hakkad lugemist õppima pead tähestiku selgeks saama. Ja sa pead enne lugema õppima, alles siis saad lugeda asjadest, mis sind huvitavad,” ütles ema.
Russell mõtles järele. Võib-olla oli ka midagi muud, õppida peale dinosauruste ja rongide. „Võib-olla üritan siiski homme uuesti kooli minna,” ütles ta.
Ema naeratas talle.
„Aga ema, kas me võime võtta raamatukogust raamatu dinosauruste kohta?”
„Muidugi me võime.”
Illustratsioonid: Jim Madsen