Tehes lisapingutusi
Mõnikord toovad lisapingutused imelisi tulemusi.
Kui Stein Arthur Andersen oli umbes 15-aastane, polnud ta Kirikus kuigi aktiivne. Seda polnud ka tema perekond. Nad olid Norras mitmeid kordi elupaika vahetanud. Seekord elasid nad Stavangeris. See asetseb edelarannikul ja on suurusjärgult riigis neljas linn. Stavangeris elades oli Stein paar korda kirikus käinud ning kohtunud mõne selle piirkonna viimse aja pühast noorega. Üks noormees oli jätnud Steinile eriti tugeva mulje. Tema nimi oli Tor Lasse Bjerga.
Ühel oma harvadest kirikuskäimistest kohtus Stein Tor Lassega. „Ta oli minust paar aastat vanem ning avaldas mulle tugevat muljet,” räägib Stein. „Ma tundsin tema läheduses head Vaimu ning pidasin teda lahedaks tüübiks.” Kui Tor Lasse poleks Steinile muljet avaldanud, võib-olla poleks ta siis, kui Tor Lasse Steini koju erilise kutsega külaskäigu tegi, olnud aldis teda kuulama.
See juhtus 1970-ndate aastate keskel, mil seminari programm Norras alustas ning Tor Lasse kutsuti seminari esimeseks õpetajaks. Kuna Tor Lasse oli siis kõigest 18-aastane, oli ta sellist suurt vastutust enda peale võttes natuke ärevuses. „Ma palvetasin selle üle päris palju,” meenutab ta. Ta teadis aga kindlalt, et tahab oma piirkonnas sirutada käe noortele, kes polnud just kõige aktiivsemad. Tor Lasse räägib: „Ma tundsin koheselt, et pean külastama Stein Arthurit.”
„Ma kuulusin arvatavasti ühena ta nimekirja,” räägib Stein. Aga Tor Lasse jaoks tähendas Stein midagi palju rohkemat kui nime paberil. Tor Lasse mäletab, et talle avaldasid muljet Steini arukus ning tema vaikne, kuid kindlameelne iseloom. Seega otsustas Tor Lasse Steini isiklikult külastada, et kutsuda teda uuesti seminari programmist osa võtma.
Tor Lasse helistas ette ning rääkis Steini vanematega, et veenduda, kas Stein ikka külaskäigu ajal kodus on. Steini koju jõudmiseks pidi Tor Lasse sõitma bussiga umbes 35 minutit, et ümber istuda praamile. Praamiga sõitis ta veel 45 minutit. Lõpuks pidi ta veel 30 minutit jalgsi minema. „Ma mõtlen sellele kogu aeg,” räägib Stein. „Tor Lasse tõesti tegi lisapingutusi.”
Siiani mäletavad mõlemad mehed Vaimu, mida nad tundsid sellel kokkusaamisel ligi 35 aastat tagasi. Istudes söögitoas, meenutas Stein kõiki tegevusi, millega ta tol hetkel seotud oli. „Mängisin jalgpalli, olin skaut, mängisin trompetit, ning tegelesin veel mitmete asjadega. Ma olin väga hõivatud.”
„Ma istusin kamina ees, kui Tor Lasse pöördus seminarist rääkides minu poole ning küsis: „Stein Arthur, kas sa liituksid seminari programmiga ning hakkaksid meiega koos pühakirju uurima?” Ma vastasin jaatavalt. Loogiliselt võttes oleksin pidanud tema ettepaneku tagasi lükkama, sest mul polnud selleks aega. Aga ma vastasin jaatavalt. Nii sai alguse kogu see sündmuste ahel.”
„See sündmuste ahel” tähendas igal hommikul pärast ülestõusmist pühakirjade õppimist ja isiklikke seminaritunde tema enda kodus. Siis sai väike nelja-viieliikmeline grupp kokku kord nädalas. „Ajapikku hakkasin nendel varajastel hommikutel üksi pühakirju lugedes tundma Vaimu ning seega tõusin vara igal hommikul,” räägib Stein. „Varsti tundsin, et päev poleks piisavalt hea, kui ma ei loeks igal hommikul pühakirju. Ning eneselegi teadmata hakkas mu tunnistus kasvama.”
Stein seletab: „Varsti sain aru, mida need tunded tähendasid. Mulle meeldis see, mida ma õppisin ning ma tundsin Vaimu. Ma tundsin, et see on õige. Samuti teadsin, et see on midagi, millele ma tahan oma elu rajada.”
Kuid miks oli Stein vastanud jaatavalt, kui ta oli nii hõivatud? „Ma arvan, et Püha Vaim mõjutas mind,” vastab ta. „Mind oli vist kuidagi ette valmistatud. Nii et kui Tor Lasse tuli usus ja tegi rohkem, kui temalt nõuti, olin valmis tema kutset vastu võtma. Nii töötab Issand.”
Umbes aasta hiljem otsustas Tor Lasse misjonile minna. Ta kutsuti teenima Norrasse. Sel ajal tugevdas Stein jätkuvalt oma tunnistust evangeeliumist. „Kui Tor misjonilt tagasi tuli, hakkasin ka ise misjonile mõtlema,” räägib Stein. „Ma jõudsin järeldusele, et peaksin minema, sest tahtsin Issandat teenida ning teadsin, et kui ma ei lähe, võin seda kahetseda kogu oma ülejäänud elu.”
Stein mäletab, et pärast preesterluse juhtidega misjonileminekust rääkimist tundis ta koju kõndides, et jalad peaaegu ei puudutagi maad. Enne misjonile minemist – samuti Norras – tutvus Stein noorte konverentsil Oslos oma tulevaset naise Hildega. Nad olid misjoni ajal kirjavahetuses ning abiellusid pärast Steini koju naasmist. Nüüd on neil neli last: kaks poega, kes mõlemad abiellusid templis, ning kaks nooremat tütart, kes elavad alles kodus ning osalevad aktiivselt seminaris.
„See õhtu, mil Tor Lasse meie koju tuli, muutis põhimõtteliselt kogu meie elu,” räägib Stein. Tor Lasse külaskäik juhtis ta teele, kus ta kohtas oma tulevast naist, teenis misjonil ja lõi perekonna ning kõike seda kindla tunnistusega evangeeliumist. „Ma olen olnud koguduse juhataja, ringkonna juhataja, piiskop – kõik tänu sellele, et Tor Lasse tuli meile koju ning ma ühinesin seminari programmiga.” Kõik tänu sellele, et Tor Lasse oli valmis tugevamini pingutama.
Illustratsioonid: Gregg Thorkelson.
Foto: Paul VanDenBerghe
Ida Andersen (paremal) koos oma õe Ane ning vanemate Hilde ja Steiniga.