Laulmine ja lugude vestmine
Kui mind ja mu naist Sandrat kutsuti teenima Lõuna-Aafrikasse Durbani misjonile, hakkasime otsima ühiskondliku teenimise projekte. Ma olin olnud Mormooni Tabernaakli koori laulja üle 20 aasta ning mu raamatukoguhoidja abilisest naine käis algkoolis jutte vestmas. Kui meie misjoni juhataja otsustas avada misjonitööks lähedalasuva väikelinna, teadsime, et see on meie võimalus.
Me käisime selles linnas ja avastasime, et koolides ei olnud ühtegi raamatukogu, oli vaid väike linnaraamatukogu. Noored põhimisjonärid tegid meid tuttavaks raamatukogu juhatajaga. Me rääkisime talle, et tahaksime hakata igal nädalal lastele jutte vestma. Ta oli skeptiline, aga pärast mõningast järelemõtlemist otsustas seda infot levitada ja me võisime proovi teha.
Esimesel korral oli kohal viis last. Järk-järgult tuli lapsi juurde. Mõne kuu pärast võtsime endile abiks hiljuti usule pöördunud noore naise, kes rääkis väga head inglise ja suulu keelt. Jutte tuli kuulama järjest rohkem inimesi ning juhataja ja laste vanemad olid sellest väga elevil.
Suulu inimestele meeldib laulda, seega lisasime meie lugude vahele lihtsamaid laule ja luuletusi. Enne misjoni lõppu jutustasime lugusid paaril-kolmel korral nädalas, et vastu võtta rohkem kui 100 last, kes tahtsid lugusid kuulata. Milline õnnistus oli näha ja kuulda ka muudes kohtades lapsi meie laule laulmas ja luuletusi lugemas.
Sellele piirkonnale sai meie teenimise ajal osaks veel üks õnnistus. Kiriku kohaliku liikmeskonna kasvades tekkis meil vajadus leida koht, kus pühapäevaseid koosolekuid pidada. Raamatukogu juhataja pakkus meile selleks tasuta raamatukogu ruume.
Oleme nii tänulikud, et Issand aitas meil leida viise oma annete rakendamiseks, ühiskonna teenimiseks ning uue misjonipiirkonna avamiseks.