Mida tähendab teie jaoks lepitus?
Artikli aluseks on kõne, mis kanti ette 5. mail 2006 Brigham Youngi Ülikooli naistekonverentsil.
Lepitus on väga isiklik ja selle puhul on peetud eriliselt silmas meie isiklikku olu- ja seisukorda.
Prohvet Joseph Smith õpetas: „Meie usu peamisteks põhimõteteks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti ja tõusis taas kolmandal päeval ning läks üles taevasse. Kõik muu meie usku puutuv on vaid sellele lisaks.”1
Nende peamiste põhimõtete aluseks on Jeesuse Kristuse lepitus. Sõna lepitus kirjeldab nende ühteliitmist, kes on teineteisest võõrandunud, ning osutab inimese lepitamisele Jumalaga. Võõrandumise põhjuseks on patt ja lepituse eesmärgiks on seega patu tagajärgede heastamine või ületamine.”2 Mina usun, et Jumalast võõrandumine on võimalik veel paljudel muudelgi põhjustel kui selge patustamine.
Risk oma Taevaisast ja Päästjast kaugeneda on märkimisväärne ja on pidevalt meiega. Õnneks on lepitus mõeldud ka kõikide nende olukordade puhuks. Sellepärast ütleski Nefi vend Jaakob lepituse kirjelduseks „lõputu” (2. Nefi 9:7), mis tähendab piiranguteta või välispidiselt pealesunnitud kitsendusteta. Sellepärast ongi lepitus nii tähelepanuväärne ja nii möödapääsmatu. Pole siis ime, et meil ei tule seda võrratut andi mitte üksnes hinnata vaid ka selgelt mõista.
Jeesus Kristus oli ainus, kes suutis täide viia selle suurepärase lepituse, kuna Tema oli ainuke täiuslik inimene ja Isa Jumala Ainusündinud Poeg. Ta sai volituse selle hädavajaliku töö tegemiseks oma Isalt enne maailma loomist. Tema täiuslik patuta surelik elu, Tema vere valamine, Tema kannatused aias ja ristil, Tema vabatahtlik surm ja Ta keha ülestõusmine hauast tegid täieliku lepituse võimalikuks kõikide põlvkondade ja ajastute inimestele.
Lepitus teeb ülestõusmise igaühe jaoks reaalsuseks. Pidades aga silmas meie endi üleastumisi ja patte, nõuab lepituse tingimuslik pool meilt usku Issandasse Jeesusesse Kristusesse, meeleparandust ja soostumist evangeeliumi seaduste ja talitustega.
Surelikkus ja igavene elu
Meie koosolekutel ja kirjatöödes enim tsiteeritud salmiks on vast järgmised imelised selgusttoovad ja kokkuvõtlikud read Moosese raamatust: „Vaata, see on minu töö ja minu hiilgus – tuua inimestele surematus ja igavene elu” (Moosese 1:39).
Ülestõusmisega saab meile kõigile osaks surematus. Lepituse tõttu saavad need, kellel on Issandasse Jeesusesse Kristusesse piisavalt usku, et võtta enda peale Tema nimi, kes parandavad meelt ja elavad Tema evangeeliumi järgi, kes peavad kinni Tema ja Ta Isaga sõlmitud lepingutest, ning kes osalevad päästvates talitustes, millest on võimalik osa võtta pühal viisil ja pühades paikades, rõõmuga osa igavesest elust.
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kohanud inimest, kes kuulutab tugevat usku Jeesusesse Kristusesse ja tunneb samas muret ülestõusmise pärast. Jah, igaühel meist võib olla küsimusi üksikasjade kohta, aga me mõistame, et tõotus, mis on kõige alus, on kõikehaarav ja kindel.
Kuna igavene elu on tingimuslik ning nõuab meiepoolseid jõupingutusi ja järeleandmisi, vaevavad enamikku meist vahetevahel või korraäraselt – või koguni pidevalt – küsimused seoses sellega, kas me ikka elame vastavalt oma parimatele teadmistele. Nagu küsis vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist: „Kas me usume ekslikult, et peame läbi tegema pika rännaku heast paremaks ja saama pühaks täiesti iseseisvalt, pelga meelekindluse, tahtejõu ja enesedistsipliini abil?”3
Kui meie päästmine sõltuks vaid meie endi jõupingutustest, oleksime me tõsises hädas, kuna keegi meist pole täiuslik ega suuda kõigega alati täiel määral toime tulla. Kuidas saada vajalikku abi ja tuge? Nefi tõi selgust armu ja tegude vahelisse dilemmasse, kui tunnistas: „Sest me teame, et peale kõike, mida me suudame teha, oleme me päästetud armu läbi” (2. Nefi 25:23).
Piibli sõnaraamat tuletab meile meelde, et arm on jumalik vahend või meetod, mis annab jõudu ja abi Jeesuse Kristuse lepituse läbi võimalikuks saanud halastuse ja armastuse kaudu.4 Nõnda tõuseme me üles Kristuse armu läbi ning just Tema arm, armastus ja lepitus aitavad meil saata korda häid tegusid ja teha vajalikke edusamme, mis poleks võimalikud sel juhul, kui peaksime kõigega ise hakkama saama.
Lepituse kaudu tulev õnn
Üks nendest paljudest asjadest, mida ma Nefi juures imetlen, on tema suhtumine. Tema elu polnud kerge, eriti kui arvestada neid mugavusi, mida paljud meist tänapäeval iseenesestmõistetavaks peavad. Enne tõotatud maale jõudmist elas Nefi oma perega aastaid kõnnumaal. Oli aegu, mil neil tuli taluda nälga, janu ja ohusid. Nefil tuli kokku puutuda tõsiste pereprobleemidega, mida Laaman ja Lemuel tekitasid, ning lüüa lõpuks koos oma järgijatega lahku Laamani ja Lemueli poolehoidjatest.
Kõigi nende hädade ja raskuste käes oli Nefi võimeline ütlema: „Juhtus, et me elasime väga õnnelikult” (2. Nefi 5:27).
Ta mõistis, et on olemas elulaad, mis toob õnne, mis ei sõltu ette tulevatest raskustest, väljakutsetest ja pettumustest. Ta oskas pöörata tähelepanu kogu plaanile, mis Jumalal oli tema ja ta rahva jaoks, ega lasknud end mõjutada pettumustest ega elu ebaõiglusest. Elu on ebaõiglane, sellest hoolimata olid tema ja ta rahvas õnnelikud. Nad mõistsid, et kunagi toimub lepitus, ja nad olid veendunud, et see puudutab ka neid.
Nefi esitas endale tähtsaid küsimusi, mida võiksime ka meie endale esitada, kui mõtleme Kristuse lepituse tähtsusele omaenda elus:
„Oo siis, kui ma olen näinud nii suuri asju, kui Issand oma suures alandumises inimlaste suhtes on osutanud inimestele nii suurt halastust, miks peab minu süda nutma ja minu hing viibima kurbuse orus ning minu liha hääbuma ja minu jõud raugema minu kannatuste pärast?
Ja miks peaksin ma alistuma patule oma liha pärast? Jah, miks pean ma järele andma kiusatustele, et kurjal oleks koht minu südames, et minu rahu hävitada ja minu hinge vaevata? Miks olen ma vihane oma vaenlase pärast?” (2. Nefi 4:26–27)
Olles nõnda kurtnud, vastas ta omaenda küsimustele, teades, kuidas ta peab oma probleemidele lähenema: „Ärka, mu hing! Ära kauem patus närtsi! Rõõmusta, oo minu süda ja ära enam anna paika minu hinge vaenlasele! … Oo Issand, ma olen usaldanud sind ja ma usaldan sind igavesti” (2. Nefi 4:28, 34).
Kas see tähendab, et Nefil polnud enam probleeme? Kas see tähendab, et ta mõistis täielikult, mis temaga toimus? Tuletage meelde, mida ta vastas inglile aastaid tagasi, kui talle esitati tähtis küsimus seoses Kristuse lepitusega, mis pidi aset leidma tulevikus: „Ma tean, et [Jumal] armastab oma lapsi; ometi ei tea ma kõikide asjade tähendust” (1. Nefi 11:17).
Ka meie ei või ega oska teada kõikide asjade tähendust, aga me võime ja peame teadma, et Issand armastab oma lapsi, ning et me võime oma elus ja raskustes Kristuse armust ja lepitusest täiel määral kasu saada. Samamoodi teame me ja peame meeles pidama, kui rumal ja ohtlik on kurjale oma südames kohta anda.
Isegi siis, kui me täielikult mõistame ja kohustume kurjuse ja pahed oma südamest ja elust kõrvaldama, ei saa me hakkama, kuna oleme liialt sageli „loomupärased” inimesed (vt Moosia 3:19). Seetõttu tuleb meil olla tänulik meeleparanduse põhimõtte eest ja seda usinasti rakendada. Kuigi me räägime meeleparandusest sageli kui sündmusest, milleks see mõnikord ka on, on see enamiku jaoks siiski kestev, eluaegne protsess.
Loomulikult on olemas patte, mis on seotud nii tegematajätmiste kui toimepanemistega, mille pärast saab otsekohe hakata meelt parandama. Tuleb ette konkreetset laadi vigu ja ülekohut, millest saab lahti öelda praegu ja neid mitte kunagi enam korrata. Näiteks saame me kõik oma ülejäänud elu maksta täiskümnist, mida me alati võib-olla pole teinud. Jätkuvat täiustumist ja pidevat tähelepanu vajavad aga ka sellised asjad elus nagu vaimsus, ligimesearmastus, teistest hoolimine, pereliikmetega arvestamine, huvi naabrite vastu, pühakirjade mõistmine, templisse minekuks ettevalmistumine ja isiklike palvete kvaliteet.
Me võime olla tänulikud,et Päästja, kes mõistab meid paremini kui me ise, seadis sisse sakramendi, et saaksime regulaarselt uuendada oma lepinguid, saades osa nendest pühadest sümbolitest ning kohustudes sellega võtma enda peale Tema püha nime, Teda alati meeles pidama ja kinni pidama Tema käskudest. Kui me järgime mudelit, mis võimaldab meil „elada väga õnnelikult”, on meie meeleparandus ja teod tõhusamad, ning meie suutlikkus lepitust mõista ja hinnata paraneb üha.
Meeleparandus ja kuulekus
1830. aastal Kiriku asutamisele eelnenud nädalatel sai prohvet Joseph Smith tähelepanuväärse nägemuse, mis täiendab meie arusaamist lepitusest, kuna kõnelejaks ja õpetajaks oli Päästja ise. Ta kirjeldas ennast kui „maailma Lunastajat” (ÕL 19:1), tunnistas, et järgib Isa tahet ja ütles: „Ma käsin sul meelt parandada ja pidada kinni käskudest, mis sa oled … saanud” (ÕL 19:13).
See lihtne meeleparanduse ja kuulekuse mudel on tõepoolest väga õnneliku elu aluseks. Me teame, et see on see, mida peame tegema, kuigi kipume vahel unustama, miks. Issand meenutab meile, miks seda teha, järgmiste sõnadega samast ilmutusest:
„Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;
aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,
milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema, ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus, ja soovima, et ma ei peaks jooma kibedast karikast ja tagasi kohkuma –
ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks” (ÕL 19:16–19).
Milline tähelepanuväärt õppetund! Ma olen kindel, et keegi meist ei suuda ette kujutada Issanda valu tähendust ja suurust, kui Ta saatis korda suure lepituse. Ma kahtlen, et Joseph Smith oleks tajunud Päästja kannatusi tookord täies ulatuses, kuigi ta hakkas neid hilisematel aastatel omaenda katsumuste ja piinade tõttu õigemini hindama ja paremini mõistma. Mõelgem Issanda manitsussõnadele, kui Ta nõustas ja trööstis Josephit süngetel tundidel Liberty vanglas. Issand ütles lihtsalt: „Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?” (ÕL 122:8)
See Josephile esitatud küsimus on mõeldud meile kõigile keset meie isiklikke ja erinevaid heitlusi ja väljakutseid. Keegi meist ei peaks iial kahtlema õiges vastuses.
See, et Jeesus koges seda, mida Ta koges, mitte sellepärast, et Ta poleks suutnud seda ära hoida, vaid sellepärast, et Ta meid armastab, on tõepoolest mõtlemapanev. Jeesus armastab ja austab ka oma Isa nii sügavalt ja truult, nagu me võime vaid ette kujutada. Kui me tahame Päästjat ka omaltpoolt austada ja armastada, et tohi me iial unustada, et Ta tegi seda kõike meie pärast, et me ei peaks kannatama nii palju, nagu nõuaks meilt õiglus.
Tema piinavat surmaheitlust – piitsutamist, põhivajaduste rahuldamatajätmist, halba kohtlemist, naelu, käsitamatut pinget ja kannatusi poleks suutnud taluda keegi ilma Tema väe ja otsusekindluseta jääda kindlaks valitud suunale ja pidada vastu kõigele, mis kätte mõõdetakse.
Lepituse ulatus
Mõeldes lepituse ulatusele ja Lunastaja valmisolekule kannatada kõikide meie pattude eest, peaksime me tänulikult tunnistama, et see lepitav ohverdus hõlmab veel palju muudki. Kaaluge järgmisi Alma sõnu ustavale Giideoni linna rahvale peaaegu terve sajand enne seda, kui lepitus tegelikult toime pandi:
„Ja [Jeesus] läheb, kannatades igasuguseid valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda sellepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.
Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma ahelad, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.
Nüüd Vaim teab kõiki asju; ometi Jumala Poeg kannatab lihas, et ta võiks võtta enda peale oma rahva patud, et ta võiks ära kustutada nende eksimused vastavalt oma vabastamisvõimule; ja nüüd vaata, see on see tunnistus, mis on minus” ( Alma 7:11–13).
Mõelge mõnele täiuslikule ja kõikehõlmavale abinõule, mis korvaks meie patud, kannatused, kiusatused, haigused, pettumused ja üleastumised. Kas te suudate ette kujutada mingit alternatiivi Jeesuse lepitusele? Seejärel lisage sellele imepärane ülestõusmine ja me hakkame mõistma piisavalt palju, et laulda: „Oi, Jeesuse halastuses leian varju ma.”5
Mida tähendab lepitus teie ja minu jaoks? Lepituse tähtsus on suur. Nagu Jaakob selgitas, võime me saada „lepitatud [Isaga] Kristuse, tema ainusündinud Poja lepituse läbi” (Jaakob 4:11). See tähendab, et me võime meelt parandada, olla Temaga täielikus kooskõlas ja üksmeeles ning hoiduda vigadest või arusaamatustest, mis „eita[vad] Kristuse halastust ja tunnista[vad] kõlbmatuks tema lepituse ja tema lunastuse võimu” (Moroni 8:20).
Me hoidume olemast lugupidamatud Päästja lepituse vastu, kui võtame kuulda Heelamani nõu, mis sobib tänapäeva niisama hästi, kui Issanda maapealetulekule eelnenud aastatel: „Oo pidage meeles, pidage meeles, mu pojad, … et ei ole ühtegi teist teed ega vahendit, mille abil inimene saab olla päästetud, kui ainult läbi Jeesuse Kristuse lepitava vere, kes tuleb; jah, pidage meeles, et ta tuleb lunastama maailma” (Heelaman 5:9).
Tema lepitus hõlmab tõepoolest kogu maailma ja kõiki inimesi algusest kuni lõpuni. Ärgem siiski unustagem, et oma kõikehõlmavuse ja täiuslikkuse juures on see ka ülimalt isiklik ja selle puhul on peetud eriliselt ja asjatundlikult silmas meie isiklikku olu- ja seisukorda. Isa ja Poeg tunnevad meid kõiki paremini, kui tunneme meie ise ja nad on valmistanud meie jaoks lepituse, mis langeb täielikult kokku meie vajaduste, väljakutsete ja võimalustega.
Tänagem Jumalat Tema Poja anni eest ja tänagem Päästjat Tema lepituse eest. Lepitus on tõeline ja kehtiv ning viib meid sinna, kus meil on vaja olla ja kus me olla tahame.
Vasakul: Del Parson.Palve Ketsemani aias.
Simon Dewey. Viimane õhtusöömaaeg. Avaldatud Altus Fine Art, American Fork, Utah´ loal.
Fotoillustratsioon: Frank Helmrich