Kas peaksin loobuma koolist, et minna misjonile?
Ma lõpetasin keskkooli 1992. aastal ning avaldasin kohe soovi teenida põhimisjonil. Kutse saabudes oli mind just vastu võetud ühe parima Nigeeria ülikooli juures asuvasse meditsiinikooli.
Nigeerias on meditsiinikooli sisseastumisel väga suur konkurss ja sellest ei loobuta niisama lihtsalt. Kui mõned mu sõbrad ja pereliikmed püüdsid mind veenda misjonikutsest loobuma, selgitasin neile, et olen kohustatud teenima ning et ma olin oodanud seda alates hetkest kuus aastat tagasi, mil Kirikuga liitusin. Olin kindel, et mul on misjonilt naastes uuesti võimalik meditsiini õppima minna, kuid mitmed arvasid, et hakkan oma otsust kahetsema.
Ma olen tänulik koduõpetajatele, pereliikmetele ning sõpradele Kirikust, kes toetasid mu otsust teenida misjonil. Seminaris käimine, pühakirjade uurimine ja evangeeliumi järgi elamine võimaldasid mul endale kindlaks jääda.
Misjonärina püstitasin endale isiklikke eesmärke ja töötasin kõvasti. Kakskümmend neli kuud hiljem lõpetasin auga oma teenimise. Issand õnnistab naasnud misjonäre, kuid ei anna lubadust, et nad on kaitstud katsumuste eest. Selle kojunaasnud Nigeeria misjonäri jaoks tähendasid katsumused töötust ning raha puudumist hariduse omandamiseks.
Esimesel kolmel aastal pärast misjonit, sooritasin kolm sisseastumiseksamit, kuid meditsiinikooli mind vastu ei võetud. Nende kolme aasta jooksul ei leidnud ma tööd. Mul tekkis kiusatus arvata, et mõnedel mu sõpradest ning pereliikmetest oli olnud õigus ning oli viga loobuda tookord võimalusest minna meditsiinikooli.
Misjonil õppisin ma usaldama kõik Issanda hoolde, niisiis lasin ma Tal juhtida oma elu vastavalt Tema tahtele. Kohe pärast seda, hakkasid mu asjad laabuma, kuigi mitte nii, nagu olin planeerinud.
Ühel paastupühapäeval otsustasin paastuda ja Issandalt abi saamiseks keskendunult palvetada. Sellel õhtul koputas keegi mu uksele. Ma olin üllatunud, nähes ust avades tuttavat, kellega olin kohtunud kuus kuud tagasi turvameeste kursustel. Ta ütles, et firmas, kus tema vanem vend töötas vabanes just üks turvamehekoht ning firmal on kiiremas korras vaja see koht täita. Mina olin ainuke inimene, kes talle meelde tuli.
Järgmisel päeval võeti mind firmasse tööle. Ainuüksi see kogemus kinnitas mulle, et Taevane Isa pole mind maha jätnud ning et ma pean Teda usaldama. See koht osutus hüppelavaks teistele ametitele.
Jumalikke õnnistusi ei mõõdeta ainult ilmalike saavutustega. Ma pingutasin pärast oma misjonit aastaid, et leida ilmalikku stabiilsust, aga Issand õnnistas mind vaimselt. Minu patriarhaalses õnnistuses öeldi, et peaksin abielluma, ja lubati, et saabub ka võimalus kõrgema hariduse omandamiseks. See saabuski.
Kuigi ma ei läinud meditsiinikooli, olen omandanud samaväärse hariduse raamatupidamises ja matemaatikas. Issand õnnistas mind lõpuks piisava ainelise kindlustatusega, et mul oli võimalik abielluda.
Kui teenime auga misjonil, õnnistab Issand meid, kui otsime võimalusi kõrgema hariduse omandamiseks. Mitte miski noore mehe või naise elus ei ole hinnalisem kogemustest, tarkusest ning õnnistustest, mida saadakse põhimisjonil teenides.