Lootuse ja tervenemise sild
Kui seksuaalse väärkohtlemise ohvrid saavad õiget abi, võib neile saada osaks tervenemine, mida nad nii sügavalt soovivad.
Illustratreerinud Cristina Bernazzani
Kujutage ette, et seisate kaljuserval ja tahate minna teisele poole sügavat jõeorgu, kus teid ootab teile räägitu kohaselt suur õnn. Otsides kohta jõe ületamiseks, leiate terve hunniku materjali, millest saate üle jõeoru silla ehitada, kui tükid omavahel õigesti ühendate.
Kui te ei tea, kuidas silda ehitada, pole materjalist mingit kasu ning te tunnete pettumust ja lootusetust. Kui te aga saate abi kelleltki, kellel on silla ehitamisega kogemusi, võivad teie teadmised ja mõistmine paraneda ning te saate üheskoos ülesande täita.
Viimased 18 aastat on minu tööks olnud jagada vahendeid ja juhatust, mis aitaks inimestel ületada emotsionaalsete ja hingeliste kannatuste kuristikku. Kõigi inimeste seas, keda olen nõustanud, ei näi ükski teine klient nii haavatud kui need, kes on olnud seksuaalse väärkohtlemise ohvrid. Olen näinud, milline on selle probleemi mõju inimese suutlikkusele lõpuni hästi vastu pidada.
Kuid olen saanud ka teada, et meie Päästja kaudu on võimalik katsumustest ja kannatustest jäädavalt vabaneda. Tema armastus kannab inimesed pimedusest valguse kätte.
Miks põhjustab seksuaalne väärkohtlemine sellist kahju?
Väärkohtlemise ohvrid räägivad mulle, et nad elavad täielikus depressioonis, kahtlevad endas ja tunnevad sügavat emotsionaalset valu. President Gordon B. Hinckley (1910–2008) aitas meil mõista, miks põhjustab seksuaalne väärkohtlemine nii sügavat valu:
„Seksuaalne väärkohtlemine on kohutav ja julm käitumine. See on mõistetamatu. See on kõige sündsuse vastand, mis peaks igas mehes ja naises olemas olema. See rüvetab seda, mis on püha ja jumalik. See mõjub inimelule hävitavalt. See on taunitav ja väärib kõige karmimat hukkamõistu.
Häbi mehele või naisele, kes last seksuaalselt väärkohtleb. Seda tehes ei põhjusta kuritarvitaja ainuüksi kõige tõsisemat kahju. Ta on hukkamõistetud ka Issanda ees.”1
Lastesaamise vägi on püha ja jumalik vägi, mille meie Taevaisa on andnud oma lastele. Vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Järglaste saamise vägi on vaimse tähendusega. Meie Taevane Isa ja Tema Armas Poeg on loojad, kes on usaldanud meile kõigile osa oma loomeväest.”2 Pole siis ime, et selle püha väe rüvetamine „väärib kõige karmimat hukkamõistu” ja põhjustab „kõige tõsisemat kahju”.
Valu mõistmine
Illustratsioonid: © nuvolanevicata/iStock/Getty Images
Seksuaalne väärkohtlemine on vägivald, mille käigus üks inimene puudutab või kasutab muul moel teist inimest omaenda seksuaalse rahulduse eesmärgil. Kaugelt liiga sageli ei jää seksuaalse väärkohtlemise ohvritel üle muud, kui tunda segadust, vääritust ja häbi, mis võib olla lausa liigraske kanda. Ohvrite valu ja kannatusi süvendavad sageli teiste kommentaarid, kes seksuaalset väärkohtlemist ja selle tagajärgi ei mõista. Mõnda ohvrit süüdistatakse valetamises või öeldakse talle, et väärkohtlemine oli mingil kombel tema enda süü. Teised pannakse ekslikult uskuma, et nad peavad meelt parandama, otsekui nad oleksid ohvriks langedes kuidagi patustanud.
Paljudel klientidel, kellega olen töötanud, kes on seksuaalset väärkohtlemist kogenud lapsepõlves või nooruses, on kästud sellest üle saada, jätta see minevikku või lihtsalt andestada ja unustada. Sellised ütlused – eriti lähedastelt sõpradelt, pereliikmetelt või Kiriku juhtidelt – võivad panna ohvri tervenemise ja rahu asemel üha enam salatsema või häbi tundma. Tõsise füüsilise haava või nakkuse sarnaselt ei lähe sellised hingehaavad lihtsalt ära, kui need tähelepanuta jätta. Väärkohtlemise ajal alguse saanud segadus pigem kasvab ja koos selle tagajärjel tekkinud valusate emotsioonidega võib ohvri mõttemaailm muutuda, mis viib lõpuks ebatervete käitumisharjumuste kujunemiseni. Pole harv juhus, kui väärkohtlemise ohvrid ei pea nendega juhtunut väärkohtlemiseks, kuid ebaterved käitumisharjumused ja valusad emotsioonid võivad kujuneda sellest hoolimata.
Hannah (nimi on muudetud) koges seksuaalset väärkohtlemist varases lapsepõlves. Teiste ohvrite sarnaselt kasvas ka tema üles, tundes end kohutava inimesena, kes pole midagi väärt. Ta tundis, et pole piisavalt hea, et väärida Taevase Isa või kellegi teise armastust, ja püüdis suurema osa elust selle kompenseerimiseks teisi teenida. Teistega suheldes kartis ta, et kui keegi peaks teda tõeliselt tundma õppima, hakkaksid nad pidama teda sama kohutavaks, kui ta ise uskus end olevat. Ta tundis tõsist hirmu, et ta hüljatakse, mistõttu kartis ta proovida uusi asju või teha midagi nii lihtsat kui kellelegi helistamine. Teda oli õnnistatud kunstiandega, kuid ta loobus kunstist, kuna kartis, et ei tule toime kriitikaga.
Üle 50 aasta juhindus ta igapäevaotsuste tegemisel abitus-, jõuetus-, hirmu-, viha-, segadus-, häbi-, üksildus- ja eraldatustundest.
Valu asendamine rahuga
Päästja kannatas „kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi”. Ta tegi seda selleks, et „teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast” (Al 7:11–12). Ta ei kannatanud üksnes meie pattude, vaid ka meie tervenemise eest, kui kellegi teise patud põhjustavad meile kannatusi.
Ma kujutan ette, et kui Päästja oleks täna siin, nutaks Ta koos nendega, keda on seksuaalselt väärkoheldud, ja õnnistaks neid, nagu Ta nuttis koos nefilastega ja neid õnnistas (vt 3Ne 17). Kuigi Ta ei ole siin füüsiliselt, võib Tema Vaim olla koos meiega, ning Ta on andnud meile võimaluse saada terveks, tunda rahu ja andestada.
Paljudel, kes on haiget saanud, on peaaegu võimatu uskuda, et valu, mida nad endas kannavad, saaks asenduda rahuga. Sageli ei märka teised väärkohtlemisest tekitatud haavu aastaid. Valu varjatakse naerunäoga, sooviga teisi teenida ja sellise eluga, justkui polekski midagi valesti, ja ometi pole valu kuhugi kadunud.
Võrrelgem emotsionaalset tervenemist füüsilise vigastuse raviga. Oletame, et te murdsite noorena jalaluu. Selle asemel et minna arsti juurde, et luumurrukoht fikseerida, komberdasite te ringi, kuni tugevam valu kadus, kuid iga kord, kui te astute, tunnete te ikka kerget valu. Aastaid hiljem soovite te valust vabaneda ja lähete arsti juurde. Arst peab luu paika seadma, puhastama ära kõik üleliigse, mis sinna on kasvanud, panema luu kipsi ja saatma teid füsioteraapiasse, et teie jalga tugevdada.
Väärkohtlemisest paranemine on selles mõttes selle sarnane, et ohver peab esmalt mõistma, et valu on tõeline ja sellega saab midagi ette võtta. Tervenemise juurde kuulub juhtunu tunnistamine ning valu, hirmu ja kurbuse tundmine, tunnistamine ja tunnetele kinnituse saamine. Sageli on abi sellest, kui teha koostööd seda tervenemisprotsessi tundva asjatundjaga. (Küsige oma preesterluse juhilt, kas teie piirkonnas on olemas VAP pereteenistus.)
Vaatamata sellele, kas ohvril on võimalik pöörduda abi saamiseks asjatundja poole või mitte, on kõige parem palvetada, uurida Päästja elu ja Tema lepitust ning suhelda regulaarselt preesterluse juhiga. Tema saab aidata koormaid kergendada ja võib saada inspiratsiooni, et aidata ohvril mõista tema jumalikku väärtust ning suhet Taevaisa ja Päästjaga. Õde Carole M. Stephens, esimene nõuandja Abiühingu üldjuhatuses, on hiljuti õpetanud: „Tervenemine [võib] olla pikk protsess. Selleks on vaja otsida palvemeelselt juhatust ja sobilikku abi, sealhulgas nõustamist korrakohaselt ametisse seatud preesterluse hoidjate poolt. Kui te õpite end avameelselt väljendama, seadke õigeid piire ja vajaduse korral pöörduge nõustamiseks asjatundja poole. Oluline on hoida kogu selle protsessi vältel vaimset tervist!”3
Hannah’ puhul oli tema elu muutunud nii ebameeldivaks, et ta otsis abi. Ta teadis oma tunnistuse põhjal, et võib tunda rahu ja olla eluga rahul, kuid ei tundnud seda pidevalt. Ta palvetas ja rääkis oma piiskopiga ning ta juhatati nõustaja juurde, kus ta sai vajalikud vahendid, et tuua tõde päevavalgele ja jagada kohutavat koormat, mida ta üksi kandnud oli. Seda tehes suutis ta valul minna lasta ja leida rahu, mida oli lubanud Päästja (vt Jh 14:27). Koos rahu ja trööstiga tuli ka soov ja suutlikkus andestada.
Vajadus andestada
Andestamisest pole väärkohtlemise ohvritel sageli kerge kuulda ja nad mõistavad seda sageli valesti. Kui ohver mõtleb andestusest kui väärkohtleja süüst vabastamisest või ütlemisest, et tema teol pole enam tähtsust, ei tunne ta, et andestamine on põhjendatud. Kuigi meil kästakse andestada (vt ÕL 64:10), tuleb ohvril olukorras, kus ta on saanud sügavaid kahjustusi, teha tavaliselt tervenemisega algust, enne kui ta väärkohtlejale täielikult andestada suudab.
Need, kes kannatavad väärkohtlemisest tekitatud valu, võivad leida tröösti järgmisest Mormoni Raamatu nõuandest: „Mina, Jaakob, tahan rääkida teile, kes te olete südamelt puhtad. Vaadake kindlameelselt Jumala poole ja palvetage tema poole ülimalt suure usuga, ja ta lohutab teid teie kannatustes ja kostab teie eest ning saadab õigluse alla nende peale, kes püüavad teid hävitada.” (Jb 3:1) Õigusemõistmise ja hüvitamise võib jätta Issanda hoolde, et Ta saaks asendada meie valu rahuga.
Hannah avastas lõpuks, et ta võib anda õigusemõistmise Päästja kätesse ja leida vastutasuks oma elus rahu, mida ta polnud kunagi varem kogenud. Varem oli ta kartnud minna perekondlikele kogunemistele, kus ka tema väärkohtleja viibis. Kuna ta on nüüd nõus teel tervenemisele raskete emotsionaalsete haavadega silmitsi seisma, ei karda ta enam väärkohtleja juuresolekut ja suudab talle koguni tema vanas eas kaasa tunda.
Asjatutest koormatest vabanemine
Vanem Richard G. Scott (1928–2015) Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud, et „täielik tervenemine tuleb usu kaudu Jeesusesse Kristusesse ning Tema väesse ja suutlikkusse ravida lepituse kaudu haavad, mis on tekkinud millegi sellise tagajärjel, mis on ebaõiglane ja mida pole ära teenitud. ‥
Ta armastab teid. Ta andis oma elu, et te võiksite vabaneda asjatutest koormatest. Tema aitab teil seda teha. Ma tean, et Tal on vägi teid terveks teha.”4
Vastane tahab, et inimesed oleksid valu- ja kannatuste ahelais, kuna ta ise on õnnetu (vt 2Ne 2:27). Meie Päästja Jeesuse Kristuse abiga saab valu tõepoolest asenduda rahuga, kuid üksnes nii, nagu Päästja seda anda suudab, ja me võime tunda elus rõõmu. „Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.” (2Ne 2:25) Rõõmus elu laseb tulla paremini toime katsumusterohkete aegadega ning võimaldab meil õppida, kasvada ja saada rohkem meie Taevaisa sarnaseks.
Mind teeb alandlikuks õnnistus, et olen saanud olla oma elus koos nendega, kellele on väärkohtlemisega kahju tehtud, ja näha tervenemise imet, mis tuleb tõepoolest vaid Päästja kaudu. Kui te kannatate, otsige palun palvemeelselt abi. Te ei pea kandma seda rasket koormat üksinda. Ma tean, et Ta teeb terveks, kuna olen olnud lugematu arv kordi selle tunnistajaks.