Mõeldes Jeesusest
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides California osariigis.
Mía oli põnevil. See oli tema esimene kord käia kirikus. Misjonärid rääkisid tema perele sellest kirikust. Tema pere otsustas tulla.
Mía vaatas ringi. Ta nägi laual valget lina. Midagi oli selle all.
„Mis lina all on?” küsis Mía ühelt misjonärilt.
Õde Hanson naeratas. „Seal on sakrament.”
Sakrament. See oli keeruline sõna. Mía oli kuulnud, kuidas misjonärid sellest emmele ja issile rääkisid. Kuid ta polnud kindel, mis see on.
Kõik laulsid laulu. Kaks meest kergitasid valget lina. Selle all olid kandikud leivaga. Mía jälgis, kuidas mehed leiva tükkideks murdsid.
Pärast laulu ütles üks meestest palve. Teised mehed jaotasid leiba kõikidele.
„Leib aitab meil meeles pidada Jeesuse keha,” sosistas õde García.
Mía võttis tüki leiba. Ta kujutas Jeesust seismas enda ees.
Siis öeldi teine palve. Mehed ulatasid väikeste veetopsidega täidetud kandikuid.
„Vesi aitab meil meeles pidada Jeesuse verd,” sosistas õde García. „Ta suri meie eest, kuna Ta armastab meid.”
Mía võttis veetopsi. Ta mõtles sellele, kui palju Jeesus teda armastas. Ta tundis, nagu teeks Jeesus talle suure kalli.
Hiljem andis õde Hanson Míale väikese pildi Jeesusest. „Me sööme leiba ja joome vett, et pidada meeles Jeesust ja anda lubadus Teda järgida.” Ta naeratas. „Mida sa sakramendist arvasid?”
Mía vaatas Jeesuse pilti. Talle meenus see soe tunne, mida ta oli tundnud. Ta naeratas. „See oli tore! Ma armastan Jeesust!”