Viimse aja pühade hääled
Päästetud fuajees
Illustreerinud Allen Garns
Minu abikaasa peab tihti pühapäeval töötama ja ma pean üksi meie nelja pojaga kirikusse minema. Ühel pühapäevasel sakramendikoosolekul jagelesid mu kaks mudilast omavahel. Kui mul õnnestus panna üks poistest huvituma raamatust, tahtis vend seda enda kätte. Ma proovisin suupistete, mänguasjade ja värvimisega, kuid miski ei toiminud. Tundsin end koormatuna oma poistest, kes lihtsalt ei suutnud tervet tundi vaikselt istuda.
Tõmbasin kotist väikese mänguasja ja ulatasin selle oma üheaastasele. Samal hetkel kõlas minu kolmeaastase Tysoni suust karjatus ja ta kargas oma väikevennale peale, et temalt mänguasi tagasi saada. Tundsin end alandatuna, kui tassisin kaks tülitsevat väikest poissi fuajeesse.
Üle mu näo valgusid kuumad pisarad. Miks pidi see nii raske olema? Ma ju tegin, mida Taevane Isa minult soovis, kui tõin oma pere kirikusse? Kuid enam ei suutnud ma seda teha. Iga nädal terve sakramendikoosoleku üksinda oma poistega võidelda oli kurnav ja piinlik. Ma ei tahtnud kunagi tagasi tulla.
Mõlgutasin neid mõtteid vaid umbes 15 sekundit, kui mulle järgnes fuajeesse üks õde, keda ma vaevu tundsin. Tema nimi oli õde Beus. Ta istus tavaliselt üksi, kuna tema abikaasa teenis piiskopkonnas ja tema lapsed olid täiskasvanud. Ta sõnas mulle: „Sa oled siin alati üksi! Ma näen, kui kõvasti sa püüad. Kas Tyson võiks koos minuga istuda?” Ma ei teadnud, mida vastata! Lihtsalt noogutasin, ta võttis Tysonil käest kinni ja viis nüüdseks rahuliku ja rõõmsa poisi tagasi sakramendisaali.
Ma pühkisin pisarad, võtsin oma lapse sülle ja läksin tagasi sakramendisaali, et rahus ülejäänud koosolekut nautida.
Kui me järgmisel pühapäeval sakramendisaali astusime, otsis Tyson oma uut sõpra. Õhtuti palvetas ta: „Tänan Sind, Taevane Isa, õde Beusi eest. Ma armastan teda väga!”
On möödunud üle kolme aasta ja Tyson otsib tihtipeale sakramendisaalist õde Beusi. Eelmisel aastal kutsuti ta Tysoni Algühingu õpetajaks. Tyson oli maailma kõige õnnelikum poiss.
Olen nii tänulik õde Beusi ja tema valmisoleku eest teisi armastada ja teenida. Ma tean, et me võime õnnistada teiste elusid, kui teenime nagu Päästja.