Jeesuse Kristuse ülestõusmine ja tõed keha kohta

David A. Edwards

Kiriku ajakirjad

Oma ülestõusmise kaudu õpetas Jeesus Kristus meile olulisi tõdesid meie keha kohta.

„Ta [ütles]: „See on lõpetatud!” Ja ta nõrgutas pead ning heitis hinge” (Jh 19:30). Sel hetkel lahkus Jeesuse Kristuse vaim Tema kehast – kehast, mis kannatas piinu, et Ta võiks lepitada kõikide inimeste patud ja aidata neid nõrkustes (vt Al 7:12–13). See keha, nüüd vaid tühi astja, võeti ristilt, mässiti linadesse ja asetati lõpuks hauakambrisse. Kolmandal päeval läksid naised haua juurde, et viia seal lõpuni selle keha matmise ettevalmistused.

Kuid keha oli kadunud.

Tühja hauakambri leidmine oli vaid algus. Maarja Magdaleena, apostlid ja paljud teised olid hiljem tunnistajateks imelisest, ülestõusnud, täiuslikust Jeesusest Kristusest, käegakatsutavast ja inimkujulisest.

Päästja tegi kindlaks, et inimesed, kes nägid Teda pärast Tema ülestõusmist, mõistsid täielikult, milline keha Tal oli. Ta kutsus apostleid oma keha katsuma, et nad võiksid saada kindlust, et Ta on füüsilises kehas ja mitte vaim (vt Lk 24:36–40).¹ Ta isegi sõi koos nendega (vt Lk 24:42–43).

Kui apostlid seejärel täitsid oma ülesannet kuulutada Jeesuse Kristuse evangeeliumi, seisid nad silmitsi vastuseisu ja tagakiusamisega, mis osaliselt tulenes nende õpetusest, et Jeesus Kristus on üles tõusnud ja et selle tulemusel tõuseb üles kogu inimkond (vt Ap 4:1–3).

Tänapäeval on Jeesuse Kristuse ülestõusmine samavõrd keskne sõnum selles, mida Tema Kirik maailmale kuulutab, kui see oli tol ajal. Nagu on öelnud prohvet Joseph Smith: „Meie usundi põhialuseks on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, et Ta suri, maeti maha ja tõusis kolmandal päeval surnuist üles ning läks taevasse; ja kõik muu, mis kuulub meie usundi juurde, on ainult lisand sellele tunnistusele.”²

Ülestõusmine aitab vastata põhiküsimustele Jumala loomusest, meie loomusest ja meie suhtest Jumalaga, selle elu eesmärgist ja lootusest, mis meil on Jeesuses Kristuses. Siin on mõned tõed, mida Jeesuse Kristuse ülestõusmine rõhutas.

Taevasel Isal on auhiilguse saanud keha

Idee, et Jumalal on inimkehakujuline keha, leiab kinnitust Piiblis³, see on levinud inimeste ettekujutuses, kuid paljud teoloogilised ja usufilosoofilised traditsioonid on selle idee hüljanud ja asendanud Jumalaga, „kellel pole keha, organeid ega kirgi”⁴, kuna sellest vaatenurgast on keha (ja üleüldse mateeria) paheline või ebareaalne, samas kui vaim, meel või ideed on ülima olendi või reaalsuse tõeline olemus.

Kui hiilgavalt lihtne ja revolutsiooniline oli Jumala loomuse ilmutus Tema Poja Jeesuse Kristuse kaudu.

Oma teenimisajal ütles Päästja: „Kes mind on näinud, see on näinud Isa” (Jh 14:9). See oli veelgi tõesem pärast Tema ülestõusmist täiusliku, surematu kehaga, mis näitas, et „Isal on lihast ja luust keha, sama käegakatsutav nagu inimeselgi; Pojal samuti” (ÕL 130:22).

Seega ilmutati Taevase Isa füüsiline olemus. Nagu Joseph Smith hiljem selgitas: „See, mis on ilma kehata või osadeta, ei ole midagi. Pole teist Jumalat taevas kui see Jumal, kes on lihast ja luust.”⁵

Vanem Jeffrey R. Holland Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist väljendas seda järgmiste sõnadega: „Kui keha on Jumaluse jaoks mitte ainult ebavajalik, aga ka soovimatu, miks lunastas inimkonna Lunastaja oma keha surma ja haua haardest, kindlustades, et seda ei eraldata enam kunagi Tema vaimust ei ajas ega igavikus? Kõik, kes heidavad kõrvale mõtte kehaga Jumalast, heidavad kõrvale nii sureliku kui ülestõusnud Kristuse.”⁶

Taevane Isa on kõikvõimas, kõiketeadev ja kõikearmastav

Jeesuse Kristuse ülestõusmises ilmutatakse samuti Taevase Isa olemuse ülimad omadused. Nagu vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on öelnud: „Kuna Kristus tõepoolest üles tõusis, on alusetud kõik kahtlused Isa Jumala kõigeväelisuse, kõiketeadmise ja heatahtlikkuse kohta, kes maailma lunastuse nimel oma Ainusündinud Poja andis.”⁷

Jumala väge, tarkust ja headust tõestab Jeesuse Kristuse ülestõusmine, mis tunnistab Taevase Isa plaani tarkusest ja armastusest ning Tema (ja Tema Poja) võimest see täide viia.

Meie oleme Jumala lapsed

Nagu õpetab Piibel, oleme me loodud „Jumala näo järgi ‥ meheks ja naiseks!” (1Ms 1:27) Jeesuse Kristuse ülestõusmine kinnitas seda tõde. Tegelikult rõhutas Jeesus Kristus oma ülestõusmise tunnil meie suhet Taevase Isaga, öeldes: „Mina lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde ja oma Jumala ja teie Jumala juurde” (Jh 20:17; rõhutus lisatud).

Päästja ilmutas, et Jumal ja inimkond ei ole põhiolemuselt teineteisest täielikult erinevad. Meie keha põhivorm on sarnane meie vaimu vormiga⁸ ja meie vaimud loodi Jumala kuju järgi, kuna selline on vanema ja lapse suhte olemus.

Keha on suutlikuks tegev ja õilistav and

Oma ülestõusmise kaudu näitas Päästja meile, et füüsiline, kehaline eksistents on Jumala ja Tema laste igavese olemuse lahutamatu osa. Nagu Issand Joseph Smithile ilmutas: „Mateeria on igavene ning vaim, olles lahutamatult ühendatud mateeriaga, saab rõõmu täiuse” (ÕL 93:33). See lahutamatu seos liidab kokku vaimse ja füüsilise mateeria, nii et nad on üks surematu, kadumatu, hiilgav ja täiuslik keha – ainuke keha, mis on suuteline saama rõõmu täiust, mis on Jumalal.

Selle kontrastina, kui neil oli olnud füüsiline keha ja nad sellest vaimumaailma minnes eraldati, „pidasid [surnud] oma vaimu ‥ eemalviibimist kehast justkui vangistuseks” (ÕL 138:50; vt ka ÕL 45:17).

Isegi meie surelik keha on Taevase Isa plaanis ülioluline ja see on jumalik and. Kui meie surelikkusele eelnevas maailmas elanud vaimud siia maa peale tulevad, „antakse [neile] juurde” (Aabr 3:26), kui nad saavad keha. Nagu prohvet Joseph Smith õpetas: „Me tulime siia maa peale, et võiksime saada keha ja näidata selle puhtana ette Jumalale selestilises kuningriigis. Suur õnnepõhimõte eeldab keha olemasolu. Kuradil ei ole keha ja see on tema karistus.”⁹

Nagu on õpetanud vanem David A. Bednar Kaheteistkümne Apostli kvoorumist: „Füüsiline keha võimaldab meil saada nii ulatuslikke, sügavaid ja jõulisi kogemusi, mille saamine surelikkusele eelnenud elus polnud lihtsalt võimalik. Seega meie suhted teiste inimestega, meie suutlikkus teha ümberkorraldusi ja tegutseda vastavalt tõele ning meie võime kuuletuda Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtetele ja talitustele on füüsilise keha tõttu võimendunud. Surelikkuse koolis kogeme õrnust, armastust, heasüdamlikkust, õnne, kurbust, pettumust, valu ja koguni füüsiliste puuetega kaasnevaid väljakutseid, mis valmistavad meid ette igavikuks. Lihtsalt öeldes peame me saama omad õppetunnid ja omad kogemused ihulikult, nagu selgitatakse pühakirjades (1Ne 19:6; Al 7:12–13).”¹⁰

Prohvet Joseph Smith õpetas: „Kõigil olenditel, kellel on keha, on võim nende üle, kellel seda ei ole.”¹¹ Saatan võib meid ahvatleda, kuid ta ei saa meid sundida. „Kuradil ei ole meie üle võimu, kui me seda talle ei anna.”¹²

Lõpuks aitab täiusliku, ülestõusnud keha and meil Saatana väest igaveseks võitu saada. Kui poleks ülestõusmist, „siis peaksid meie vaimud saama [kuradi] alamaks ‥ , et enam mitte tõusta. Ja meie vaimud peaksid muutuma tema sarnaseks ja meist saaksid kuradid, kuradi inglid, et meid heidetaks välja oma Jumala juurest ja et jääda koos valede isaga viletsusse nagu ta ise.” (2Ne 9:8–9)

Vaim ja keha ei ole vaenlased

Kuigi vaim ja keha on erinevad, ei kuulu need kahte olemuselt erinevasse ja omavahel sobimatusse reaalsusesse. Nagu Joseph Smith õppis: „Ei ole olemas sellist asja nagu ainetu aine. Kõik vaim on aine, kuid see on peenem või puhtam ja seda võib eristada vaid puhtamate silmadega; me ei saa seda näha, aga kui meie keha on puhastatud, näeme me, et see kõik on aine.” (ÕL 131:7–8)

Tema kirgastatud, ülestõusnud olekus esindab Jeesus Kristus täiuslikku vaimu ja keha liitu, näidates meile, et „vaim ja keha moodustavad inimese hinge” (ÕL 88:15). Selles elus püüame me omada vaimset mõtteviisi lihaliku mõtteviisi asemel (vt 2Ne 9:39), et „[jätta] maha loomupärast inimest” (Mo 3:19) ning „ohjeldada kõiki oma kirgi” (Al 38:12). See aga ei tähenda, et vaim ja keha on vaenlased. Nagu Jeesus Kristus meile näitas, ei ole keha midagi, mida me peaksime põlgama ja millest vabanema, vaid me peame õppima keha kontrollima ja seda muutma.

Elul surelikus kehas on tähendusrikas eesmärk

Ütlus, et see elu on proovilepanek, on paremini mõistetav, kui mõtiskleme, mida me teame oma elu kohta enne ja pärast surelikkust. Enne maa peale tulekut elasime me vaimudena ja Taevane Isa soovib, et me saaksime Tema-sarnaseks ja elaksime igavesti surematu füüsilise kehaga. Need tõed tähendavad, et meie proovilepaneku aeg selles surelikus kehas ei ole tähtsusetu, vaid omab tõelist tähendust ja eesmärki.

Nagu vanem Christofferson on selgitanud: „See tähendab, et võime näidata oma valikute kaudu Jumalale (ja iseendale) pühendumust ja võimet elada Tema selestilise seaduse järgi ka siis, kui me pole Tema juures ning kui meil on füüsiline keha kogu selle väe, vajaduste ja kirgedega. Kas suudame taltsutada liha nii, et see oleks vaimu tööriistaks, mitte isandaks? Kas meile saab ajaks ja igavikuks usaldada jumalikku väge, muuhulgas väge luua elu? Kas suudame kurjast isiklikult võitu saada? Neile, kes on seda suutnud, „lisatakse hiilgust nende peade peale ikka ja igavesti” [Aabr 3:26]. Üks oluline aspekt selle hiilguse juures on ülestõusnud, surematu ja hiilgusega kroonitud füüsiline keha.”¹³

Meie kogemused praeguses kehas, muuhulgas meie omavahelised suhted, on tähendusrikkad, kuna need sarnanevad sellega, mis on tulemas. Nagu Joseph Smith õppis: „Ja samasugune omavaheline läbikäimine, nagu on meie vahel siin, on meie vahel seal, ainult et sellega käib kaasas igavene hiilgus, millist hiilgust meil praegu ei ole” (ÕL 130:2).

Meil on lootus Jeesusele Kristusele

Alates ajast, kui eest leiti tühi hauakamber, on Jeesuse Kristuse ülestõusmine toonud lootust, kuna me näeme Tema ülestõusmises meie enda potentsiaalset ülestõusmist, milles „kõik [meie] kaotused hüvitatakse [meile] ‥, kui [me jääme] ustavaks”.¹⁴

Päästja algusaegade apostlid võisid tunnistada julgelt Tema ülestõusmisest, kuna nad olid näinud ja katsunud Tema keha. Kuid selles peitus palju rohkem kui see. Just nagu Jeesus Kristus oli tervendanud kehalisi nõrkusi näitamaks, et Tal on voli patte andestada (vt Lk 5:23–25), Tema ülestõusmine – käegakatsutav tõendus Tema väest saada võitu füüsilisest surmast – sai Tema järgijatele kinnituseks Tema väest saada võitu vaimsest surmast. Lubadused, mida Ta andis oma õpetustes – andestus pattudest, rahu selles elus, igavene elu Isa kuningriigis – said kinnitust ja nende usk muutus kõigutamatuks.

„Kui Kristust ei ole äratatud, siis on [meie] usk tühine” (1Kr 15:17). Kuid kuna Ta tõusis surnuist, siis „Kristuse lepituse ja tema ülestõusmise väe läbi [me saame] lootust, et [meid] tõstetakse üles igavesse ellu ja seda tänu [meie] usule temasse vastavalt lubadusele” (Mn 7:41).

Jeesuse Kristuse sureliku elu ajal kutsus Ta inimesi ennast järgima. Pärast Tema surma ja ülestõusmist muutus lõppsiht veelgi selgemaks. Kui me arendame endas selestilist vaimu, olles kuulekad evangeeliumi seadustele ja talitustele, võime saada „samasuguse keha, nagu oli sünnipärane” ning saame „elavaks tehtud osaga selestilisest hiilgusest [ja saame] siis sellestsamast, kuni täiuseni välja” (ÕL 88:28–29). Päästja on näidanud meile teed. Tema on see tee. Tema väe kaudu – Tema lepituse ja ülestõusmise kaudu – on võimalk see selestiline täius, mis kaasab rõõmu täiust ülestõusnud kehas.