Mu elu oli mõnda aega ebareaalne. Minu tunnistus
Minu nimi on Tatiana Mizina. Olen 36-aastane. Olen lapsepõlvest peale põdenud epilepsiat. Krambihoogude üheks komponendiks on hoogudele eelnenud sündmuste unustamine. Kuna mul on selliseid haigushooge igal nädalal, olen sellega juba harjunud ja õppinud lühiajalise mälukaotusega toime tulema.
Kuid umbes kaks või kolm korda aastas esineb mul eriline seisund, mida nimetatakse konvulsiivseks staatuseks. Siis kestavad tõmblushood pikema aja jooksul (umbes terve päeva) kindlate ajavahemike (1–2 tundi) järel. Sellise seisundi eripära on see, et teadvusel ei ole aega enne järgmise hoo algust selgineda ja mul on kogu selle aja jooksul mälulünk. Ma kaotan sõna otseses mõttes terve päeva oma elust. Hoogude vahepeal saan teha tavapäraseid asju, suhelda ja lähedaste eest hoolitseda. Kuid kui ma järgmisel päeval üles ärkan, ei mäleta ma sellest päevast midagi. Ja nii on see olnud palju aastaid.
Kirjutan seda kõike oma abikaasa selgituste põhjal, kes on parameedik ja on juba üle kümne aasta minu eest hoolitsenud. Sel aastal on arstid minu ravi suurel määral süvendanud ja mingil ajal tegi aju mulle ainulaadse üllatuse.
7., 8. ja 9. juulil 2021 ei mäletanud ma endaga juhtunust midagi. 7. juulil, kui mu abikaasa Goša oli kiirabis ööpäevaringses vahetuses tööl, tekkis mul taas konvulsiivne staatus. Enne magamaminekut soovime abikaasaga üksteisele telefonis alati head ööd ja ütleme paar lahket sõna. Mu abikaasa kirjutab mulle ja ma vastan talle kohe. Tol korral läks teisiti. Ma ei mäleta, mida ma täpselt vastasin ja millal. Abikaasa ütles, et ta oli üllatunud, kui vastasin talle kahe tunni pärast ja mitte kohe, nagu tavaliselt. Järgmisel hommikul ei suutnud ma seda meenutada. Olin kummalises meeleseisundis. Mäletasin, et nägin oma meest, kuid ma ei saanud absoluutselt aru, mis toimub. Nägin enda ees lapsi ja mõtlesin: kas need on minu lapsed? Ja nii ei mäletanud ma terve päeva absoluutselt mitte midagi, olin nagu elust ära lõigatud. Minu abikaasa, nähes mu seisundit, tegi mulle süste ja järk-järgult hakkas mu teadvus selginema.
8. juulil käisime perega õhtusel jalutuskäigul Neeva jõe kaldal. Me kallistasime ja ma armusin uuesti oma perekonda. Vaatasin oma lapsi rõõmuga. Kas need on minu lapsed - Elsa, Miša ja Dmitri?! Kui õnnelik ma olen! Kas see on minu suurepärane abikaasa?! Ta on kõige parem, kõige nägusam, armastavam ja armastatud! Õnne- ja mõistmispisarad, et see on minu imeline perekond, voolasid nagu dušš! Tundsin end imelikult, sest ma ei mäletanud midagi, aga ma olin nii õnnistatud! Ma sünnitasin need imelised lapsed! Kas Issand on mind nendega õnnistanud?! Ja abikaasaga, kes vaatab mind sellise armastusega?! Pisarad üha voolasid minu silmist. Sama juhtus 9. juulil. Õppisin üha rohkem oma elu kohta ja mõtlesin, kui palju õnnistusi mul on! Mulle tuli mõte lugeda dokumenti „Perekond: läkitus maailmale”. Tegime seda koos perega. Mu abikaasa kinkis Elsale lilli ja Miša kinkis mulle viis uhket roosi! Tegime Elsaga oma poistele pitsat. Tundsin end kõige õnnelikumana ja pisarad voolasid mu silmist lakkamatult.
9. juulil hakkasid mulle meenuma minu elu sündmused. Hakkasin mõtisklema nende eelmiste päevade sündmuste üle, sest enneolematul kombel mäletasin neid osaliselt! Mulle meenusid tunded, mida olin läbi elanud, ma justkui taipasin uuesti, et see on minu abikaasa ja minu lapsed. Ja ma mõistsin, et nägin oma elu uute silmadega, sest olin väga õnnelik, kuna Issand on mind ja mu perekonda nii palju õnnistanud.
Mu mälu tuli täielikult tagasi ja ma suutsin isegi võrrelda oma ellusuhtumist enne ja pärast seda kummalist seisundit. Kui mu abikaasa kuu kümnendal päeval töölt naasis, märkas ta minus kohe muutust, sest ma lihtsalt kiirgasin õnnest.
Panin oma tunded päevikusse kirja ja analüüsisin neid. Kõik see juhtus minuga tahtmatult, kuid võib-olla peaks igaüks oma elu uuesti hindama – sellele uue pilguga vaatama. Siis mõistame, kui palju Jumal teeb meie heaks isegi praegu, ja lõpetame koormamast oma meelt negatiivsete mõtetega selle üle, mida meil pole, aga mida me nii väga tahame, ja mõtleme sellele, kui palju eest me võime tänulikud ja õnnelikud olla! Ja me ei peaks laskuma meeleheitesse saavutamata eesmärkide ja täitumata soovide tõttu.
Ma tunnistan, et Jumal armastab ja aitab oma lapsi hoolimata kõigist raskustest, mis maailmas aset leiavad. Tean seda kogu südamest.
Jeesuse Kristuse nimel, aamen.