Meil on suur tulevik
Kui ma 1996. aastal sõjaväeteenistusest tagasi koju jõudsin, kuulasid minu ema, õde ja vend misjonäride vestlusi. Olin tol ajal uskmatu ega soovinud kuulda Jumalast, mingist Tema plaanist ja taastatud Kirikust. Misjonärid kutsusid mind sageli oma vestlusi kuulama, kuid ma keeldusin, sest ei võtnud nende juttu tõsiselt.
Kord tulid nad külla, kui kedagi teist peale minu kodus polnud. Külalislahke võõrustajana kutsusin nad elutuppa ootama ja nad küsisid arglikult, kas mul oleks midagi selle vastu, kui nad jagaksid minuga sõnumit, mille olid ette valmistanud. Ma nõustusin. Misjonärid hakkasid mulle õpetama Jumalast, Jeesusest Kristusest, taastatud Kirikust, Joseph Smithist ja meie Taevase Isa plaanist. Nad rääkisid sellest, kuidas neid õpetusi järgides võime leida õnne ja rõõmu.
Mäletan hästi, mida tundsin, kui nad neid tõdesid õpetasid. Mind valdas ülevoolav emotsioon ja tundsin kõhus teravat tükki. Kui nad palusid mul Mormoni Raamatut lugeda ja palvetada, et küsida Jumalalt, kas see, mida nad mulle õpetasid, on tõene, olin täis nii imelisi tundeid, et mu silmist voolasid rõõmupisarad ning ma ei saanud öelda midagi muud kui „jah”. Hiljem, kui analüüsisin, mis minuga tegelikult juhtus, kui misjonärid Jumala plaanist rääkisid, mõistsin, et Taevane Isa eemaldas mu hingelt need ebameeldivad tunded, mis olid seotud uskmatusega Jumalasse ja Tema plaani.
Ma tean, et kui järgime päästmisplaani, mille Jumal on meie kõigi jaoks ette valmistanud, oleme õnnelikud. Olen tänulik, et Jumal saatis minu juurde sellised imelised misjonärid. Need noored misjonärid tõid mu hinge rahu, rõõmu, õnne ja evangeeliumitõdede mõistmise. Ma tean, et see Kirik on tõene, et maa peal on elav prohvet, president Russell M. Nelson. Olen tänulik, et mu elus on Jumal ja et tänu Temale on mu elu muutunud. Mulle meeldib elada koos Jumalaga ja soovin elust läbi minnes alati Tema kõrval püsida.