Vanemaks jäämise ilu. – Liahoona, sept 2022.
Ustav vanemaks jäämine
Vanemaks jäämise ilu
Parem on elada naeru- ja nutukurrulise näoga.
Mäletan, kuidas ma lapsena vanaema kortsus põski vaatasin. Ka tema silmanurkades olid kortsukesed ja ülahuult kaunistasid kurrukesed. Küsisin temalt, kuidas saaksin kortse ära hoida.
„Ära naerata,” ütles ta. „Ja ära nuta.”
Järgisin ta nõuannet terve päev, kuid andsin siis alla. Kuidas on võimalik elada ilma naeratamata ja nutmata? Otsustasin, et parem on elada naeru- ja nutukurrulise näoga.
Mormoni Raamatus õpetas Lehhi oma pojale Jaakobile, et me oleme siin surelikkuses selleks, et rõõmu tunda (vt 2Ne 2:25). Kuid ta õpetas ka seda, et selleks, et teada, mis on rõõm, peame me tundma kurbust (vt 2Ne 2:22–23). Olen hakanud märkama nii rõõmu kui ka kurbuse tõendeid nende näos, kes on tõeliselt elanud. Nende nägu kannab kaasas nende elulugu.
Olen nõus selle inimesega, kes ütles, et „ilusad vanainimesed on kunstiteosed”.1 Osal inimestel kujuneb aja jooksul iseloom, mis teeb neist erakordsed. Nii olen ma uudistanud valgete juustega ja valgeis riideis templiemandate silmi ning olnud vapustatud uskumatust valgusest, mis neil silmis särab ja naerataval näol kumab.
Nüüd, mil minust endast on vanem naine saamas, õpin ma, et vanemaks jäämisega kaasnevad teatud rõõmud. Näiteks tunnen end oma kehas palju mugavamalt. Ma olen lihtsalt tänulik, et mu keha ikka veel vastu peab! Ma võin küll kõndida aeglasemalt ja rääkida aeglasemalt kui kunagi varem. Mu kõhul võib olla veidi enam polstrit ja mu käsivarred on pehmemad. Kuid mulle meeldib mõelda, et ka mu puudutus on hellem.
Ma tean, et ma võin jätkuvalt areneda ja õppida, et „mis iganes mõistmise taseme me omandame selles elus, see jääb ülestõusmisel meiega” (ÕL 130:18). Ja nõnda ootan ma kõike seda, mida ma veel õppida võin. Lisaks saan ma jagada teiste, nt oma lapselastega, oma elus aset leidnud lugusid ja aidata neil neist midagi õppida.
Foto on illustratiivne
Me oskame abikaasaga teineteisega üha paremini arvestada ning teada, et ka meil on võimalik ikka veel üheskoos õppida ja areneda. Tänu üheskoos üle elatud tormidele on meie abielu rikkam. Meie lapsed on suureks sirgunud ja teevad meile sõltuvalt päevast uhkust või muret. Lapselapsed toovad meile rõõmu ja heameelt.
Ja koos vanusega tuleb ka teadlikkus, et surelik elu ei kesta igavesti. Nüüd on aeg tegeleda sellega, mida olen teha kavatsenud. Millal siis veel, kui mitte praegu? „Vaata, selle elu päev on inimestele päev oma töö tegemiseks.” (Al 34:32) Loodetavasti mõistame vanemaks saades, et nüüd on aeg öelda seda, mis on jäänud ütlemata, parandada suhteid ja täita kõik allesjäänud eesmärgid.
Vanemaks saades mõtlen ma sellele, millise pärandi oma järeltulijatele jätan. Ma loodan, et osa sellest on see, et kogetud rõõm ja mure on teinud mind targemaks. Ja seetõttu leian ma vanemaks jäämisest ilu.
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides California osariigis.