Lootus ja trööst Kristuses. – Liahoona, sept 2022.
Lootus ja trööst Kristuses
Me võime usaldada lubadust, et Issand peab oma ustavaid pühasid meeles ning tasub neile.
Me võime ankurdada oma ülima lootuse Jeesuse Kristuse ja Ta lepituse külge.
Scott Law foto Kristuse kuju käest
Jens ja Ane Cathrine Andersenil oli Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi kohta sügav ja vankumatu tunnistus. Vihastest jõukudest ning kogu- ja kihelkonna tagakiusamisest hoolimata liitusid nad 1861. aastal Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga.
Järgmise aasta kevadeks olid nad võtnud kuulda Siioni kutset, mis neid 8000 km kaugusele Soolajärve orgu kutsus. Siionisse kogunemine tähendas seda, et nad pidid jätma Taanis maha hea elu, sh sõbrad, sugulased ja kauni talu, mille isa oli vanimale pojale jätnud. Talu asus Taani põhjaosas viljakal Jüüti poolsaarel Aalborgi lähedal Veddumi külas ning oli suur ja tootlik. Tosinad inimesed said talus tööd ning see oli Andersenide perele austuse ja sissetuleku allikas.
Jens ja Ane Cathrine jagasid seda sissetulekut teiste pöördunutega ning tasusid umbes 60 Siionisse teel olnud püha emigreerumise kulud. 6. aprillil 1862 läksid Andersenid koos oma 18-aastase poja Andrew ning 400 Taani pühaga väiksele Albioni nime kandvale aurikule ning seilasid Saksamaale Hamburgi. Kaks päeva hiljem Hamburgi jõudes liitusid nad suurema laeva pardal veel suurema kokkukogunenud pühaderühmaga ja asusid üle Atlandi ookeani laevatama.
Rõõm Siionisse kogunemisest asendus peagi kurbusega. Mitu Albionile läinud last olid nakatunud leetriviirusesse. Kui haigus immigrantide ridadest üle käis, suri 40 last ja mitu täiskasvanut ning nad maeti merre. Nende seas oli ka minu vanavanavanaisa, 49-aastane Jens Andersen.
Jensi unistus oma pere ja teiste Taani pühadega Siioni ehitamisest lõppes vaid kümne päeva kaugusel Hamburgist. Üks ajaloolane on kirjutanud: „Üks vabastajatest, kes Moosese-sarnaselt kunagi oma jalaga tõotatud maale ei astunud, oli Aalborgist [Veddumi külast] pärit Jens Andersen, kes oli aidanud vähemalt kuuekümnel oma kaaslasel emigreeruda. Ta kohtus surmaga 1862. aastal Põhjamerel, peagi pärast [Saksamaalt] lahkumist.”1
Surelikkuse katsumus
Kas Andersenide pere ohverdus – oma mõnusa talu mahajätmine ning armsa mehe ja isa kaotamine – oli seda väärt? Olen kindel, et maailm ütleks selle peale ei. Kuid maailmal jääb puudu usust, ettenägelikkusest ja „igavikulisest vaatenurgast”2, mida pakub Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium.
See vaatenurk aitab meil mõista surelikku elu ja selle paljusid katsumusi. Me seisame silmitsi hirmu, reetmise, kiusatuse, patu, kaotuse ja üksildusega. Haigused, õnnetused, masendus ja surm purustavad meie unistused. Meie koormad tunduvad ajuti suuremad, kui kanda jaksame.
„Kuigi üksikasjad erinevad, kogeb igaüks meist tragöödiaid, ootamatuid proovilepanekuid ja kannatusi, nii füüsilisi kui ka vaimseid, kuna see on surelikkus,” on öelnud vanem Neil L. Andersen Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist. Ta on lisanud: „Me otsime õnne. Me igatseme rahu. Me loodame leida armastust. Ja Issand kallab meie peale hämmastavalt arvukaid õnnistusi. Kuid koos rõõmu ja õnnega on kindel üks asi: tuleb ette hetki, tunde, päevi, mõnikord aastaid, kui teie hing saab haavatud.”3
Me trotsime kibedat, et võiksime maitsta magusat (vt ÕL 29:39). Prohvet Jesaja sõnul sulatatakse meid kõiki – ja valitakse – „viletsuse ahjus” (Js 48:10).
Lepituse lubadus
Alan Brent Harderi foto Kristuse kujust
Viletsus kuulub Isa „suure õnneplaani” juurde (Al 42:8; vt ka 2Ne 2:11). Kuid selle plaani keskmes on „suurest ja hiilgavast lepitusest”4 saadud trööst ja lootus. Jeesus Kristus tuli meid lepitust tehes vabastama. (Vt Al 36:3.)
Päästja „laskus ‥ allapoole kõiki asju” (ÕL 88:6), et Ta võiks võtta meie raskused ja vead enda kanda. Ta teab, kuidas meid teenida, mõistes täielikult, kus ja miks meil valus on.
„Kuna Päästja on kannatanud kõike võimalikku, mida me üldse kunagi tunda ja kogeda võime, võib Ta aidata nõrkadel tugevamaks saada,” on öelnud president James E. Faust (1920–2007), teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas. „Ta on isiklikult selle kõik läbi elanud. Ta mõistab meie valu ja kõnnib meie kõrval ka meie süngeimatel tundidel.”5
Seetõttu võimegi ankurdada oma ülima lootuse Tema ja Ta lepituse külge.
„Meie maailm on pessimistlik ja küüniline – maailm, kus suurel määral ei loodeta ei Jeesusele Kristusele ega ka Jumala loodud inimõnneplaanile,” on öelnud president Russell M. Nelson. „Millest selline üleilmne tüli ja süngus? Põhjus on selge. Kui lootus Kristusesse puudub, siis ei tunnistata ka jumalikku inimkonna lunastamise plaani. Selle teadmiseta usuvad inimesed ekslikult, et tänasele olemasolule järgneb homme väljasuremine – et õnn ja peresuhted on vaid üürikesed.”6
Ma leian Jeesusest Kristusest lootust ja tervenemist, kui käin templis ja kuulan elavate prohvetite sõnu. Ma leian tröösti, kui uurin pühakirju, mis Temast ja Ta lepitusest tunnistavad. Kui surelikkus teie „rahu hävitada”7 ähvardab, pöörduge „kaitsvate pühakirjasalmide” poole, nagu mina neid nimetan. Siin on mõned minu lemmikud:
Vana Testament
-
„Ta neelab surma ära igaveseks ajaks! Ja Issand Jehoova pühib pisarad kõigilt palgeilt.” (Js 25:8)
-
„Tõepoolest võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid! ‥ Teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu! Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud!” (Js 53:4–5)
Uus Testament
Mormoni Raamat
-
„Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma ahelad, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende nõrkused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende nõrkustele.” (Al 7:12)
-
„Ja mis see on, mida te loodate? Vaata, ma ütlen teile, Kristuse lepituse ja tema ülestõusmise väe läbi te saate lootust, et teid tõstetakse üles igavesse ellu ja seda tänu teie usule temasse vastavalt lubadusele.” (Mn 7:41)
Õpetus ja Lepingud
-
„Mispärast, olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval; ja tunnistage minust, nimelt Jeesusest Kristusest, et mina olen elava Jumala poeg, et ma olin, et ma olen ja et ma olen tulemas.” (ÕL 68:6)
-
„Mispärast, ärge kartke, isegi kuni surmani; sest selles maailmas ei ole teie rõõm täielik, vaid teie rõõm on täielik minus.” (ÕL 101:36)
Need ja hulgaliselt teisi salme tunnistavad Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja Boyd K. Packeri (1924–2015) sõnul „Kristuse lepituse lubadusest”.8
Prohveti palved
Kui me mõistame, millist tähtsat rolli mängib Päästja seoses meie õnnega praegu ja tulevas maailmas, saame me aru, miks president Nelson palub, et me teeksime Temast oma elus vaimse aluse:
„Ma palun teid, et leiaksite aega Issanda jaoks! Muutke oma vaimne alus tugevaks ja ajaproovile vastupidavaks, tehes neid asju, mis võimaldavad Pühal Vaimul alati teiega olla.” President Nelson lisas, et Issanda jaoks aja leidmine hõlmab ka seda, et me templis teenimise ja kummardamise kaudu „Issanda jaoks Tema pühas kojas” aega leiaksime.9
„Igaühelt teist, kes on sõlminud templilepingud, palun ma palvemeelselt ja järjekindlalt püüda mõista templilepinguid ja -talitusi. ‥
Alati, kui teie elus juhtub mingeid muutusi, on vaimselt kõige turvalisem koht elada oma templilepingutest kinni pidades!
Palun uskuge mind, kui ma ütlen, et kui teie vaimne alus on ehitatud kindlalt Jeesusele Kristusele, ei pea te kartma.”10
Tema peopesadesse märgitud
Andrew koos oma pereliikmetega
Mis sai Ane Catherinest ja tema pojast Andrew’st? Kas nad kaotasid lootuse ja naasid pärast kuuenädalast kurba New York Citysse sõitu Taani? Ei. Nad toetusid oma tunnistusele Päästjast ja päästmisplaanist ning usaldasid Jumalat ja pürgisid vapralt edasi rongi, auriku ja vankriroduga. 3. septembril 1862 jõudsid nad Soolajärveorgu ja ühinesid Siioni ehitamisega.
Nad asusid elama Utah’ osariiki Ephraimi, kus Andrew abiellus ja pere lõi. Hiljem kolis Andrew oma pere ja ka oma ema Utah’ osariigis Lehhi linna, kus temast sai edukas talunik, pankur ja linnapea. Ta teenis oma kodumaal kolmeaastasel misjonil, rohkem kui kaks aastakümmet piiskopkondades ja rohkem kui kolm aastakümmet kõrgemas nõukogus või ülempreesterluse kvoorumis. Kolm tema poega teenisid misjonil Taanis ja Norras.
Surelikud silmad ei võimalda meil näha pisaraterohkes alguses hiilgavat lõppu. Kuid usuga Kristusesse võime lootusrikkalt tulevikku vaadata. Ja me võime usaldada lubadust, et Issand peab meeles oma ustavaid pühasid, sh Jensi, Ane Catherinet ja Andrew’d, ning tasub neile. Issand pidas neid meeles ja Ta peab meeles ka meid. Ta on lubanud:
„Mina ei unusta sind mitte!
Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse.” (Js 49:15–16)