Päev korraga. – Liahoona, sept 2022.
Viimse aja pühade hääled
Päev korraga
Me oleme tänulikud meie imelistele koguduseliikmetele, kes meid meie autistliku pojaga aitasid.
Josh ühel hiljutisel templireisil.
Foto Joshuast, avaldatud autori loal
Kui meie poeg Joshua oli 18 kuud vana, märkasime tema käitumises midagi imelikku. Joshua oskas ette kanda peaaegu kõik laulusõnad, mida ta nähtud telesaadetes kuulis, kuid oli kõneoskuse poolest arengust maas. Ühel päeval ütles mu ämm, et Joshil on autismi sümptomid. Ka spetsialistid ütlesid meile sama.
Mu naine Elizabeth süvenes autismiteemalisse kirjandusse. Lisaks pani ta Joshi kirja programmidesse, millest võis abi olla. Ta oli otsustanud, et me anname talle elus nii hea alguse, kui suudame.
Neil päevil, mil ma tuleviku pärast pabistasin, rahustas Elizabeth mind maha. Ta ütles, et meil on vaja elada üks päev korraga.
„Selle asemel, et keskenduda teadmata tulevikule, peame olema tänulikud iga uue asja eest, mille Josh ära õpib,” ütles ta.
Suuremaks kasvades muutus Josh kirikus ohjeldamatuks. Ma hoidsin teda süles, et ta Algühingus vahele ei segaks ega teistele lastele haiget ei teeks. Kõik kolm tundi kirikus ta muudkui võitles ja maadles minuga ning kraapis mind. Tulin sageli koju marraskil ja kurnatuna.
„Miks me teda lihtsalt kirikust koju ei jäta ja kordamööda temaga ei jää?” soovitasin ma.
„Kui me teda kaasa ei võta,” vastas Elizabeth, „õpib ta selgeks, et kui ta halvasti käitub, saab ta kirikust lahkuda.” Ma teadsin, et Elizabethil on õigus.
Ühel päeval ütles mulle ühe teise pere ema, kes samuti autistlikku last kasvatas: „Kui Josh saab kaheksa-aastaseks ja ta saab Püha Vaimu, muutub ta kohe palju leebemaks!”
Ma kahtlesin ta sõnades, kuid kui ta sai kaheksa, sai ta Püha Vaimu ja muutus tõesti veidi leebemaks.
Vanemaks saades sai Josh preesterluse. Ta jagas sakramenti ja sai selgeks, kui tähtis see talitus on. Joshi preesterluse kvoorumi liikmed õppisid koos Joshiga 80. aastate muusikavideo järgi tantsima ja esinesid sellega koguduse peol.
Meie kogudus kohtles Joshi imeliselt. Liikmed naeratasid, kui ta 80. aastate tantsuliigutusi tehes sakramenti jagas.
Nüüd on Josh 17-aastane. Ta on andekas muusik, kes kirjutab laule. Talle meeldib näidelda ning ta astub sageli üles kooli- ja kogukonnateatris.
Me oleme tänulikud, et oleme Joshi vanemad ja saame ta rännakul kaasa teha. Me ei tea, mida tulevik toob, kuid oleme pühendunud elama iga päev täiel rinnal tema kõrval.