Kas ma olen ainuke noor täiskasvanu, kel on raskusi oma eesmärgi leidmisega? – Liahoona, sept 2022.
Noortele täiskasvanutele
Kas ma olen ainuke noor täiskasvanu, kel on raskusi oma eesmärgi leidmisega?
Mulle tundus, nagu ma oleksin plaani vussi keeranud – nii plaani, mille olin teinud iseendale, kui ka plaani, mille Jumal mulle teinud oli.
Koristasin 25. sünnipäeval oma magamistuba. Mu tuba polnud korras ja mõtlesin, et ka mu elu pole korras. Ma polnud seal, kus olin 25-aastaselt olla mõelnud. Ma polnud seal, kus olin eeldanud end olevat.
Mõtlesin selle üle, kuidas ma tundsin end teismelisena, kui sain patriarhaalse õnnistuse. Oma tuleviku kohta lugedes tekkis mul alati kujutlus kellestki, kes on peaaegu täiuslik. Kuid mõistsin, et see, keda olin ette kujutanud, minust sirgunud polnud. Mõtlesin ka selle üle, et kas mu noorem mina oleks pettunud, kui ta mind praegu näeks.
Hakkasin ootamatult nutma. Mulle tundus, nagu ma oleksin oma plaani vussi keeranud. Ma polnud teinud mingisuguseid kohutavaid vigu, kuid mul oli tunne, nagu mul poleks ka midagi oma elu kohta ette näidata. Mul polnud eesmärki. Kõik teised olid selle enda jaoks välja mõelnud, samal ajal kui mina oma magamistoa põrandal nutsin ja kogu mu elu raisus tundus.
Tundsin end oma segaduses ja meeleheites üksinda. Kuid teadsin isegi tol hetkel, et ma ei saanud ju olla ainus noor täiskasvanu, kel on raskusi oma tee leidmisega. Olen teistega rääkides teada saanud, et vaid väheste elu läheb täpselt plaanipäraselt. Tänu sellele ei tunne ma end nii üksikuna.
Lisaks tuletab see mulle meelde, et Taevane Isa ei taha, et ma end äpardununa tunneksin. Ta tahab, et ma „Kristuses püsivana edasi pürgi[ksin] täiusliku lootuse sära[ga]” (2Ne 31:20). Ta usub, et ma olen võimeline Päästja lepituse väel muutuma ja kasvama. Vaid Saatan tahab, et ma ütleksin endale, et olen oma võimaluse käest lasknud ja minust ei saa kunagi sellist inimest, kes ma Taevasele Isale teadaolevalt olla võiksin.
Õnneplaani mõistmine
Paljudel meist tekib vahel tulevikule mõeldes lootusetus. See võib olla seetõttu, et me Jumala õnneplaani ei mõista. Võib-olla on elu meie arvates nagu videomäng – selleks et võita, peab järgima kindlat narratiivi. Kuid nii see ei toimi. Me teeme iga päev valikuid, muutume ja kasvame. Miski pole raudkindel ega ümberlükkamatu. Meie valikud pole kunagi Taevase Isa jaoks üllatavad, kuid need on siiski meie valikud. Me kirjutame oma lugu koos Temaga käigupealt.
Ja kui me „lubame Kristusel olla oma loo alustaja ja täidesaatja”1, võime olla alati kindlad, et lõpp on igavesti õnnelik.
Vahel teeme vigu või kaotame oma suuna, määrates end igavesti sihitult ringi uitama.
Kuid see on lootuse, kadunud asjade ülesleidmise evangeelium. See on õppimise, andestuse, uuesti proovimise evangeelium. Vanem Neil L. Andersen Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist on õpetanud: „Meeleparandus pole mingi tagavaraplaan, vaid plaan ise.”2
Taevane Isa armastab meid täiuslikult ja on teinud meile ka täiusliku plaani. See täiuslik plaan on mõeldud inimestele, kes pole täiuslikud. Seda on kavandatud hoolikalt ning meie vajadusi ja potentsiaali mõistes. Tema plaan jätab ruumi äpardumisele – ausatele vigadele, jonnakatele pattudele ja kõnnumaal uitamisele. Ja Ta plaan jätab ruumi võitudele, mis on tagatud iga kord, kui me Tema poole vaatame ja uuesti proovime.
Oma eesmärgi leidmine
Olen sellest sünnipäevast saadik palju oma eesmärgile mõelnud. Mul pole ikka veel kõik täiesti välja mõeldud. Kuid ma ei muretse enam nii palju. Ma tean, et Jumal tunneb mind ja et kui ma Tema poole pöördun, aitab Ta mul mõista, miks mu praegune etapp tähtis on.
Võib-olla avastab keegi ühel päeval, kuidas vähki ravida, globaalne näljahäda lõpetada või maailmas rahu saavutada, kuid täna trööstib keegi kurvastavat sõpra, aitab raskustes olevat võõrast või palvetab aastate jooksul esimest korda. Ma arvan, et kõigel sellel on mingi tähtsus, lausa suur tähtsus.
Eks ta ole tõsi, et enamik meist ei saada selle elu jooksul korda midagi hiilgavat, mis maad vapustaks. Kuid see ei tähenda, et meil pole eesmärki. Meie ülim eesmärk Jumala lastena on saada Tema-sarnaseks. Ja me kasvame selle eesmärgi suunas, kui me iga päev väikseid asju tehes Jeesust Kristust järgime.
Mulle on saanud kalliks evangeeliumi õpetus, et „väikeste ja lihtsate asjadega saadetakse korda suuri asju” (Al 37:6). Ma ei näe midagi suurt, kui ma oma elule tagasi vaatan. Kuid ma näen palju „väikseid ja lihtsaid asju”, mis on nii mõndagi muutnud. Ja ma tean, et Päästja armu kaudu sillutavad mu väiksed heausksed jõupingutused minu teerada, et võiksin saada rohkem Tema-sarnaseks.
Kellegi rada ei sarnane teie rajaga. Kuid kui te püüate Kristuse poole astuda nii hästi, kui oskate, on teil tegemist hea teerajaga. Kõikvõimas Looja usub teisse, seega hoidke pea püsti ja uskuge iseendasse. Jumal on pannud teie jaoks tallele imelisi asju ja isegi kui te peaksite end väikese ja lihtsana tundma, „aitab [Tema] teil saada millekski enamaks, kui te ise kunagi arvasite võimalik olevat”.3