Issandal oma elu juhatada laskmine. – Liahoona, sept 2022.
Noortele täiskasvanutele
Issandal oma elu juhatada laskmine
Ma ei mõistnud alati, kuidas kõik laheneb, kuid kui ma tegutsesin usu ajel, ei jätnud Issand mind õnnistamata.
Kui ma suureks sirgusin, polnud usk meie majapidamises populaarne. Kuigi mu vanemad olid olnud enamik elust väga usklikud, panid isa surmahaigus ja muud katsumused neid usku, milles neid üles kasvatati, maha jätma. Kui isa vähki suri, olin ma nelja-aastane ja ühtlasi 13 lapsest noorim ning mu lesestunud ema ei suutnud lihtsalt uskuda, et Jumal millelgi sellisel meie perega juhtuda lasi.
Tundsin 14-aastasena, et midagi on mu elust puudu. Ma mõtisklesin, kas mul on mõni suurem eesmärk, millest ma pole teadlik. Ma tundsin end nagu Joseph Smith, kuna „see ‥ aeg pani mind tõsiselt mõtlema ja ma olin suures kimbatuses” (JSA 1:8). Kuigi ma polnud tookord Joseph Smithist kuulnudki, alustasin ma nagu tema otsinguid ja käisin paljudes kirikutes, lootuses leida tõde.
Ja ma leidsingi selle ühel päeval, kui nägin kahte ülikonnas noort meest mu naabrite koju minemas. Ma olin uudishimulik ja küsisin neilt, kas võin nende kokkusaamisele tulla. Ema nõusolekul alustasin ma misjonärivestlustega ja liitusin lõpuks Kirikuga.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuga liitumine aitas mul leida oma eesmärki eriti noore täiskasvanu eas, kui pidin langetama palju otsuseid, millega minu ümber olijad ei nõustunud. Kuid eesmärgile ja suunale vaatamata polnud ma alati sugugi kindel, kuidas asjalood lahenevad.
Kui ma aga teadmatuse, kindlusetuse ja nii paljude muutustega silmitsi seisin, siis Taevase Isa juhatus, kui ma Tema poole pöördusin, ei muutunud. Ma õppisin, kuidas ma saan Tema ja oma usu peale loota ning see aitas mul edasi minna ja eesmärgi otsimist jätkata.
Misjonile minek
Jõudes ikka, kus mu eakaaslased valmistusid kõrgkooli minema, püüdsin mina välja mõelda, kuidas misjonile minna. Tšiilis peavad kõik enne ülikooli minekut testi tegema. Seda testi saab teha üks kord aastas, mistõttu misjonile minnes ei lükkaks ma ainuüksi oma haridusteed kahe aasta jagu edasi, vaid peaksin ootama veel ühe aasta, et pärast seda kooli minna.
Mu pere, eriti mu ema, oli misjoni vastu. Ta pidas seda väga tähtsaks, et ma kõrgkooli lõpetaksin. Kuid mina uskusin, et Issand aitab mul teha kõik, mis on vajalik, ja hakkasin seega ikkagi palvemeelselt valmistuma.
Kui mu piiskop täidetud misjonipaberitega mu koju tuli ja mu emalt allkirja palus, oli ema üllatunud. Ma polnud talle öelnud, et ma seda asjaajamist jätkan. Ema tuli päris palju veenda, kuid Issand pehmendas ta südant ja aitas tal mõista, et ma tahtsin teenida.
Evangeelium andis mulle kinnitust, et ma teen õiget asja, kuid mu areng jätkus vaid tänu sellele, et ma kõigi oma küsimuste ja kindlusetuse kiuste sammhaaval usuga edasi läksin.
Ilmutuste järgimine üksteise järel
Misjonilt koju naasmine tähendas ühtlasi kindlusetusesse naasmist. Kui ma palvetades ja paastudes Taevaselt Isalt juhatust otsisin, sain ma ilmutuse, et mul on vaja kolida Ameerika Ühendriikidesse ja minna Brigham Youngi Ülikooli, mis tundus pea võimatu ülesandena.
Ma andsin endast parima ja võtsin ette järgmised parimad sammud. Mõnikord tundus mulle, et ma ei liigu kuskile. Töötasin nii kõvasti, kui suutsin, kuid ei teadnud kindlalt, et mu jõupingutused eesmärke saavutada aitavad. Kuid mu põhieesmärk oli järgida Issanda tahtmist ja ma pidasin seda eesmärki kalliks.
Neid jõupingutusi tehes tundsin ma ühel päeval inspiratsiooni võtta ühendust hea sõbraga, kes oli pärit Ameerika Ühendriikidest ja elas mu kodulinnas. Ma ei teadnud toona, mis sest asjast saab. Võtsin temaga ühendust vaid seetõttu, et Vaim oli mind juhatanud, kuid sain oma sõbralt ja ta isalt lõpuks suurt abi, et teada, mida teha, selleks et kooli astuda ja Brigham Youngi Ülikoolis õppimiseks vajalikku viisat saada. Nende abil ja tänu oma ema tohututele ohverdustele, et mu reisi eest tasuda, jõudsin ma kohale. See oli ime.
Sarnased edusammud mu elus jätkusid. Ma andsin endast parima ja sain siis iga asja kohta eraldi inspiratsiooni, mida ma järgmisena tegema pean. Nii sain ma tööd misjonäride koolituskeskuses, leidsin võimalusi õppemaksu tasumiseks, langetasin otsuse eriala õppimiseks ning lõpetasin lõpuks kooli ja abiellusin.
Vastused ei tulnud alati otsekohe ja mulle ei antud kunagi täiuslikult üksikasjalikku plaani, kuid sain kinnitust, et suund, kuhu liikusin, tegi Issandale heameelt.
Kui ilmutus pole loogiline
Mõned aastad hiljem sain ma teada, kui tähtis on evangeeliumi järgi elamisel ohverdamine. Kui me tahame, et Issand annaks meile eesmärgi ja juhatust, peame olema nõus seda juhatust järgima.
Pärast kooli ei läinud kõik selles firmas, kus ma töötasin, plaanipäraselt, ja me seisime naisega silmitsi kahe valikuga: jääda Ameerika Ühendriikidesse või naasta Tšiilisse. Tundsime mõlemad selgelt, et peame naasma Tšiilisse. Soov koju naasta võib tunduda normaalne, kuid aeg selleks oli äärmiselt keeruline. Tšiilis polnud eriti töökohti. Mul oli raskusi meie kodu müümisega. Kõik see oli nii rahalises kui ka logistilises mõttes ülimalt intuitiivne. Isegi meie pered ei pidanud meid arukaks.
Mida teha, kui ilmutus on terve mõistusega vastuolus? Kuigi see oli raske, teadsime naisega, mida teha. Tuletasime endale meelde, et oleme jõudnud nii kaugele tänu evangeeliumile. Ilma Issandata poleks ma saanud inspiratsiooni, mis aitas mul misjonil teenida, haridust saada ja oma naist kohata. Meil tuli lihtsalt usaldada, et mingil põhjusel meid Tšiilis vajatakse.
Me jätsime oma maja piiskopi hoolde, et ta saaks seda kuni müügini välja üürida, ja kolisime ära. See oli raske, kuid kui me Issanda kutset kuulda võtsime, said meile osaks nii paljud imed ja õnnistused. Issand teab, kus meid on vaja ja kus me saame kõige paremini Tema eesmärke täita, ja Ta õnnistab meid kuulekuse eest.
Lahenduste leidmine koos Issandaga
Ma loodan, et tänased noored täiskasvanud järgivad Jeredi venna eeskuju. Kuigi jeredlased teadsid, et nad peavad rändama tõotatud maale, polnud nad päris kindlad, kuidas nad sinna jõuavad. Kui Jeredi vend „hüüdis Issanda nime” (Et 2:15), pakkus Issand talle lahendusi. Issand käskis tal ehitada pargaseid ja andis talle juhiseid, kuidas pargases olijatel oleks õhku.
Kuid seejärel esitas Issand Jeredi vennale selle küsimuse: „Mida sa tahad, et ma teeksin, et teil oleks teie laevades valgus?” (Et 2:23) Selle asemel, et öelda Jeredi vennale, mida ta täpselt tegema peab, palus Issand tal minna ja ise lahendus leida.
Ka minu elu on nii läinud. Vahel annab Issand mulle selgeid juhiseid. Mõni teine kord ootab Ta, et pöörduksin Tema poole omaenda ideedega. Mõlemal juhul on siiski oluline Teda protsessi kaasata. Paastumine, palvetamine ja Issandaga nõupidamine on vajalikud sammud igaühele, kes püüab oma elu üle otsuseid langetada.
Igale noorele täiskasvanule, kes otsib suuremat eesmärki, annan ma järgmist nõu: pöörduge Issanda poole, et saada isiklikku ilmutust. Vaadake sageli oma patriarhaalset õnnistust. Ja olge nõus vähem tähtsad asjad elus ohvriks tooma, kui Issand ütleb, et Tal teile suurem eesmärk on.
Ma armastan Issandat. Evangeelium tähendab minu jaoks kõike. Ma tean, et Issand näeb teie potentsiaali ja tahab aidata teil jumalikku eesmärki saavutada.