„Ususeemne ümberistutamine”, Liahoona, märts 2024.
Ususeemne ümberistutamine
Usku naasnute tarkuseterad.
Maailmas, kus paisutatakse sageli usu kaotamise lugusid, jäävad vaiksemad usku naasmise lood mõnikord märkamata. Kuid uuesti usulepöördumise lugudest nähtub, kuidas vennad ja õed evangeeliumis saavad oma kahtlustest jagu ka pärast Kirikust lahkumist. Nende lugudest leiab Alma õpetuse kirjelduse seemne külvamise kohta. Alma kirjeldab usuprotsessi, mis ei tugevda ainuüksi neid, kes püüavad oma usku kasvatada, vaid on abiks ka neile, kes heitlevad küsimuste ja muredega.
-
Esmalt tuleb mõista, et „usk ei ole täiuslik teadmine” (Al 32:21).
-
Seejärel me „rakenda[me] pisut usku”, isegi kui see on vaid „soo[v] uskuda” (s 27).
-
Me külvame seemne – Jumala sõna – oma südamesse (vt s 28).
-
Me kosutame vahepeal kannatlikult vaimseid juuri ja kasvatame oma evangeeliumisõprade abil puud, mis on istutatud Kristusesse ja „ulatub igavikulisse ellu” (s 41).
„Usk ei ole täiuslik teadmine asjadest; seepärast, kui teil on usku, siis te loodate asjadele, mida pole näha, mis on õiged.” (Al 32:21)
Alba Lucia Fonseca, Ameerika Ühendriikidest pärit kirikuliige, nägi internetis materjali, mis pani teda muretsema ta usuliste tõekspidamiste pärast, ja ta usk kadus kiiresti. Esmalt viskas ta koos kahtlustega minema ka ususeemne, kuid hakkas siis rääkima hooliva ja teadliku liikmega ning mõistis, et ka tema uskmatus tekitas küsimusi.
„Mul puudus evangeeliumi vaatest ja Kiriku ajaloost kaugelt nii terviklik pilt, kui olin arvanud,” selgitab ta. „See tegi mind alandlikuks ja aitas mõista, et mul on veel nii palju õppida, ja et usk ei tähenda seda, et kõigile su küsimustele on vastatud.” Alba mõistis, et muude „väärt asjadega elus, nagu pere, hariduse ja karjääriga, kaasneb risk, ohverdamine, kindlusetus ja eluaegne pingutus. Ma tulin kirikusse tagasi ja võin kinnitada, et ka usu säilitamine on seda pingutust väärt”.
President Russell M. Nelson on õpetanud: „Issand ei nõua täiuslikku usku, et võiksime saada osa Tema täiuslikust väest.” Kuid ta märgib ka seda, et meie usk vajab kasvamiseks jätkuvat pingutust.1 Olgugi et Soolajärve templi algne vundament oli üle sajandi hästi teeninud, vajab see nüüd suurt renoveerimist, selgitas president Nelson. Ka meie peame ajuti oma vaimset vundamenti tugevdama, et „tulevastes ohtudes ja survetes vastu pidada”.2 Kui ka meie vahel Alba taoliselt karmi materjaliga kokku puutume, võib soov kindluse järele viia meid elementaarse usu juurest lihtlabase uskmatuseni ning me jätame vaimse vundamendi tugevdamiseks ja kindlustamiseks vajalikud pingutused tegemata.
Uskunaasmise lugude uurijad on avastanud, et usku oleks hea vaadelda kui elukestvat paljusammulist rännakut.3 Kuigi meil võib lapsena alustuseks elementaarset usku jaguda, seisab see lapsesarnane usk mingil hetkel silmitsi küsimuste ja muredega. Olgugi et meie proovile panemata usk võis olla hea vaimne vundament, saab meie elementaarsest usust nüüd keerdkäikude kaudu küps usk, mis peab vastu tuleviku väljakutsetele.4 Usu hülgamine võib näida kergemana, lausa kergendusena, kuid need, kes pöörduvad Jumala poole ja jätkuvalt oma ususeemet kosutavad, saavad oma rännakul rikkalikku tasu.
Rootsist pärit Samuel Hoglundi usukatsumused said alguse pereliikmete küsimustest. Ta selgitas, et läbis faasi, kus oli „vaevu küsimusele vastata jõudnud, kui juba teine tekkis”. „Mu usk võttis iga poole tunni tagant uue suuna, kuni mõistsin, et selline asjade käik ja mu vajadus kindlustunde järele polnud jätkusuutlikud.” Selle asemel et püüda lahendada igat võrdlemisi vähem tähtsat küsimust, otsustas Samuel uurida tähtsaid küsimusi – neid, mis olid olulised kindla vundamendi jaoks Jeesuses Kristuses. Samuel õppis nagu Albagi oma palvest ja pühakirjauurimisest toetatud uurimise käigus, kui palju ta peab veel õppima, ja ta tõekspidamised muutusid küpsemaks. „See kogemus tugevdas tohutult mu usku,” ütleb ta, „ning õpetas mulle, et see, mida sa tõeliselt otsid, seda sa ka leiad.”
„Kui te ärkate ja äratate oma võimed, koguni proovile panemaks minu sõnu, ja rakendate pisut usku, jah, kui te ei suuda koguni rohkemat, kui vaid soovida uskuda, siis laske sel soovil endas töötada.” (Al 32:27)
„Usu rakendamine võib tunduda heidutav,” möönis president Nelson. „Vahel võime mõelda, kas suudame piisavalt uskuda, et saada õnnistusi, mida me nii hädasti vajame.”5 Kuid ka tillukesed ususammud, mille alustuseks on vaja „pisut usku”, võivad teis „töötada” ja vaimne uuestisünd saab alata.
Pärast vaimseid eksirännakuid ülikooliaastail tegi Amanda Freebairn Ameerika Ühendriikidest väikse sammu ja palvetas, mistõttu ta sai õhutust kohaliku templi juurde minna. „Vaimu tundmine läitis uuesti mu usu,” ütleb ta. Kirikusse naasmine ja Algühingus õpetamise kutse üha süvendasid ta usku ning ta tegi jätkuvalt samme, mis tõid ta täielikult evangeeliumi rüppe. Amanda täheldab, et leidis tagasiteel „küsimustele vastuseid, mida ta nii meeleheitlikult vajas”.
Mingil hetkel polnud samuti Ameerika Ühendriikidest pärit Dan Ellsworth kindel, kas tal jagub veel üldse pisut usku, mida rakendada. Algne kokkupuude Vana Testamendi akadeemiliste ja ajalooliste käsitlustega nõrgendas Ta usku Piiblisse ja mõjutas usku kõikidesse pühakirjadesse. Kuid Dan jätkas kirikuskäimist ning otsustas katsetada kuuekuist palvetamise, paastumise ja Kirikus teenimise plaani. Mõnikord palus ta ka oma väikestel tütardel issi usu eest palvetada.
Mõne aja pärast hakkas Dan saama vaimseid kogemusi ja leidma vastuseid teda enim vaevanud küsimustele. Ühel päeval tundis ta raamatukogus õhutust ühe riiuli ääres kõndida ja sealt üks raamat välja valida. Ta leidis raamatust kaemuslikke vastuargumente raamatule, mis oli algselt ta Piibli-usku kõigutanud. Kuigi see kogemus ei lahendanud kõiki küsimusi, õpetas see Danile midagi tähtsat: „Esiteks oli mul vaja olla alandlik selle suhtes, kui palju mul on võimalik üldse iseseisvalt teada saada. Ja teiseks on lisaks oma peaga mõtlemisele veel muidki tõe leidmise viise: vaimsed muljed, Vaimu viljade positiivsed tulemused ja vaimseid läbimurdeid soodustavad mõtted. Kõige selle tulemus oli palju tugevam veendumus ja usk, kui mul varem oli.”
Inglismaalt pärit Zac Marshalli puhul piisas pelgast õppevideo vaatamisest Mormoni Raamatu kohta, kui ta meel avanes võimalusele, et Mormoni Raamat võib olla usutav. „Olin lugenud seda varem perega pühakirju uurides ja ilma tõsise kavatsuseta ka omaette,” selgitab ta. „Kuid mu aktiivsus Kirikus lõppes teismeeas ja nii panid videos nähtud tõendid mind Mormoni Raamatut esimest korda sihilikult lugema.” Kui Zack oli Jumala sõna järele proovinud, hakkas ta asendama kahtlusi usuga. Ta ütleb nüüd: „Minu jaoks kunagi piirav olnud Kirik on nüüd just samal moel vabastav, nagu Jeesus ütleb, et „tõde teeb teid vabaks” (Jh 8:32).”
„Kui te jätate puu hooletusse ega mõtle selle eest hoolitsemisele, vaata, see ei juurdu.” (Al 32:38)
Samas kui me astume pisikesi usku kosutavaid samme, peame me pöörama tähelepanu ka usku takistavale ja tõkestavale mõtteviisile. Uurides erinevaist riikidest pärit kirikuliikmete usku naasmise lugusid, märgivad Brigham Youngi Idaho Ülikooli õppejõud Eric ja Sarah d’Evegnée, et „kuidas me mõtleme, võib olla sama tähtis, kui mida me mõtleme”. Näiteks ootus, et usule pühendumine säästab meid ebamugavustest ja südantlõhestavatest elukatsumustest, ei ole tõsi ja tekitab ebareaalseid oletusi. Jeesus Kristus lubas, et Ta ei hülga meid iial, kuid hoiatas, et „maailmas on teil ahastust” (Jh 16:33). Sellest hoolimata võivad elukatsumused meid Sarah’ sõnul „evangeeliumi negatiivselt nägema panna. Mõnikord heidame me ideaalse kõrvale, kui millegi vähem ideaalsega silmitsi satume”.
Kirjanikul ja sõltumatul ajaloolasel Don Bradleyl Ameerika Ühendriikidest tekkis küsimusi Kiriku ajaloo kohta ajal, mil ta oma selgituse kohaselt õnnelik ei olnud ja kõike skeptiliselt suhtus. „Küünilisus kellegi suhtes mõjub suhtele negatiivselt ning mina kaotasin oma usu ja suhte Jumalaga.” Aastaid hiljem asus Don oma isiklikus elus lootust ja tänulikkust turgutama.
Samuti tutvus ta uuringutulemustega selle kohta, milline kasu on vaimsele ja füüsilisele tervisele organiseeritud religioonil. „Ma ei saanud neid uuringuid ümber lükata,” meenutab Don. „Mõistsin aegamisi, et olin asendanud kriitikameele skeptitsismiga, ja lootusrikkama ellusuhtumisega sain ma tagasi ka usu Jumalasse ja Jeesusesse Kristusesse.” Don naasis ajaloolise informatsiooni juurde, millega oli kunagi maadelnud, kuid jõudis nüüd sellesama materjali kaudu veendumuseni, et Joseph Smith oli Jumala prohvet.
„Kui te hoolitsete sõna eest, jah, hoolitsete puu eest, kui see hakkab kasvama, ‥ lõikate te tasu oma usu ja oma usinuse ja kannatlikkuse ja pikameelsuse eest.” (Al 32:41, 43)
Isegi kui tahta Jumala sõna järele proovida ja olla lootusrikka mõtteviisiga, võib usku ja Kirikusse naasmine olla heidutav, vaat et üle jõu käiv protsess. See ettevõtmine ei nõua ainuüksi kannatlikkust, vaprust ja alandlikkust, vaid ka sõprade ja pereliikmete armastust. Siirastelt sõpradelt abi vastuvõtmine kosutab seemet ja laseb sel kuivamise asemel juurduda.
Kui Leo Winegaril Ameerika Ühendriikidest Kiriku ajaloo kohta küsimusi tekkis, sai ta teada, kui tähtis see on, kui sul on kaastundlikud sõbrad. „Mu tunnistus närbus,” selgitab ta, kui tal oli elus parasjagu „üksildane sünge meeleheite periood, mil mul oli raskusi palvetamisega”. Ühel päeval tundis Leo õhutust võtta ühendust ühe Kiriku ajaloo professoriga. Ta mitte ainult ei julgustanud Leod tema kahtluseraja üle järele mõtlema, vaid temast sai ka lähedane sõber. Leo sai oma mentori ja aastaid kestnud lootusrikka õppimise abil oma tunnistuse aegamisi tagasi. Aja jooksul leidsid paljud ta küsimused vastuse. „Ma olen igavesti tänulik, et mu Päästja Jeesus Kristus mind tagasi juhatas,” selgitab ta, „ja olen tänulik oma sõpradele, kes Teda esindasid.”
„Kui sõbrad ja pere ‥ Kirikust eemale astu[vad], siis ärge lakake neid armastamast,” nõustas president Nelson. „Ei ole teie õigus kritiseerida kellegi teise valikut, nagu teie ei soovi, et keegi teie ustavaks jäämist kritiseerib.”6
Selline kriitikahirm hoidis Letitia Rule’i, Inglismaalt pärit liiget, 20 aastat evangeeliumist eemal. Ta tahtis sageli tagasi tulla, kuid kartis „lihtsalt uksest sisse astuda ning tunda hukkamõistu ja nagu ta poleks õigesti elanud”. Vaid eluohtlik diagnoos andis talle julgust seda rasket sammu astuda. Liikmed võtsid teda soojalt ja armastavalt vastu ning tekitasid temas soovi taas evangeeliumis osaleda.
„Istuta[ge] selle sõna oma südamesse ja kui see hakkab paisuma, koguni nõnda kosutage ka seda oma usuga. Ja vaata, see saab puuks, võrsudes teis üles igavikuliseks eluks.” (Al 33:23)
Alma teeb oma jutlust lõpetades selgeks, et kuigi seemne kosutamisega seotud jõupingutused on üliolulised, pole need siiski seeme. Me külvame tõelise seemne siis, kui „[hakkame] uskuma Jumala Pojasse, et ta tuleb oma rahvast lunastama, ja et ta kannatab ja sureb, et lepitada nende patte” (Alma 33:22).
Michael Auras Saksamaalt sai tähtsaid õppetunde evangeeliumi prioriteetide kohta, kui ta noorukina Kirikust eemale eksis. „Evangeeliumis on nii palju head ja häid suhteid, kuid tunnistust toetab vaid usk Jeesusesse Kristusesse,” selgitab ta. „Nii minu kui ka mu isa usk lõi mõneks ajaks kõikuma ja tekitas erinevaid küsimusi, kuid naasis, kui me rajasime oma usu ennekõike Jeesusele Kristusele.”
President Nelson kinnitab meile: „Päästja pole teile kunagi lähemal kui siis, kui te usus mäega silmitsi seisate või sellest üles ronite.”7 Jeesus ise lubab: „Mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!” (Mt 28:20) Ta kõnnib meiega, armastab meid „igavese armastusega” (Jr 31:3) ja annab meile elu ülirohkesti (vt Jh 10:10). Need, kes on nõus seda seemet külvama, avastavad, et ka nende pisike usk võib saada Päästja abil „puuks, võrsudes teis üles igavikuliseks eluks” (Alma 33:23).
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.