„Mind ümbritsesid inimesed, kuid tundsin end siiski üksikuna”, Liahoona, märts 2024.
Noortele täiskasvanutele
Mind ümbritsesid inimesed, kuid tundsin end siiski üksikuna
Kui kolisin kodust kaugele, aitas ühendus taevaga mul üksindusest üle saada.
Teate seda tunnet, kui teid ümbritsevad inimesed, kuid tunnete end siiski täiesti üksikuna?
Alates koduriigist Ugandast lahkumisest ja Dubaisse tööle kolimisest olen tundnud end peaaegu pidevalt üksikuna. Kodus, minu naabruses, tervitasid inimesed üksteist tänaval. Tundsime üksteist. Me toetasime üksteist. Mul oli palju sõpru ja perekond, kellel oli minuga üks usk.
Kuid siin pole asjad samamoodi. Ma elan väga erinevas kultuuris, suures linnas ja ümbritsetuna inimestest, kes peavad pidevalt töötama. Ja kuigi ma käin oma koguduses ja olen püüdnud teiste noorte täiskasvanute ja koguduseliikmetega tuttavaks saada, on meie tihedate töögraafikute tõttu peaaegu võimatu üksteist näha rohkem kui vaid paar tundi, mille me iga nädal kirikus veedame.
Dubai on suur ja glamuurne ning ma olen tänulik, et olen siin. Kuid see võib olla väga heidutav, eriti kui tunnete end üksikuna. Inimestel on siin nii palju ja tundub, et nad teavad, mida elult tahavad. Kuigi elan kõige selle uhke kraami ja nende kaunite hoonete keskel, mõtlen vahel:
Mida ma oma eluga teen? Kas see on üldse minu jaoks õige koht?
Taas kuuluvuse leidmine
Vanem D. Todd Christofferson Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist selgitas, et „kuuluvustunne on oluline füüsilise, hingelise ja vaimse heaolu jaoks”.1 Ma ei mõistnud, kui oluline on kuuluvustunne, kuni ma seda enam ei tundnud – ei Kirikus ega kusagil.
Kuidas ma selle nüüd uuesti leian, kaugel kõigist, keda ma armastan?
Aja jooksul hakkasin mõistma Jeesuse Kristuse keskset kohta kuulumises.2
Kuigi ma igatsesin ikka veel oma sõpru ja perekonda, hakkasin nägema, et ma ei olnud kolimise ajal kõigist oma elus eraldatud – mul olid Päästja ja armastav Taevane Isa, kes tahtsid minuga alati ühenduses olla.
Seega hakkasin tegema kõik endast oleneva, et nendega iga päev paremini suhelda. Hakkasin jooksma minnes kuulama „Tule, järgne mulle” taskuhäälinguid. Panin tööl kõrvaklapid pähe ja kuulasin tööülesandeid täites pühakirju.
Kõige tähtsam on see, et ma õppisin, milline hämmastav kingitus on võimalus palvetada otse Taevase Isa poole. Ma räägin Temaga sagedamini ja läbimõeldumalt kui kunagi varem. Kui tunnen end üksikuna, siis ma palvetan ja tunnen Tema tröösti. Kui kirjutan e-kirja või üritan oma töökaaslastega kannatlik olla, palvetan ja palun Temalt abi.
Mulle meeldib, mida president Thomas S. Monson (1927–2018) ütles palve kohta: „Neile ‥, kes heitlevad suurte ja väikeste probleemide ning raskuste küüsis, annab palve vaimset jõudu – see on rahu pant. Palve on vahend, mille kaudu me pöördume oma armastava Taevaisa poole. Rääkige Temaga palves ja jääge ootama vastust. Palve kaudu tehakse imesid.”3
Leides oma elus aega nende jaoks, eriti siira palve kaudu, hakkasin nägema, et kuigi mind ei ümbritsenud minu rahvas ja minu kultuur, võin siiski olla ümbritsetud Vaimust ja tunda Jumala armastust.
Saame alati ühenduses olla
Asjad on endiselt rasked, kuid mul on tuleviku suhtes lootus. Ja ma olen hakanud uskuma, mida õpetas vend Milton Camargo, esimene nõuandja Pühapäevakooli üldjuhatuses: „Issand Jeesus Kristus elab täna. Ta saab iga päev aktiivselt meie elus kohal viibida. Ta on lahendus meie probleemidele, kuid selleks, et Teda näha, peame me tõstma pilgu ja vaatama ülespoole.”4
Olen ikka vahel üksildane, kuid tean, et saan alati, alati oma Taevase Isa poole palvetada ja pääseda ligi Jeesuse Kristuse lepitusele.
Seistes või põlvili, üksi või rühmas, võin palvetada.
Ma võin hüüda Taevaisa poole.
Võin tänada.
Võin paluda juhatust ja kaitset.
Ja oma lepingulise ühenduse kaudu tean, et mina, armastava Taevase Isa tütar, kuulun alati Temale. Tema juhatuse kaudu võin olla kindel, et olen õiges kohas ja teen seda, mida Tema soovib.