„Seebiooperisõltuvus: kuidas ma lasin Jumalal valitseda”, Liahoona, märts 2024.
Seebiooperisõltuvus: kuidas ma lasin Jumalal valitseda
Kui ma selle seebiooperi vaatamisest loobusin, tundsin ma, kuidas Püha Vaimu mõju mu elus tohutult suurenes.
Illustreerinud Benedetta Vialli / Salzman International
Jeesuse Kristuse valimisega kaasneb suur vägi „ja oo, kui väga me vajame Tema väge eelseisvatel päevadel”.1 Meie maailm on suures segaduses. Näib, et vastasel on üha suurem mõju nii paljude Jumala laste üle. Pühadusetust ülistatakse ning kiusatused tõmbavad tähelepanu ja viivad meid eemale sellest, mis meid Jumalaga lähendab.
Et sellest võitu saada, peame oma elus aktiivselt Jeesust Kristust valima ja loobuma sellest, mis Vaimu pahandab. Moroni andis meile nõu: „Olge targad oma prooviaja päevil; vabastage end kõigest, mis pole puhas” (Mr 9:28) ning esitas meile kutse: „Tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas ja keelake endale kõik jumalatu; ‥ ja armasta[ge] Jumalat kõigest oma väest, meelest ja jõust” (Mn 10:32).
Kuidas me saame loobuda maisest ja tulla üha sihilikumalt Kristuse juurde? Igaüks meist on jõudnud selle protsessiga erinevale tasandile. Igaüks meist saab loobuda millestki, mis teda tagasi hoiab, selleks et üha täielikumalt Püha Vaimu mõju tunda. Me vajame selleks Päästja lepituse väge ning peame kasutama alustuseks oma valikuvabadust ja Teda valima.
Soov sobituda
Viimasel keskkooliaastal kuulusin ma kooli ergutuskoori. Ergutuskoori tüdrukud rääkisid iga päev trenni ajal seebiooperist, mida televisioonis päevasel ajal näidati. Ma polnud seda kunagi vaadanud ja teadsin, et see saade on madala moraaliga. Kuid kui tüdrukud iga päev trennis õhinaga saatest rääkisid, tundsin ma end väljajäänuna. Vaim sosistas mulle, et ma ei vaataks seda, kuid ma tahtsin meeleheitlikult nende jutuajamises osaleda ja hakkasin seega samuti vaatama.
See ei tundunudki kuigi paha olevat. Ma rääkisin endale, et see mind ei mõjuta. Teadsin, et ei hakka tegema neid halbu asju, mida ma nägin tegelaskujusid tegemas. Ma jäin saatest sõltuvusse ja vaatasin seda iga päev. Kui ma läksin Brigham Youngi Ülikooli, sättisin oma tunniplaani nii, et saaksin iga päev saadet vaadata. Mul ei jäänud kunagi ükski osa vahele.
Ma abiellusin ja sain oma esimese lapse. Ma panin ta iga päev saate ajaks lõunauinakusse, et saaksin ise saadet vaadata.
Aastate möödudes sosistas Vaim mulle mitu korda, et peaksin saate vaatamise lõpetama. Kuid ma polnud nõus. Olin tegelaskujudest ja nende elust nii haaratud. See oli mu lõõgastusviis ja ma jätkasin vaatamist. Olin veendunud, et see ei tee mulle halba.
Ettepanek
Keskkoolist oli möödunud üheksateist aastat ja ma vaatasin ikka veel saadet iga päev. Õde Sheri L. Dew, kes oli toona Abiühingu üldjuhatuses teine nõuandja, rääkis üldkonverentsil maailmast ja kõigest pühadusetust eemale kõndimisest. Ta ütles siis: „Ma teen meile kõigile ettepaneku leida vähemalt üks asi, mida me saame teha, et maailmast välja ja Kristusele lähemale tulla.”2
Kui ta oli selle ettepaneku teinud, tundsin ma tohutut Vaimu-valangut ja kuulsin oma meeles sõnu: „Nüüd pead sa selle saate vaatamise lõpetama!” See oli nii vägev, otsekui laks vastu nägu. Teadsin hetkega, et ei saa seda õhutust enam eirata. Tundsin, et see on lausa hädavajalik, et ma seda saadet enam kunagi ei vaata. Mõistsin, et keegi tegelaskujudest ei teinud midagi vooruslikku ega auväärset. Ma kutsusin iga päev oma ellu rämpsu. Kohustusin kohe sealsamas ja tolsamal hetkel Issanda ees, et ei vaata seda enam kunagi.
See ei olnud kerge! Üheksateistaastast harjumust ja sõltuvust oli raske murda. Saabus esmaspäev ja saate aeg oli kätte jõudnud. Ma läksin teleripuldi juurde. Ma tahtsin nii väga telerit sisse lülitada. Mulle meenus Issanda ees võetud kohustus, et ma seda enam kunagi ei vaata. Ma kõndisin eemale.
Siis aga mõtlesin oma lemmiktegelaskujule ja sellele, mis temaga võiks juhtuda, ning läksin puldi juurde tagasi. Teadsin, et vajan Jumala abi, ning laskusin seega põlvili ja palvetasin, et saada jõudu seda mitte vaadata. Mõtlesin Taevasele Isale antud lubadusele ja lahkusin toast. Otsustasin järgida Pühalt Vaimult saadud õhutusi ja oma kohustust austada.
Sama stsenaarium kordus iga päev terve nädala jooksul ja veel järgmiselgi nädalal. Ma laskusin iga päev põlvili ning palvetasin ja palusin jõudu saadet mitte vaadata ning valisin iga päev Jeesuse Kristuse ja astusin sellest kõlblusetust saatest eemale. Sain sellega toimetulemiseks jõudu Päästja väest, mida Ta pakub oma lepituse kaudu.
Kui ma olin seda mõnda aega teinud, sündis ime. Mul polnud enam mingit soovi saadet vaadata, kuigi olin seda vaadanud 19 aastat. See oli hämmastav! Lisaks kadus mul soov kõiki kaheldava väärtusega saateid vaadata ja lõpetasin nende vaatamise täielikult.
Mu sisetunne teravnes ja tundsin ära kurja, kui seda nägin. Ma tahtsin ausalt kõiksugu kurja eest hoiduda (vt 1Ts 5:22). Ma polnud enam tuimastatud.
Kõige hämmastavam õnnistus
Kuid kogu selle loo juures on kõige hämmastavam see, et ma tundsin, kuidas Püha Vaimu mõju mu elus suurenes enam, kui olin varem kogenud. Mu vaimne areng kiirenes tohutult! Arvasin kõik need aastad, et olin saanud Püha Vaimu kaaslusest rõõmu tunda, kuid see oli vaid killuke sellest, mis see olla võinuks. Mõistsin, et nende saadete vaatamine kõik see aeg oli mulle oma jälje jätnud. Olin nii palju aastaid tugevamast kaaslusest Jumalaga ilma jäänud. Kui ma kasutasin oma valikuvabadust ja loobusin kõigest maisest ja sellest, mis ei ole püha, pääses Vaim vabalt ja palju suuremal määral minu juurde, ning see on muutnud mu elu uskumatul kombel, see on mind tugevdanud, trööstinud ja juhatanud.
Me kaldume kõvasti kinni hoidma väärtusetutest asjadest – sellest, mis sulgeb tegelikult ukse õnnistustele, mida Jumal soovib meie ellu tuua. Miks me vahetame Vaimu vägeva väestava mõju millegi lõbusa või populaarse vastu? Teleri vaatamine ei pruugi küll olla suur asi ega tohutu patt, kuid mu elus polnud seetõttu rohkesti Püha Vaimu ja mu vaimne areng oli peetunud.
Ma olen nii tänulik, et Issand ei andnud minu puhul alla, vaid palus kannatlikult, et mina loobuksin millestki, mis pole püha, et Ta saaks täita mu elu ülevoolavalt oma mõjuga.
Artikli autor elab Ameerika Ühendriikides Utah’ osariigis.