Juhitakse ohutult sinna, kus peame olema

Vanem Benjamin M. Z. Tai

Seitsmekümnest

Päästja aitab meid järjekindlalt meie teekonnal tähelepanuväärsel viisil.

Kui olin 12-aastane, kolis mu pere subtroopilisest Hongkongist paika, kus olid külmad ja meie jaoks harjumatud talved. Varsti kutsuti mind esimesele talvisele matkale koos koguduse noorte meestega.

Meie matkapäeval riietusin nii soojalt, kui oskasin. Kui mööda käänulist mägirada üles ronisime, nägin ma põnevusega, kuidas langev lumi maapinda katab. Kuid ma olin maastiku ja ilmastiku jaoks sobimatult riides ning mul oli raske oma rühmaga sammu pidada. Ütlesin neile, et nad mingu edasi ja ma liitun rühmaga, keda arvasin meile järgnevat.

Kui jätkasin omas tempos, said mu kingad ja riided läbimärjaks ning käed, jalad ja nägu muutusid tuimaks. Seejärel hakkas nii ägedalt lund sadama, et ma ei näinud enam rada. Pärast mõnda aega ekslemist mõistsin, et olin eksinud, üksi ega tea, kas keegi üldse teab, et ma olen kadunud.

Mõnikord tunneme end elutee jooksul ette valmistamata, eksinu või mahajäetuna. Võime kaotada suunataju ja meie ees oleva teeraja. Võib tunduda, et mida rohkem püüame edasi liikuda, seda kaugemale oma sihtkohast triivime. Võime tunda pettumust ja kiusatust alla anda.

Õnneks on Päästjal Jeesusel Kristusel vägi seada meie samme, tõsta meid, kui me komistame (vt Ps 37:23–24), ja tuua meile rahu (vt Mt 11:28), meid tervendada (vt Js 53:5; Al 15:8; ÕL 42:48), anda meile enesekindlust (vt ÕL 121:45) ja rahu (vt Mo 4:3; Al 38:8; ÕL 19:23). „Tulge minu ligi,” ütles ta, „ja mina tulen teie ligi; otsige mind usinasti ja te leiate mind” (ÕL 88:63). Vahetu teerada ei pruugi alati olla selge, kuid me võime järgida Päästjat, uskudes, et meie teekond lõpeb kaunilt ja võidukalt, sest Ta juhatab meid turvaliselt sinna, kus me olema peame.

Me võime alati vaadata Jeesuse Kristuse poole, sest Jeesus Kristus on „tee, tõde ja elu” (Jh 14:6).

Õige teerada meie teekonnaks

Sel aastal Mormoni Raamatut uurides oleme jälginud Lehhit ja tema perekonda nende teekonnal tõotatud maale. Mõelge sellele, mida Lehhi perekond oma teekonnal kannatas:

naeruvääristamine prohvetitesse uskumise ja nende järgimise pärast
tuttavate mugavuste vahetamine tundmatu kõrbe vastu
rändamine ilma teadmata vahemaad, sihtkohta või rännaku kestust
nälga, kurbust, haigusi ja surma
raskeid ülesandeid, mõnikord mõistmata nende põhjuseid või kuidas neid saavutada
tagasilööke, viivitusi, lahkhelisid ja pettumusi
rasked tingimused noorte perede kasvatamiseks

Jälgisime ka seda, kuidas Issand neid järjekindlalt aitas. Ta andis neile

prohvetlikku juhatust ja isiklikku ilmutust,
pühakirjad, mis sisaldasid lubatud õnnistusi ja lepinguid,
genealoogilised andmed ja pereajaloo,
uusi vahendeid ja meetodeid nende vajaduste rahuldamiseks,
suurema võime taluda raskusi,
tarkust ja juhiseid tundmatute ülesannete täitmiseks,
Liahoona (tööriista, mis aitas neil oma teekonnal orienteeruda) ja
kaitse nende peredele.

Nii nagu Lehhi pere puhul, ei möödu ka meie rännakud väljakutsete ja ohverdusteta. Päästja aitab ka meid järjekindlalt tähelepanuväärsel viisil. Nefi õpetas: „Õige tee on uskuda Kristusesse ‥ kõigest oma väest, meelest ja jõust ja kogu oma hingest” (2Ne 25:29). Kui valime usu Jeesusesse Kristusesse, võtame alandlikult vastu Tema sõna ja meil on julgust tegutseda, leiame rõõmu ja õnnistusi keset raskusi, millega kokku puutume. Teel olles võime olla kindlad, et suudame saavutada seda, mida Ta tahab, et teeksime (vt 1Ne 3:7).

Järgnevalt on toodud mõned paljudest viisidest, kuidas Päästja meid pidevalt aitab.

Simon Dewey. Helgema päeva koidik

Ta annab meile oma õpetuse

Jeesus Kristus teab „lõppu algusest peale” (Aabr 2:8). „Ta raja kätte juhatas ja märkis sihid kõik.”¹ Tema õpetus, mida pühakirjas tuntakse Kristuse õpetusena, on tee, mida me kõik peame järgima, et saada abi ja päästet.

Peame pidevalt rakendama usku Jeesusesse Kristusesse, regulaarselt meelt parandama, saama ristitud, saama Püha Vaimu anni, sõlmima lepinguid ja andma endast parima, et vastu pidada. Vastutasuks lubatakse meile andestust, lootust ja igavest elu. (Vt 2. Nefi 31:2-20.)

Maailmas, kus on lahknevaid teid ja vastuolulisi viise, annab Kristuse õpetus selged ja teostatavad juhised, mida saame järgida, et hoida meid õigel teel (vt 2Ne 31:21).

Ta toob meile tröösti.

Oma lepitusohvri kaudu teab Päästja, mis tunne on olla tõeliselt üksi ja hüljatud. Ta teab ka suurepäraselt, kuidas meid trööstida. Ta ütles: „Teie süda ärgu ehmugu” (Jh 14:1) ja „Ma ei jäta teid vaestekslasteks; ma tulen teie juurde” (Jh 14:18).

Päästja on lubanud anda Trööstija, Püha Vaimu neile, kes Temasse usuvad. Ta ütles, et Trööstija „õpetab teile kõik ja tuletab teile meelde kõik” (Jh 14:26).

Ta annab meile Jumala Sõna

Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamise kaudu meie päevil on Issand andnud meile muistsed ja viimse aja pühakirjad, mis sisaldavad Jumala sõna. Nefi õpetas, et „kes võtab kuulda Jumala sõna ja hoiab sellest kinni, … ei hukku kunagi” (1Ne 15:24).

Igapäevane Jumala sõnast toitumine pakub kaitset ja juhib meid rikkalikumalt kogema Jumala armastust. Tema sõna valgustab meie teed (vt Ps 119:105) ja „ütlevad [meile] kõik, mida [me peame] tegema” (2Ne 32:3).

Ta juhib meid oma teenijate – prohvetite ja apostlite kaudu

Jeesus Kristus on kutsunud meid aitama prohvetid ja apostlid. Nende nõuanded ja õpetused on meile ja meie ajaks. Kui leiate, et olete oma teekonnal segaduses või eksinud, võib olla kasulik mõelda järgmisele kolmele küsimusele:

Kuidas on Issand mind prohvetite ja apostlite sõnade kaudu ette valmistanud katsumusteks, mida olen kogenud?
Mida kutsuvad prohvetid ja apostlid mind täna tegema, et valmistuda eesseisvateks väljakutseteks?
Mida ma teen praegu, et tegutseda prohvetlike kutsete ajel?

Nende küsimuste üle mõtiskledes võime mõista prohvetite ja apostlite juhatuse tähtsust. Me kuuleme paremini Issanda häält ja märkame, kuidas Ta meid järjekindlalt aitab. Me võime otsustada kuulata prohveteid ja apostleid ning leida juhatust, heaolu ja kaitset teel, mis viib tagasi Taevase Isa ja Tema Poja, Jeesuse Kristuse juurde.

Vanem Tai Californias Sierra Nevada piirkonnas 1988. aasta paiku. Lugu, mida ta jagab, leidis aset Baden Powelli mäel Californias San Gabrieli mägedes 1984. aastal.

Foto avaldatud autori loal

Usk mägesid liigutada

Kadunud, külm ja üksinda sellel lumisel mäel palju aastaid tagasi, sattusin meeleheitesse. Teadmata, mida muud teha, põlvitasin äsja sadanud lumes ja palvetasin oma Taevase Isa poole abi saamiseks. Jagasin Temaga oma rasket olukorda ja hirme ning anusin, et mind leitaks ja päästetaks.

Kui ma palvest tõusin, langes lumi minu ümber ja ilus rahulik vaikus võttis maad. See rahu katkes, kui kuulsin lähedal põõsastes kahinat. Nähtavale ilmusid kaks vanemat poissi. Nad olid juba tippu jõudnud ja raja järgimise asemel otsustasid nad mäest alla liugu lasta. Kõikidest võimalikest kohtadest libisesid nad täpselt sinna, kus olin mina!

Kui nad küsisid, mida ma seal teen, vastasin, et olen eksinud. Nad kutsusid mind endaga kaasa ja üheskoos lasime turvaliselt liugu alla mäe jalamil asuvale rajale. Lõpuks saime ülejäänud rühmaga kokku.

Kui liigume edasi oma isiklikel rännakutel usu, pühendumuse ja vastupidavusega, siis pangem tähele, kuidas Päästja meiega koos käib ja meid aktiivselt aitab. Jeesus Kristus on tee ja tõde ja elu. Toogu meie usk Temasse meie meelde rahu ja rõõmu meie teekonnal.