„Nägu aknal”, Liahoona, märts 2024.
Viimse aja pühade hääled
Nägu aknal
Arvasin, et mu naaber on uudishimulik, kuid avastasin, et tal on lihtsalt sõpra vaja.
Foto avaldatud autori loal
Nägin sageli sama nägu korteriaknast välja vaatamas. Mõtlesin endamisi: „Kas pole kurb, et keegi pidevalt aknast välja vaatab, et oma naabrite tegemisi arvustada?”
Siis ühel päeval mõtlesin, et peaksin minema küsima, kas saan abiks olla. Otsustasin värskelt küpsetatud saia kaasa võtta.
Soe sai sulatas jää mu eaka naabri südames. Ta rääkis mulle pisarsilmil, kui üksikuna ta end tundis. Keegi ei käinud teda vaatamas ja keegi ei helistanud talle, isegi mitte tema enda lapsed. Väriseva käega pühkis ta põskedelt pisaraid.
Ta ohkas ja ütles siis: „Kui tore oleks sellest maailmast lihtsalt lahkuda. Ma ei arvusta kedagi, kui aknast välja vaatan. Ma lihtsalt vaatan, kuidas lapsed mängivad ja muud õues toimuvat.”
Illustreeris Alex Nabaum
Aja jooksul rääkisime evangeeliumist. Alguses oli ta tagasihoidlik, sest tema abikaasa teenis ametnikuna teises kirikus. Kuid mida rohkem me rääkisime, seda rohkem avaldasid talle muljet tõed, mida ma Jeesuse Kristuse ja Tema taastatud evangeeliumi kohta rääkisin.
„On imeline, et meil on sama Jeesus,” ütles ta. „Kas me näeme teineteist taevas?”
„Jah,” vastasin ma, „oleme seal koos – käsikäes.”
Sellest ajast peale olime palju aastaid head sõbrad, kuni ta lõpuks siitilmast lahkus.
Nüüd meeldib mulle mõelda, et mu endine naaber vaatab oma taevase kodu aknast, jälgides meie tegemisi ja lootes, et meil on üksteise vastu piisavalt mõistmist ja armastust.