Palun säästa ema elu

Christi Gerlach, Utah, Ameerika Ühendriigid

Ma ehmusin, kui mu ema vajas südameoperatsiooni, kuid pühendunud Algühingu õpetaja õpetas mind palvetama.

ema, kes toidab oma tütart — Christi Gerlach ja tema ema

Kui ma olin 10-aastane, sai mu ema südameataki. Ta veetis mitu nädalat haiglas oma elu eest võideldes.

Selle aja jooksul tuli mu Algühingu õpetaja, õde Ellen Johnson, kord nädalas minu koju mind vaatama. Olin just hakanud Algühingus käima ja mõistsin evangeeliumi vähe. Igal nädalal jagas õde Johnson minuga oma tunnistust ja rääkis palvest. Ta õpetas mulle, et kui ma palvetan, vastab Taevane Isa.

Mõne nädala pärast halvenes ema tervis veelgi. Tema südameklappi oli vaja opereerida. Tema arst ütles, et ta sureb ilma eksperimentaalse südameoperatsioonita. Tema paranemisvõimalused olid vaid 50/50.

Avatud südameoperatsioon oli 1960. aastate alguses uus ja riskantne. Kirurgidel oli plaan ema rinnast selgrooni lahti lõigata ja rinnakorv avada, et tema südamele ligi pääseda. Paljud patsiendid ei elanud operatsiooni üle. Olin endast väljas ja kartsin, et mu ema sureb.

Isa oli peamiselt tööl või emaga haiglas. Mu vanem õde Pam hoolitses mu venna ja minu eest. Tundsin end öösel üksikuna ja kartsin, kuid mõtlesin sellele, mida õde Johnson oli mulle palvetamise kohta õpetanud. Ma põlvitasin sageli oma voodi kõrval ja nutsin, paludes Taevasel Isal ema elu säästa.

Ühe sellise nutupalve ajal valdas mind suur rahu ja ma lakkasin nutmast. Tundsin, et kõik saab korda. Tundsin kindlustunnet, et mu ema elab ja näeb mind suureks kasvamas ning ma ei pea muretsema. Ma ei kuulnud häält ega näinud nägemust, kuid mul olid vaiksed ja rahulikud tunded. Ma ei kahelnud neis. Taevane Isa oli mu palvele vastanud ja ma teadsin seda.

Ema elas operatsiooni üle. Enamiku oma ülejäänud elust oli ta nõrk ja haige, kuid Taevane Isa oli mu palvetele vastanud ja tema elu säästnud. Ta elas, et näha, kuidas ma suureks kasvasin, abiellusin ja lapsed sain.

Aastaid hiljem, kui president Russell M. Nelsonist sai apostel, ütles ema mulle, et tema oli see südamekirurg, kes ta elu päästis. Kirjutasin talle tänukirja. Kui ta tagasi kirjutas, tänas ta mind kirja eest ja tunnistas, et oli saanud oma töös Jumala abi.