Ning pisuke poiss ajab neid
Juhataja Boyd K. Packer
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja
Abikaasadel tuleb mõista, et nende kõige esimene kutse – millest neid iial ei vabastata – on nende kohustused teineteise ja seejärel oma laste ees.
Ühel külmal õhtul aastaid tagasi koputati ühes rongipeatuses Jaapanis mu magamiskupee aknale. Akna taga seisis külmetav poisike, seljas räbaldunud särk ja määrdunud kalts paistes lõua ümber. Poisi pea oli kärnas. Käes olid tal roostes plekkpurk ja lusikas – kerjusorvu tunnusmärgid. Püüdsin avada ust, et talle veidi raha anda, paraku hakkas rong liikuma.
Ma ei unusta iial seda väikest nälginud poisikest, kes sinna külma kätte, tühi plekkpurk käes, maha jäi. Ka ei suuda ma unustada omaenda abitust, mida tundsin, kui rong aeglaselt minema veeres ja poisikese perroonile maha jättis.
Mõned aastad hiljem pidasime vanem A. Theodore Tuttle’iga kõrgel Peruu Andides asuvas Cusco linnas pikas kitsas ruumis, mille uks avanes tänavale, sakramendikoosolekut. Oli õhtu ja kui vanem Tuttle kõneles, ilmus uksele väike, nii umbes kuueaastane poisike. Tal oli seljas vaid räbaldunud särk, mis ulatus põlvedeni.
Meist vasakule jäi väike laud sakramendiks mõeldud leivataldrikuga. See näljane tänavalaps märkas leiba ja libistas end seinaäärt mööda aeglaselt leivataldriku poole. Ta oli juba peaaegu lauani jõudnud, kui üks naine vahekäigus teda märkas. Karmi pealiigutusega peletas ta poisikese tagasi öhe. Oiatasin oma sisemuses.
Hiljem tuli väikemees tagasi. Ta nihutas end seinaäärt mööda edasi, pilk kord leivataldrikul, kord minul. Kui ta oli jõudmas samasse kohta, kus naine teda jälle märgata võis, ajasin ma oma käed laiali ja poisike sööstis joostes minu juurde. Võtsin ta sülle.
Seejärel tõstsin ta otsekui millegi võrdkuju vanem Tuttle’i toolile. Pärast lõpupalvet sööstis näljane väikemees tagasi öhe.
Koju naastes rääkisin läbielatust president Spencer W. Kimballile. Ta oli sügavalt liigutatud ja ütles: „Sa hoidsid süles tervet rahvast”, ning kordas seejärel paar korda: „Sellel kogemusel on palju suurem tähendus, kui sa seda praegu oskad arvata.”
Olen käinud Ladina-Ameerikas vist oma sada korda ja püüdnud ära tunda seda väikest poissi inimeste nägudes. Nüüd ma tean, mida president Kimball mõtles.
Üht lõdisevat poisikest olen kohanud veel. See oli Salt Lake Citys, tänaval. Ka siis oli külm talveõhtu. Olime just tulnud ühes hotellis toimunud jõulusöögilt. Tänaval tuli meile vastu kamp lärmakaid poisikesi. Kõik nad oleksid pidanud kodus külmavarjus olema.
Ühel poisil polnud palitutki seljas. Ta kargles jalalt jalale, et külma eemale peletada. Poiss kadus kõrvaltänavasse, kahtlemata mingisse viletsasse korterisse ja voodisse, kus polnud piisavalt tekke, et talle sooja anda.
Õhtuti, kui endale tekki peale tõmban, palvetan nende eest, kellel sooja voodit pole.
Teise maailmasõja lõpus olin oma väesalgaga Jaapanis Osakas. Linn oli rusudes ja tänavad täis varemeid, prahti ja pommilehtreid. Kuigi enamik puudest oli hävinud, seisis mõni puukönt ikka veel püsti ning söandas mõne säilinud oksa veel lehtegi ajada.
Üks kirevas räbaldunud kimonos väike tüdruk korjas andunult kimpu kollaseid mägivahtra lehti. Tundus, et väike laps ei märganud üldse kaost oma ümber, kui ta seal üle kivikamakate ronis ja oma kollektsioonile järjest uusi lehti juurde lisas. Ta oli avastanud enda jaoks selle, mis tema maailmas veel ilusat oli. Võib-olla peaksin hoopiski ütlema, et ta ise oli see ilus osa oma maailmast. Tunnen, kuidas mu usk temale mõeldes üha tugevamaks muutub. See laps kehastas lootust.
Mormon õpetas, et „väikesed lapsed on elavad Kristuses”1 ega pea meelt parandama.
Ülemöödunud sajandivahetusel teenis kaks misjonäri Ameerika Ühendriikide mägises lõunas. Ühel päeval, kui nad ülevalt alla vaatasid, nägid nad kaugel all inimesi ühele lagendikule kogunemas. Neil polnud just sageli olnud võimalust paljudele inimestele jutlustada ja nõnda läksid ka nemad alla lagendikule.
Üks väike poiss oli ära uppunud ja rahvas kogunes matusetalitusele. Lapse vanemad olid kutsunud kohale kirikuõpetaja, kes pojale „sõnad kaasa loeks”. Misjonärid hoidusid tagaplaanile, kui rändõpetaja ahastava isa ja ema poole pöördus ning jutlusega alustas. Kui vanemad lootsid sellelt vaimulikurüüs mehelt saada tröösti, pidid nad pettuma.
Vaimulik pragas nendega, et nad polnud oma väikest poega ristida lasknud. Nad olid seda ühel või teisel põhjusel ikka edasi lükanud ja nüüd oli liiga hilja. Ta ütles neile ilustamata, et nende väike poeg on läinud põrgusse. See oli nende süü. Nemad olid süüdi poisi lõppematutes piinades.
Kui jutlus lõppes ja haud mullaga kaetud sai, läksid misjonärid poisi ahastavate vanemate juurde. „Oleme Issanda teenijad,” ütlesid nad emale. „Meil on teile sõnum.” Nutta tihkuvad vanemad jäid kuulatama, kui misjonärid neile ilmutusi lugesid ja tunnistasid võtmete taastamisest nii elavate kui surnute lunastamiseks.
Tunnen sellele jutlustajale veidi kaasa. Ta oli andnud oma vaimuvalguse ja teadmiste piires endast parima. Kuid ta oleks võinud pakkuda palju enamat. Ta oleks võinud pakkuda evangeeliumi täiust.
Misjonärid tulid kui trööstijad, õpetajad, Issanda teenijad, Jeesuse Kristuse evangeeliumi volitatud kuulutajad.
Lapsed, kellest ma enne kõnelesin, esindavad kõiki meie Taevase Isa lapsi. „Lapsed on pärand Jehoovalt. Õnnis on mees, kes oma nooletupe nendega on täitnud!”2
Laps on abielupaari jaoks suur vastutus. Olla vääriline ja vastutustundlik lapsevanem on suur väljakutse. Ei mees ega naine või üksi lapsi saada. Lastel peab olema kaks vanemat – nii isa kui ema. Ükski muu kuvand või asja käik ei suuda seda asendada.
Kaua aega tagasi jutustas üks naisterahvas mulle pisarsilmil, et oli kolledžipäevil oma poiss-sõbraga tõsise eksisammu teinud. Asi lõppes abordiga. Mõne aja pärast lõpetasid nad kooli, abiellusid ja said veel mitu last. Naine rääkis, milline piin on tal vaadata oma peret, oma ilusaid lapsi ja näha vaimusilma ees nüüd tühja kohta, kust see üks laps puudus.
Kui see paar mõistaks ja rakendaks evangeeliumi, teaksid nad, et sellised kogemused ja nende kogemustega seotud valu saab ära kustutada. Ükski valu ei kesta igavesti. See ei saa olema kerge, aga elu ei peagi kerge ja õiglane olema. Meeleparandus ja andestusega kaasnev lootus on alati jõupingutust väärt.
Üks teine abielupaar rääkis mulle, silmad veekalkvel, et nad olid just tulnud arsti vastuvõtult, kus neile öeldi, et nad ei saa lapsi. See uudis purustas nende südamed. Nad üllatusid, kui ütlesin neile, et tegelikult on neil vedanud. Nad ei jõudnud ära imestada, kuidas ma saan midagi taolist öelda. Ütlesin neile, et nad on lõpmatult paremas olukorras kui need abielupaarid, kes saaksid olla lapsevanemad, kuid kes sellest vastutusest ära ütlevad ja seda egoistlikult väldivad.
Ütlesin neile: „Te vähemalt tahate lapsi ning sellest soovist sünnib teile suurt kasu maises ja tulevases elus, kuna sellega kaasneb vaimne ja emotsionaalne stabiilsus. Kuna te tahtsite lapsi, aga ei saanud, olete te lõpuks palju paremas olukorras kui need, kes võisid saada, aga ei tahtnud.”
Mõned paarid ei abiellu ega saa seepärast ka lapsi. Mõned kasvatavad olude sunnil lapsi üksikemade või üksikisadena. See on ajutine seisund. Igavese plaani järgi – see ei pruugi juhtuda surelikkuses – õigemeelsed igatsused ja ootused täituvad.
„Kui meie selles elus oleme lootnud ainult Kristuse peale, siis me oleme kõigist inimestest kõige armetumad.”3
Kogu tegevuse ülim eesmärk Kirikus on tagada, et mees, naine ja nende lapsed oleksid oma kodus õnnelikud, evangeeliumi põhimõtete ja seaduste kaitse all, pitseeritud turvaliselt igavesti kestvate preesterluse lepingutega. Abikaasadel tuleb mõista, et nende kõige esimene kutse – millest neid iial ei vabastata – on nende kohustused teineteise ja seejärel oma laste ees.
Lapsevanema suurimaks avastuseks on, et meie lapsed õpetavad meile sellest, mis tegelikult on oluline, palju enam, kui seda õpetasid meile meie vanemad. Me hakkame mõistma Jesaja prohvetlikku kuulutamist: „Pisuke poiss ajab neid.”4
„Jeesus kutsus [Jeruusalemmas] lapsukese enese juure, asetas tema nende keskele
ja ütles: „Tõesti ma ütlen teile, kui te ei pöördu ega saa kui lapsukesed, ei saa te mitte Taevariiki!
Kes nüüd iseennast alandab nagu see lapsuke, on suurem Taevariigis.””5
„Jeesus ütles: „Jätke lapsukesed rahule ja ärge keelake neid minu juure tulemast, sest niisuguste päralt on Taevariik!”
Ja ta pani oma käed nende peale ja läks sealt ära.”6
Mormoni Raamatust loeme Jeesuse Kristuse külaskäigust Uude Maailma. Ta tegi terveks ja õnnistas inimesi ning käskis väikesed lapsed enda juurde tuua.
Mormon kirjutab: „Nad tõid oma väikesed lapsed ja panid nad maha tema ümber ja Jeesus seisis nende keskel; ja rahvahulk andis teed, kuni nad kõik olid tema juurde toodud.”7
Seejärel käskis Ta inimestel põlvitada. Ka Jeesus ise põlvitas laste keskel ja palvetas Taevaisa poole. Kui palve sai tehtud, siis Jeesus nuttis „ja ta võttis ükshaaval nende väikesed lapsed ja õnnistas neid ja palus Isa nende eest.
Ja kui ta oli seda teinud, ta nuttis taas.”8
Ma mõistan Päästja tundeid laste vastu. Tema eeskuju õpetab meile palju, kuidas „nende väikeste”9 eest palvetada, neid õnnistada ja õpetada.
Olin 11-lapselises peres kümnes laps. Minu teada pole ei mu isa ega ema teeninud Kirikus üheski silmapaistvas kutses.
Meie vanemad teenisid ustavalt oma kõige tähtsamas kutses – lapsevanema kutses. Isa juhatas kodu õigemeelselt, ilma viha ja nuhtlemiseta. Isa vägevat eeskuju võimendasid ema õrnad nõuanded. Evangeeliumil on olnud vägev mõju kõikidele Packeritele, järgmisele, järgmisele ja veel järgmiselegi põlvkonnale, nii palju kui me näinud oleme.
Ma loodan, et mind peetakse sama heaks meheks, kui oli mu isa. Enne kui kuulen oma Taevaselt Isalt sõnu „See on hea”, loodan neid kõigepealt kuulda oma surelikult isalt.
Olen palju pead murdnud selle üle, miks mind kutsuti apostliks ja seejärel Kaheteistkümne Kvoorumi juhatajaks, kuigi tulen kodust, kus isa võiks nimetada väheaktiivseks. Ma ei ole ainus Kaheteistkümne liige, kelle kohta võib öelda sama.
Viimasel ajal olen hakanud nägema ja mõistma, et võib-olla kutsuti mind sellesse kutsesse just selle olukorra tõttu. Ma mõistan, et kõiges, mida me Kirikus teeme, peame juhinduma sellest, et anda lapsevanematele ja lastele võimalus perega koos aega veeta. Preesterluse juhid peavad hoolega jälgima, et Kirik oleks peresõbralik.
Jeesuse Kristuse evangeeliumi järgi elamises on palju sellist, mida ei saa mõõta ülestähendustesse kantud kohalkäijate arvu järgi. Meil tuleb tegeleda hoonete haldamise, eelarvete, programmide ja muu asjaajamisega. Kõige selle juures on kerge jätta Jeesuse Kristuse evangeeliumi vaim kahe silma vahele.
Minu juurde tullakse liiga sageli lausega: „Juhataja Packer, kas poleks kena, kui … ?”
Tavaliselt segan ma vahele ja ütlen ei, kuna eeldan, et sellele järgneb mõni uus tegevus või programm, mis on perekonna ajalimiidile ja rahalistele vahenditele lisakoormaks.
Pereaeg on püha ning seda tuleb kaitsta ja austada. Innustame liikmeid pühenduma oma peredele.
Kui me abiellusime, otsustasime naisega, et võtame vastu kõik lapsed, kes võivad meile sündida, koos nende sünni ja kasvatamisega kaasneva vastutusega. Aeg on läinud ja kõigil meie lastel on nüüd juba oma perekonnad.
Kaks korda oleme oma abielu jooksul kuulnud arsti kahe meie poja sünni juures ütlemas: „Arvan, et ta ei jää teiega.”
Vastasime mõlemal korral, et oleme valmis andma oma elu, et meie pojake ellu jääks. Seda öelnud, hakkas meie arusaamisesse jõudma, et selline pühendumus sarnaneb sellega, mida Taevane Isa meie vastu tunneb. Milline võrratu mõte!
Nüüd, eluloojangul, mõistame ja tunnistame me õde Packeriga, et meie pered võivad olla igavesed. Kui kuuletume käskudele ja elame täielikult evangeeliumi järgi, kaitstakse ja õnnistatakse meid. Me palvetame seoses oma laste, lastelaste ja lastelastelastega, et igaüks meie kasvavas peres oleks pühendunud neile kallitele väikestele.
Isad ja emad! Järgmine kord, kui te vastsündinut hellalt oma käte vahel hoiate, võite te vaimusilma ees näha elu saladusi ja eesmärki. Te mõistate paremini, miks on Kirik just selline, nagu ta on, ja miks on perekond tähtsaim üksus ajas ja igavikus. Tunnistan, et Jeesuse Kristuse evangeelium on tõde ning et õnneplaaniks kutsutud lunastusplaan on mõeldud perede jaoks. Palun Issandat, et Kiriku pered, lapsevanemad ja lapsed oleksid õnnistatud, et see töö veereks edasi, nagu Isa on ette näinud. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.