Taeva väed

Vanem David A. Bednar

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Nii vanad kui noored preesterluse hoidjad vajavad nii volitust kui väge − vajalikku luba ja vaimset suutlikkust esindada Jumalat päästmistöös.

Armastatud vennad! Ma olen tänulik, et teenime koos preesterluse hoidjatena. Ma armastan ja imetlen teid teie väärilisuse ja hea mõju pärast kogu maailmas.

Ma kutsun teid kõiki mõtlema, kuidas vastaksite küsimusele, mille esitas Kiriku liikmetele aastaid tagasi president David O. McKay: „Kui teist igaühel palutaks selsamal hetkel panna ühte lausesse Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku kõige iseloomulikum tunnus, siis milline oleks teie vastus?“ (The Mission of the Church and Its Members. – Improvement Era, nov 1956, lk 781)

President McKay ise vastas oma küsimusele nii: preesterluse jumalik volitus. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik erineb teistest kirikutest, kes väidavad, et nende volitus tuleneb ajaloolisest järjepidevusest, pühakirjadest või teoloogilisest koolitusest. Meie kuulutame, et preesterluse volitus anti käte pea peale asetamisega otse taevaste sõnumitoojate poolt prohvet Joseph Smithile.

Minu sõnum keskendub sellele jumalikule preesterlusele ja taeva vägedele. Ma palun siiralt Issanda Vaimu juhatust, et me võiksime koos nendest asjadest õppida.

Preesterluse volitus ja vägi

Preesterlus on Jumala volitus, mis on antud meestele maa peal, et nad võiksid töötada inimeste päästmiseks (vt Spencer W. Kimball. The Example of Abraham. – Ensign, juuni 1975, lk 3). Issand päästab hingesid preesterluse kaudu. Tema volitus on alati olnud Jeesuse Kristuse Kiriku iseloomulikuks tunnuseks. Ei saa olla õiget Kirikut ilma jumaliku volituseta.

Preesterluse volitus antakse tavalistele meestele. Preesterlusse asetamiseks on vajalikud väärilisus ja valmidus, mitte kogemused, asjatundlikkus või haridus.

Preesterluse volituse saamise kord on välja toodud viiendas usuartiklis: „Me usume, et selleks, et jutlustada evangeeliumi ja sooritada selle talitusi, peab inimene olema kutsutud Jumala poolt prohvetliku kuulutamise ja käte pealepanemise läbi nende poolt, kes on selleks volitatud.“ Seepärast saab poiss või mees preesterluse volituse ja asetatakse vastavasse ametisse inimese poolt, kellel juba on preesterlus ja kes on saanud volituse vajalikke preesterluse võtmeid hoidvalt juhilt.

Preesterluse hoidja kasutab saadud püha volitust vastavalt Jumala pühale meelele, tahtele ja eesmärgile. Preesterluses pole midagi enesekeskset. Preesterlust kasutatakse alati teiste teenimiseks, õnnistamiseks ja tugevdamiseks.

Kõrgem preesterlus saadakse pühaliku lepinguga, mis sisaldab kohustust tegutseda volitusega (ÕL 68:8) selles ametis (ÕL 107:99), millesse ta on määratud. Jumala püha volituse kandjatena peame tegutsema ja mitte laskma end mõjutada (2Ne 2:26). Preesterlus on oma olemuselt aktiivne, mitte passiivne.

President Ezra Taft Benson õpetas:

„Ei piisa üksnes preesterluse saamisest, et siis passiivselt oodata, kuni keegi meid sunnib tegutsema. Kui saame preesterluse, on meil kohustus asuda tööle, et tuua maailma õigemeelsust. Issand ütles:

„Kuid see, kes ei tee midagi enne, kui teda kästakse, ja võtab käsugi vastu kahtleva südamega ning täidab seda laisalt, see on neetud“ (ÕL 58:29; vt ka So Shall Ye Reap. 1960, lk 21).

President Spencer W. Kimball rõhutas samuti preesterluse aktiivset olemust. „Preesterluse lepingut rikutakse käskude vastu eksides, kuid samuti oma kohustuste täitmata jätmisega. Seepärast, et murda lepingut, pole vaja midagi teha“ (The Miracle of Forgiveness. 1969, lk 96).

Kui anname endast parima, et täita oma preesterluse kohustusi, õnnistatakse meid preesterluse väega. Preesterluse vägi on Jumala vägi, mis töötab läbi meiesuguste meeste ja poiste ning nõuab isiklikku õigemeelsust, ustavust, kuulekust ja usinust. Poiss või mees võib saada preesterluse volituse käte pealepanemise teel, kuid ta ei saa preesterluse väge, kui ta on sõnakuulmatu, mittevääriline või ei taha teenida.

„Preesterluse õigused on lahutamatult seotud taeva vägedega ja … taeva vägesid ei saa juhtida ega kasutada muidu, kui üksnes õigemeelsuse põhimõtteid järgides.

Et need võidakse meile anda, see on tõsi; aga kui me hakkame varjama oma patte või rahuldama oma uhkust ja oma tühist auahnust või rakendame mingilgi määral õigemeelsusetut valitsemist või võimu või sundust inimlaste hingede üle, siis vaata, taevad eemalduvad; Issanda Vaim kurvastab; ja kui see on eemaldunud, siis on aamen selle mehe preesterluse või volitusega” (ÕL 121:36–37; rõhutus lisatud).

Vennad, Issandale on vastuvõtmatu, et poiss või mees saab preesterluse volituse, aga ei tee kõike, mis vaja, et valmistuda preesterluse väeks. Nii vanad kui noored preesterluse hoidjad vajavad nii volitust kui väge − vajalikku luba ja vaimset suutlikkust esindada Jumalat päästmistöös.

Õpetus minu isalt

Ma kasvasin kodus, kus oli ustav ema ja suurepärane isa. Minu ema esivanemad olid teerajajad, kes ohverdasid kõik Kiriku ja Jumala kuningriigi heaks. Mu isa ei olnud meie Kiriku liige. Noore mehena soovis ta saada katoliku kiriku preestriks. Lõpuks aga otsustas ta mitte õppida vaimulikuks, vaid teha karjääri tööriistade tootmise alal.

Suure osa oma abieluajast käis isa koos meie perega Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku koosolekutel koos meie perega. Enamik inimesi meie koguduses isegi ei teadnud, et ta ei ole Kiriku liige. Ta mängis laptuu meeskonnas ja treenis seda, aitas skautide üritustel ning toetas minu ema tema erinevates kutsetes ja kohustustes. Ma tahan teile rääkida ühest suurest õppetunnist, mille ma sain oma isalt preesterluse volituse ja väe kohta.

Poisina küsisin isalt igal nädalal, millal ta ristitakse. Iga kord, kui ma teda niimoodi kiusasin, vastas isa: „David ma ei liitu Kirikuga sinu ema, sinu enda, ega kellegi teise pärast. Ma liitun Kirikuga siis, kui olen veendunud, et see on õige.“

Kord varajases teismeeas oli mul isaga järgmine jutuajamine. Me olime jõudnud koju pärast pühapäevaseid Kiriku koosolekuid ja ma küsisin isa käest, millal ta saab ristitud. Ta naeratas ja ütles: “Sina küsid alati minu käest ristimise kohta. Täna küsin mina sinult midagi.“ Olin elevil, arvates, et isa otsustes on oodata mingit edasiminekut.

Isa jätkas: „David, sinu kirik õpetab, et preesterlus võeti muistsel ajal maa pealt ära ja on taastatud taevaste sõnumitoojate kaudu prohvet Joseph Smithile, on mul õigus?“ Ma vastasin, et see kõik on õige. Siis ta ütles: „Minu küsimus on järgmine. Igal nädalal kuulen ma preesterluse koosolekul, kuidas piiskop ja vanemate kvoorumi juhataja meestele meelde tuletavad ja neid paluvad, et nad teeksid koduõpetust ja täidaksid preesterluse kohuseid. Kui sinu Kirikul on tõepoolest Jumala taastatud preesterlus, siis miks ei erine mehed sinu Kirikus oma usuliste kohustuste täitmisel meestest minu kirikus?“ Mu noor aju ei osanud midagi vastata. Ma jäin oma isale vastuse võlgu.

Ma arvan, et mu isa tegi valesti, otsustades meie Kiriku jumaliku volituse üle nende meeste nõrkuste järgi, kellega ta meie koguduses läbi käis. Kuid tema küsimus kätkes õiget oletust, et mehed, kellel on Jumala püha preesterlus, peaksid erinema tavalistest meestest. Mehed, kellel on preesterlus, ei ole teistest meestest paremad, kuid nad peaksid end ülal pidama teisiti. Mehed, kel on preesterlus, ei tohiks üksnes saada preesterluse volitust, vaid nad peaksid samuti saama väärilisteks ja ustavateks Jumala väe kanaliteks. „Olge puhtad, te Issanda astjate kandjad!“ (ÕL 38:42)

Ma pole iial unustanud seda õppetundi preesterluse volituse kohta, mille sain oma isalt, healt mehelt, kes ei kuulunud meie Kirikusse, kes ootas enam meestelt, kes väitsid, et neil on Jumala preesterlus. Toonane pühapäevaõhtune vestlus isaga palju aastaid tagasi tekitas minus soovi olla „hea poiss“. Ma ei tahtnud olla halvaks eeskujuks ja takistuseks oma isale taastatud evangeeliumi õppimisel. Ma tahtsin lihtsalt olla hea poiss. Issandal on vaja, et me kõik, kes kanname tema volitust, oleksime auväärsed, vooruslikud ja head poisid igal ajal ja kõikjal.

Te ehk soovite teada, et aastaid hiljem mu isa ristiti. Ja kui ta selleks valmis oli, sain ma võimaluse anda talle Aaroni preesterlus ja Melkisedeki preesterlus. Üks parimaid kogemusi minu elus oli näha oma isa saamas preesterluse volitust ja lõpuks ka preesterluse väge.

Ma jagan teiega isalt õpitut, et rõhutada lihtsat tõde. Preesterluse volituse saamine käte pealepanemise teel on tähtis, kuid sellest ei piisa. Ametisse asetamine annab volituse, kuid on vaja õigemeelsust, et tegutseda väega, kui me püüame ülendada oma hinge, õpetada ja tunnistada, õnnistada ja nõustada ja päästmistööd edasi viia.

Maailma praegusel pöördelisel ajajärgul peame meie kui preesterluse hoidjad olema õigemeelsed mehed ja tegusad tööriistad Jumala käes. Me peame seisma kui Jumala mehed. Me teeme hästi, kui õpime ja kuuletume Nefi eeskujule, kes oli Heelamani pojapoeg ja esimene kaheteistkümnest apostlist, kelle Päästja kutsus, alustades oma teenimist nefilaste seas. „Ja ta õpetas neile palju asju. … Ja Nefi õpetas väe ja suure volitusega“ (3Ne 7:17).

Palun aita mu mehel mõista!

Piiskopina ja vaiajuhatajana templivestlusi läbi viies küsisin ma vestluse lõpus tihti abielus õdedelt, kuidas ma võiksin paremini nende peresid teenida. Neilt saadud vastus oli alati hästi õpetlik kui ka murettekitav. Harva juhtus, et õed millegi üle kurtsid või midagi kritiseerisid, kuid tihti vastasid nad nii: „Palun aita mu mehel mõista preesterluse juhina oma kohustusi meie kodus. Ma võtan rõõmuga nüüd ja ka edaspidi enda juhatada pühakirjade lugemise, perepalve ja pereõhtu korraldamise, kuid ma soovin, et mu abikaasa oleks selles mu võrdväärne partner ja preesterluse kandjana juhiks meid, nii nagu ainult tema seda suudab. Palun aidake minu mehel õppida, kuidas saada meie kodu patriarhiks ja preesterluse juhiks, kes kaitseb ja juhatab.“

Ma mõtisklen tihti nende õdede siiruse ja palve üle. Preesterluse juhid kuulevad ka praegu samasuguseid muresid. Paljud naised soovivad, et nende abikaasadel oleks nii preesterluse volitus kui ka preesterluse vägi. Nad soovivad olla ustava abikaasa ja preesterluse kaaslasega võrdväärsed partnerid, et koos luua Kristusekeskne ja evangeeliumile pühendatud kodu.

Vennad, ma luban, et kui te palvemeelselt mõtlete nende õdede palvele, siis aitab Püha Vaim meil ennast näha sellistena, nagu me tegelikult oleme (vt ÕL 93:24), ja aitab meil näha, mida peame muutma ja parandama. Nüüd on aeg tegutseda!

Olge õigemeelsuse eeskujuks.

Täna ma kordan õpetusi president Thomas S. Monsonilt, kes on kutsunud meid kui preesterluse hoidjaid olema „õigemeelsuse eeskujuks“. Ta on meile korduvalt meelde tuletanud, et teeme Issanda tööd ning meil on õigus Tema abile, kui oleme selle väärilised (vt Examples of Righteousness. – Liahona ja Ensign, mai 2008, lk 65–68). Sinul ja minul on preesterluse volitus, mis on taastatud maa peale sellel evangeeliumi ajajärgul taevaste sõnumitoojate Ristija Johannese, Peetruse, Jaakobuse ja Johannese kaudu. Seepärast võib iga mees, kes saab Melkisedeki preesterluse, näha oma preesterluse liini algust Jeesuses Kristuses. Ma loodan, et me oleme tänulikud selle imepärase õnnistuse eest. Ma palun, et oleksime puhtad ja väärilised esindama Issandat, kui kasutame Tema püha volitust. Ma soovin, et me kõik võiksime olla preesterluse väe väärilised.

Ma tunnistan, et püha preesterlus on neil viimsetel aegadel tõepoolest taastatud maa peale ja selle võib leida Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus. Ma tunnistan veel, et president Thomas S. Monson on juhtiv ülempreester, kes on Kiriku ülempreestrite eesotsas (vt ÕL 107:9, 22, 65–66, 91–92) ja ainus inimene maa peal, kel on kõik preesterluse võtmeid ja kes on volitatud neid kasutama. Nendest tõdedest ma tunnistan Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.