Ohverdamine
Vanem Dallin H. Oaks
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Meie teenimist ja ohverdamist täis elu väljendab kõige paremini meie pühendumist Õpetaja ja oma ligimese teenimisele.
Jeesuse Kristuse lepitava ohverduse kohta on öeldud, et see on „kõikidest sündmustest kõige üleloomulikum alates loomise koidikust kuni lõputa igavikuajastuteni välja”.1 Lepitus on kõikide prohvetite peamine sõnum. Sellele viitasid Moosese seadusega ette nähtud loomaohverdused. Ühe prohveti sõnul osutas kogu nende tähendus „sellele suurele ja viimsele ohverdusele ja see suur ja viimne ohverdus on Jumala Poeg; jah, lõputu ja igavene” (Al 34:14). Jeesus Kristus kannatas mõistetamatul kombel, et anda end ohvriks kõigi inimeste pattude eest. Selle ohverdusega pakuti ülimat head – puhast veatut Talle – ülimal määral halva – kogu maailma pattude – eest. Eliza R. Snow on öelnud selle kohta meeldejäävalt:
„Ta tahtevabalt valas verd,
tõi ohvrit hinnalist.
Sai patuta ohvriks patu eest,
mis hauda viis inimest.”2
See ohverdus – Jeesuse Kristuse lepitus – on päästmisplaani tuum.
Jeesuse Kristuse mõistetamatud kannatused tegid lõpu ohverdustele verevalamise teel, kuid sellega ei lõppenud ohverduse tähtsus evangeeliumi plaanis. Meie Päästja nõuab meilt endiselt ohverdamist, kuid nüüd käsib Ta meil „[tuua talle] ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim” (3Ne 9:20). Lisaks käsib Ta meil kõigil armastada ja teenida üksteist – aimata väikest viisi järele Tema enda ohverdust, tuues ohvriks oma aeg ja isekad eelistused. Ühes inspireeritud kirikulaulus laulame me, et „ohverdus õnnistusi toob meile taevas”.3
Minu kõne on nendest surelikest ohvritest, mida meie Päästja meil tuua palub. Siia alla ei käi ohverdused, milleks oleme sunnitud, ega teod, mis on ajendatud pigem omakasust kui teenimisest või ohvrimeelsusest (2Ne 26:29).
I
Ohverdamine, sealhulgas ülim ohver, on ikka kristluse juurde kuulunud. Kristluse algusaegadel surmas Rooma tuhandeid nende usu pärast Jeesusesse Kristusesse. Hilisematel sajanditel, kui kristlased õpetust puudutavate vaidluste tagajärjel lahku lõid, kiusasid mõned rühmitused taga ja isegi tapsid teiste rühmituste liikmeid. Kristlaste tapetud kristlased on kõige traagilisema saatusega märtrid kristluse ajaloos.
Paljud kristlased on toonud vabatahtlikke ohvreid, saades selleks innustust usust Kristusesse ja soovist Teda teenida. Mõni on otsustanud pühendada kogu oma täisea Õpetaja teenimisele. Sellesse üllasse rühma kuuluvad katoliku kiriku usuorganisatsioonide liikmed ja need, kes on teeninud kogu elu ristiusu misjonäridena erinevates protestantlikes uskudes. Nende eeskuju on väljakutset pakkuv ja innustav, kuid enamikult Kristusesse uskujatelt ei oodata, et nad kogu oma elu kirikus teenimisele pühendaksid, ka ei ole nad selleks suutelised.
II
Enamiku Kristuse järgijate puhul puudutavad meie ohverdused seda, mida saame teha oma tavaelus iga päev. Selles osas ei tea ma ühtegi teist rühma, mille liikmed ohverdaksid rohkem kui viimse aja pühad. Nende ohverdused – teie ohverdused, mu vennad ja õed – vastanduvad tuttavlike maiste eneserahulduste otsingutele.
Minu esimeseks näiteks on mormooni teerajajad. Nende kangelaslik elu, peresuhete, kodu ja mugavuse ohvrikstoomine panid aluse taastatud evangeeliumile. Sarah Rich rääkis, mis teerajajaid selleks ajendas, kui ta kirjeldas, kuidas tema Abikaasa Charles misjonile kutsuti: „See oli minu ja mu abikaasa jaoks tõeline prooviaeg, kuid pidime kohustuse pärast mõneks ajaks lahus olema, ning teades, et kuuletume Issanda tahtele, tundsime vajadust ohverdada oma tunded, et saaksime olla abiks Jumala kuningriigi ehitamise töö jaluleseadmisele maa peal.”4
Täna avaldub Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku tugevus kõige ilmsemalt selle liikmete isetus teenimises ja ohverdamises. Enne ühe meie templi taaspühitsemist küsis üks ristiusu kirikuõpetaja president Gordon B. Hinckleylt, miks pole templi juures mingit märki ristist, kristluse kõige enam levinud sümbolist. President Hinckley vastas, et meie kristluse sümboliks on „meie inimeste elu”.5 Tõepoolest, meie teenimist ja ohverdamist täis elu väljendab kõige paremini meie pühendumist Õpetaja ja oma ligimese teenimisele.
III
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus puudub meil ametliku koolituse saanud palgaline vaimulikkond. Selle tulemusena mittevaimulikest liikmed, keda kutsutakse meie kogudusi juhtima ja teenima, peavad võtma enda kanda terve arvukate Kiriku koosolekute, programmide ja tegevuste koorma. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides ja Kanadas teevad nad seda rohkem kui 14000 koguduses. Loomulikult ei ole me selle poolest ainulaadsed, et meie koguduste mittevaimulikud liikmed õpetajate ja juhtidena teenivad. Kuid ajahulk, mida meie liikmed annetavad üksteise koolitamiseks ja õpetamiseks, on ainulaadselt suur. Näide sellest on meie püüd selle poole, et igat perekonda kogudustes külastaksid iga kuu koduõpetajad ja igat täiskasvanud naist Abiühingu külastusõpetajad. Me ei tea ühtegi organisatsiooni maailmas, mille teenimistöö oleks sellega võrreldav.
Kõige paremini tuntud näide viimse aja pühadele ainuomasest teenimisest ja ohverdamisest on töö, mida teevad meie misjonärid. Hetkel on neid arvult 50000 noort meest ja noort naist ning üle 5000 täiskasvanud mehe ja naise. Nad pühendavad kuus kuud kuni kaks aastat oma elust Jeesuse Kristuse evangeeliumi õpetamisele ja humanitaarabi andmisele umbes 165 riigis maailmas. Nende töö nõuab alati ohverdusi, nagu näiteks aastad, mis veedetakse Issanda tööd tehes, aga samuti ohverdused nende toetamiseks vajaliku raha muretsemiseks.
Need, kes koju jäävad – lapsevanemad ja teised pere liikmed –, toovad samuti ohvreid, kui loobuvad teenima saadetud misjonäride seltskonnast ja toetusest. Näiteks sai üks noor brasiillane misjonikutse, kui tegi tööd oma vendade ja õdede toetamiseks pärast oma isa ja ema surma. Üks üldjuht rääkis, kuidas need lapsed nõupidamiseks kokku tulid ja meenutasid, et nende lahkunud vanemad olid neile õpetanud, kuidas nad peaksid alati Issanda teenimiseks valmis olema. Noor mees võttis misjonikutse vastu ja 16-aastane vend võttis endale kohustuse pere toetamiseks tööl käia.6 Enamik meist teab paljusid teisi näiteid ohverdustest seoses misjonil teenimise või misjonäri toetamisega. Me ei tea ühtegi organisatsiooni maailmas, mille vabatahtlik teenimistöö ja ohverdamine oleks selle sarnane.
Meilt küsitakse sageli: „Kuidas te veenate oma noori ja vanemaid liikmeid kooliteed pooleli jätma või pensioniaastatest loobuma, et sellist ohverdust tuua?” Olen kuulnud paljudelt selgituseks: „Teades, mida mu Päästja minu heaks tegi – Tema armu, kui Ta kannatas minu pattude eest ning sai jagu surmast, et saaksin uuesti elada –, pean ma seda väikest ohverdust, mida minult Tema teenistuses olles palutakse, eriliseks võimaluseks. Tahan jagada seda arusaama, mille Ta on mulle andnud.” Kuidas veenda selliseid Kristuse järgijaid teenima? Nagu üks prohvet selgitas: „Meil tuleb [vaid] paluda.”7
Teised misjonitööst tulenevad ohverdused on need, mida toovad inimesed, kes tegutsevad misjonäride õpetuste ajel ja saavad Kiriku liikmeks. Paljude usulepöördunute puhul on sellised ohverdused märkimisväärsed, nagu sõprade kaotamine või peresuhete katkemine.
Aastaid tagasi kuuldi sellel konverentsil noorest mehest, kes avastas taastatud evangeeliumi Ameerika Ühendriikides õppides. Kui see mees oli kodumaale naasmas, küsis president Gordon B. Hinckley temalt, mis temaga juhtub, kui ta kristlasena koju läheb. „Mu pere on pettunud,” vastas noormees. „Nad võivad mind välja ajada ja surnuks pidada. Mis puutub minu tulevikku ja teenistuskäiku, siis võidakse mind jätta ilma kõikidest võimalustest.”
„Kas oled nõus evangeeliumi eest sellist hinda maksma?” küsis President Hinckley.
Noormees vastas pisarsilmi: „Aga see on ju tõde?” Kui talle seda kinnitati, lausus ta: „Siis pole ju millelgi muul tähtsust?”8 Selline ohvrimeelsus valitseb paljude meie uute liikmete seas.
Näiteid teenimisest ja ohverdamisest leiab ka ustavate liikmete elust, kes teenivad meie templites. Templis teenimine on viimse aja pühadele ainuomane, kuid sellise ohverduse olulisust peaksid mõistma kõik kristlased. Viimse aja pühadel puudub kloostris teenimise traditsioon, kuid mõistame ja austame sellest hoolimata nende ohverdusi, kelle usk kristlastena motiveerib neid pühendama oma elu sellisele usulisele tegevusele.
President Thomas S. Monson tõi aastatagusel konverentsil näite templis teenimisega seotud ohverdusest. Üks kaugel Vaikses ookeanis asuval saarel elanud ustav viimse aja pühast isa tegi kuus aastat kodust eemal rasket füüsilist tööd, teenimaks vajalikku raha, et oma naine ja kümme last igavese abielu sõlmimiseks ja pitseerimiseks Uus-Meremaa templisse viia. President Monson selgitas: „Need, kes mõistavad templiga seonduvaid igavesi õnnistusi, teavad, et nende õnnistuste saamiseks pole ükski ohverdus liiga suur, ükski hind liiga kõrge ja ükski heitlus liiga raske.”9
Olen tänulik imeliste näidete eest kristlikust armastusest, teenimisest ja ohverdamisest, mida olen näinud viimse aja pühade seas. Ma näen, kuidas te täidate oma Kiriku kutseid, tuues sageli suuri ohverdusi aja ja vahendite osas. Ma näen, kuidas te oma kuludega misjonil teenite. Ma näen, kuidas te kasutate rõõmuga oma ametialaseid oskusi ligimeste teenimisel. Ma näen, kuidas te hoolitsete vaeste eest oma jõu ja nõuga ning Kiriku sotsiaal- ja humanitaarabialast tegevust toetades.10 Kõike seda kinnitavad riiklikud uuringud, mille kokkuvõtte kohaselt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku aktiivsed liikmed „teenivad vabatahtlikena ja annetavad märkimisväärselt enam kui keskmine ameeriklane ning on palju suuremeelsemad aja ja raha annetamisel kui usklike inimeste paremik [20 protsenti] Ameerikas.”11
Sellised näited teistele andmisest annavad meile kõigile jõudu. Need tuletavad meile meelde Päästja õpetust:
„Kui keegi tahab minu järele tulla, siis ta salaku end. …
Sest kes iganes oma hinge tahab päästa, see kaotab selle; aga kes oma hinge kaotab minu pärast, see leiab selle” (Mt 16:24−25).
IV
Kõige tuttavamad ja tähtsamad näited isetust teenimisest ja ohverdamisest leiavad vististi aset meie perekonnas. Emad pühendavad end laste sünnitamisele ja kasvatamisele. Isad pühendavad end oma naiste ja laste toetamisele. Perede igavikuliselt tähtsa teenimisega seotud ohverdused on üleslugemiseks liiga arvukad ja liiga hästi teada.
Ma näen ka, kuidas isetud viimse aja pühad teiste seas erivajadustega lapsi adopteerivad ning püüavad anda kasulastele lootust ja võimalusi, millest neil varem puudu tuli. Ma näen, kuidas te hoolitsete pereliikmete ja ligimeste eest, keda vaevavad sünnitraumad, vaimsed ja füüsilised tervisehäired ning kõrge eaga kaasnevad probleemid. Ka Issand näeb teid ja Ta on lasknud oma prohvetitel kuulutada, et „kui te ohverdate end üksteise ja oma laste nimel, õnnistab teid Issand”.12
Ma usun, et viimse aja pühad, kes Päästjat kummardades Tema teenimist järele aimavad ning isetult teenivad ja ohverdavad, järgivad rohkem igavikulisi väärtusi kui ükski teine inimrühm. Viimse aja pühad võtavad aja ja vahendite ohverdamist ühe osana oma haridusteest ja igavikuks valmistumisest. See tõde tehti ilmsiks loengusarjas Lectures on Faith, kus õpetatakse, et „usul, mis ei nõua kõikide asjade ohverdamist, pole piisavalt väge eluks ja päästmiseks vajaliku usu esilekutsumiseks. … Jumal on nii seadnud, et selle ja ainuüksi selle ohverduse kaudu saavad inimesed igavesest elust rõõmu tunda.”13
Nõnda nagu Jeesuse Kristuse lepitav ohver on päästmisplaani tuum, nii peame meie Kristuse järgijatena tooma ise ohverdusi, et meie saatus oleks see, mida see plaan meile pakub.
Ma tean, et Jeesus Kristus on Jumala, Igavese Isa Ainusündinud Poeg. Ma tean, et tänu Tema lepitavale ohverdusele on meil kindel teadmine surematusest ja võimalus igavesele elule. Ta on meie Issand, meie Päästja ja meie Lunastaja ning ma tunnistan Temast Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.