Mäestikud, mida ületada
President Henry B. Eyring
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Kui meil on usku Jeesusesse Kristusesse, võib nii kergeim kui ka raskeim aeg elus õnnistuseks olla.
Kuulsin, kuidas president Spencer W. Kimball palus ühel konverentsiistungil, et Issand annaks talle ületamiseks mäestikke. Ta ütles: „Meie ees on suured väljakutsed, hiigelvõimalused, millega toime tulla. Võtan need põnevad väljavaated hea meelega vastu ja tahan öelda Issandale alandlikult „anna siis nüüd mulle see mäestik”, anna mulle need väljakutsed.”1
Tundsin südames ärevust, kuna olin teadlik mõnest väljakutsest ja vastuseisust, millega ta juba kohtunud oli. Tundsin soovi olla rohkem tema sarnane, vapper Jumala teenija. Peagi pärast seda palvetasin ühel õhtul, et mulle antaks võimalus oma vaprust tõestada. Mäletan seda ikka veel eredalt. Põlvitasin õhtul oma magamistoas usuga, millest mu süda näis peaaegu pakatavat.
Mu palvele vastati päeva või paari jooksul. Raskeim katsumus mu elus oli minu jaoks üllatav ja alandlikuks tegev. See andis mulle kahekordse õppetunni. Esiteks oli mul selge tõend, et Jumal mu usu palvet kuulis ja sellele vastas. Teiseks algas sellega kestev õppetund, et saada teada, miks tundsin tol õhtul nii kindlalt, et vastuseisust võib tulla suur õnnistus, mis kompenseerib kuhjaga ükskõik millise hinna.
Mind tol ammusel ajal tabanud vastuseis tundub nüüd tibatillukesena võrreldes sellega, mis on mulle ja mu armsatele inimestele tollest ajast peale osaks saanud. Paljud teist on hetkel füüsiliste, vaimsete ja emotsionaalsete katsumuste küüsis, mis panevad hüüdma, nagu hüüdis üks mu hea tuttav, tubli ja ustav Jumala teenija. Tema põetaja kuulis teda valu käes voodis olles hüüdmas: „Kui olen püüdnud kogu elu hea olla, miks siis minuga nii läks?”
Te teate, kuidas Issand vastas sellele küsimusele prohvet Joseph Smithile vangikambris:
„Ja kui sind peaks heidetama auku või mõrtsukate kätte ning sulle mõistetakse surmaotsus; kui sind heidetakse sügavikku; kui tõusulaine peab sinu vastu salaplaani; kui lõikavad tuuled saavad sinu vaenlasteks; kui taevad koguvad pimedust ning kõik algained liituvad, et takistada sinu teed; ja eelkõige, kui põrgu enda lõuad ajavad end pärani, et sind neelata, siis tea, mu poeg, et kõik need asjad annavad sulle kogemusi ja on sinule kasuks.
Inimese Poeg on laskunud neist kõigist allapoole. Oled siis sina suurem kui tema?
Seepärast, püsi oma teel, ja preesterlus jääb sinuga, sest nende piirid on seatud, nad ei saa neid ületada. Sinu päevad on teada ja sinu aastate arvu ei vähendata; seepärast, ära karda seda, mida inimene võib teha, sest Jumal on sinuga igavesest ajast igavesti.”2
Mulle tundub, et küsimusele, miks katsumused tulevad ja mida me peame tegema, pole paremat vastust kui Issanda enda sõnad, kes läbis meie jaoks kohutavamad katsumused, kui suudame ettegi kujutada.
Mäletate Tema sõnu, kui Ta andis meile nõu, et peaksime oma usu tõttu Temasse meelt parandama:
„Seepärast käsin ma sul meelt parandada – paranda meelt, et ma ei peaks sind lööma oma suu vitsaga ja oma raevuga ja oma vihaga, ja et sinu kannatused ei oleks kibedad – sa ei tea, kui kibedad, sa ei tea, kui teravad, jah, sa ei tea, kui rasked kanda.
Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;
aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,
milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest –
ometi, au olgu Isale, ja ma jõin ja lõpetasin oma ettevalmistused inimlaste heaks.”3
Meie teiega usume, et selleks, et läbida katsumused ja neist üle olla, tuleb uskuda, et „Gileadis [on] vaiku”4ning et Issand on lubanud: „Ma ei … jäta sind maha.”5Seda õpetas president Thomas S. Monson, et meile ja neile, keda me teenime, näiliselt üksildaste ja enda alla matvate katsumuste juures abiks olla.6
Kuid president Monson on ka targasti õpetanud, et tegelikult võtab nendesse lubadustesse uskumisele aluse panemine aega. Ehk olete ka teie näinud vajadust selle aluse järele kellegi voodi ääres, kes on valmis lõpuni vastupidamise heitluses alla andma. Kui usule pole meie südames alust pandud, pole jõudu ka vastu pidada.
Minu tänaseks eesmärgiks on rääkida, mida ma tean vankumatu aluse rajamisest. Teen seda ülimalt alandlikult kahel põhjusel. Esiteks võivad mu sõnad mõjuda heidutavalt kellelegi, kes suure vastuseisu käes vaeva näevad ja tunnevad, et nende usu alus on kokku vajumas. Ja teiseks tean ma, et enne selle elu lõppu seisavad mul ees veelgi suuremad proovilepanekud. Seega tuleb mul veel teile pakutava retsepti õigsust oma elus lõpuni vastupidamisega tõestada.
Noore mehena töötasin ma alltöövõtja juures, ehitades uutele majadele vundamente ja postvundamente. Suvekuumuses oli maapinna ettevalmistamine raketise jaoks, kuhu postvundamendi jaoks tsementi valada, raske töö. Masinaid selleks ei olnud. Kasutasime kirkat ja labidat. Hoonetele vastupidava vundamendi rajamine oli neil päevil vaevaline.
Töö nõudis ka kannatlikkust. Kui olime postvundamendi ära valanud, jäime ootama selle kivistumist. Olgugi et tahtsime tööga edasi minna, ootasime ka pärast vundamendi valamist, enne kui raketised eemaldasime.
Ja uustulnuka jaoks avaldas veelgi enam muljet näiliselt üksluine ja aeganõudev metallsarruste hoolikas raketistesse paigaldamine, et valmisvundament tugevam oleks.
Sarnasel kombel peab olema maapind hoolega ette valmistatud usu vundamendi jaoks, et pidada vastu igasse ellu tulevatele tormidele. Selleks tugevaks usu vundamendi aluseks on igaühe enda ausameelsus.
Usu jaoks tugeva kandepinna loovad järjepidevad õiged valikud, alati kui valikutega silmitsi seisame. See võib saada alguse lapsepõlvest, kuna igal lapsel on sündides tasuta Kristuse Vaimu and. Selle Vaimu abil võime teada, kui oleme teinud midagi, mis on Jumala ees õige, ja kui oleme teinud Ta silmis valesti.
Sellised valikud, mida tuleb enamikul päevadel ette sadu, valmistavad ette tugeva pinnase usuhoone ehitamiseks. Metallsarrused, mille ümber meie usumaterjal valatakse, on Jeesuse Kristuse evangeelium koos kõigi selle lepingute, talituste ja põhimõtetega.
Üheks vastupidava usu võtmeks on selle õige kivistumisaeg. Sellepärast polnudki mul tark tegu paluda elus nii varakult kõrgemaid mäestikke ja suuremaid proovilepanekuid.
Kivistumine ei toimu automaatselt aja möödudes, vaid nõuab aega. Üksnes vanemaks saamisest ei piisa. Jumala ja teiste järjepidev teenimine kogu südamest ja hingest on see, mille tulemusel muutub tunnistus tõest kaljukindlaks vaimseks jõuks.
Nüüd sooviksin jagada innustust neile, kes on raskete katsumuste küüsis, kes tunnevad, et nende usk on probleemide pealetungi all hääbumas. Probleem ise võib anda teile võimaluse tugevamaks saada ja lõpuks vankumatu usuni jõuda. Mormoni Raamatus räägib Mormoni poeg Moroni meile, kuidas see õnnistus võib tõeks saada. Ta teeb meile teatavaks lihtsa ja sulni tõe, et Jumalale piisab vaid usuvõrsest, et see kasvama panna:
„Ja nüüd, mina, Moroni, tahan rääkida veidi nendest asjadest; ma tahan näidata maailmale, et usk on midagi, mida loodetakse ja mida ei nähta; mispärast, ärge vaielge, kuna te ei näe, sest te ei saa mingit tunnistust enne teie usu proovilepanemist.
Sest usu läbi näitas Kristus ennast meie isadele pärast seda, kui ta oli tõusnud surnuist; ja ta ei näidanud ennast neile enne, kui neil oli temasse usku; mispärast, on paratamatu, et mõnel oli temasse usku, sest ta ei näidanud end maailmale.
Aga inimeste usu pärast ta on näidanud end maailmale ja ülistanud Isa nime ja valmistanud tee, et seeläbi teised võiksid osa saada taevasest annist, et nad võiksid loota neid asju, mida nad ei ole näinud.
Mispärast, ka teil võib olla lootust ja te võite olla annist osasaajad, kui teil on vaid usku.”7
Kõige hinnalisem usuosake, mida peaksite kaitsma ja võimalikult ulatuslikult kasutama, on usk Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Moroni õpetas selle usu väest järgmiste sõnadega: „Ja ka mingil ajal ei ole keegi teinud imesid enne, kui neil oli usk; mispärast nad uskusid kõigepealt Jumala Pojasse.”8
Olen ajanud juttu naisega, kes ammutas piisavalt imelist jõudu, et pidada vastu kujuteldamatutele kaotustele, korrates lihtsalt lakkamatult sõnu: „Mu Lunastaja elab, tean.”9 See usk ja need tunnistuse sõnad jäid alles ka keset udu, mis varjutas, kuid ei eemaldanud lapsepõlvemälestusi.
Sain jahmatades teada, et üks teine naine oli andestanud ühele inimesele aastatepikkuse ülekohtu. Küsisin üllatunult, miks otsustas ta nii mitu aastat kestnud õela ahistamise andeks anda ja unustada.
Naine ütles vaikselt: „See on kõige raskem asi, mida ma eales teinud olen, kuid ma teadsin, et pean seda tegema ja tegingi.” Naise usk, et Päästja andestab talle, kui ta ise teistele andestab, andis talle rahu- ja lootustunde, kui ta vaid mõned kuud pärast meelt mitte parandanud vastasele andestamist surmaga silmitsi seisis.
Naine küsis minult: „Kuidas taevas olema saab, kui ma kord sinna jõuan?”
Ja mina vastasin: „Näinud sinu usku ja andestamisvõimet, tean ma, et su kojunaasmine saab olema suurepärane.”
Mul on veel midagi julgustavat neile, kes praegu mõtlevad, kas nende usust Jeesusesse Kristusesse piisab, et lõpuni hästi vastu pidada. Olen tundnud oma õnnistuseks teisi teie seast, kes te mind praegu kuulate, kes olid nooremana energilisemad ja andekamad kui enamik teie ümber, kuid otsustasid siiski teha seda, mida oleks teinud Päästja. Keset oma küllust leidsite te viise nende abistamiseks ja nende eest hoolitsemiseks, keda oleksite võinud eirata või kellele oma elus ülevalt alla vaadata.
Raskete katsumuste tulles on teil olemas usk neile hästi vastu panna. Ehk märkate te seda nüüd, kuid see tekkis tookord vahest isegi märkamatult ajal, mil Kristuse puhas armastus pani teid teenima ja teistele andestama, nagu oleks teinud Päästja. Te ehitasite usu vundamenti, kui armastasite nagu Päästja ja teenisite Tema eest. Teie usk Temasse viis ligimest armastavate tegudeni, millest sünnib teile lootust.
Usu vundamendi tugevdamiseks pole kunagi liiga hilja. Selleks on alati aega. Kui teil on usku Päästjasse, saate meelt parandada ja andeks paluda. Teil on keegi, kellele andestada. Teil on keegi, keda tänada. Teil on keegi, keda teenida. Teil on see võimalus, ükskõik kus te ka olete ja kui üksiku ja hüljatuna te end tunnete.
Ma ei saa lubada, et vastuseis siin elus otsa saab. Ma ei saa kinnitada, et teie katsumused hakkavad tunduma vaid hetkelistena. Üks katsumustele iseloomulikke jooni elus on see, et need näivad panevat kella aeglasemalt käima ja siis vaata et seisma jääma.
Selleks on omad põhjused. Nende põhjuste teadmine ei paku teile suurt tröösti, kuid aitab olla kannatlikum. Nende põhjuste taga on järgmine tõsiasi: Taevane Isa ja Päästja tunnevad teie vastu täiuslikku armastust ning tahavad, et oleksite valmis Nende juures olema, et perega igavesti koos elada. Seal saavad olla vaid need, kes on Jeesuse Kristuse lepituse läbi täiuslikult puhtaks pestud.
Mu ema võitles peaaegu kümme aastat vähktõvega. Tema katsumuste seas olid ravid, operatsioonid ja lõpuks voodisse jäämine.
Mäletan, et kui isa ema viimaseid hingetõmbeid pealt nägi, ütles ta, et „väike tüdruk on koju puhkama läinud”.
Ema matustel oli üheks kõnelejaks tema õemees ja sõber president Spencer W. Kimball. Lisaks tema muudele austusavaldustele on mul meeles midagi taolist: „Mõni teist võib mõelda, et Mildred kannatas nii kaua ja nii palju, kuna miski, mida ta valesti tegi, tõi endaga katsumused.” Seejärel lausus ta: „Tegelikult tahtis Jumal teda vaid veidi enam lihvida.” Mõtlesin toona: „Kui nii tubli naine vajab sellist lihvi, mis siis mind veel ees ootab?”
Kui meil on usku Jeesusesse Kristusesse, võib nii kergeim kui ka raskeim aeg elus õnnistuseks olla. Vaimu juhatusel võime igas olukorras õigesti valida. Kui tahame, saab Jeesuse Kristuse evangeelium meie elu kujundada ja juhatada. Ja kuna prohvetid teevad ilmsiks meie koha päästmisplaanis, võib meile elus osaks saada täiuslik lootus ja rahutunne. Issanda teenistuses ei pea me iial tundma, et oleme üksinda või et meid ei armastata, sest seda ei juhtu kunagi. Me võime tunda Jumala armastust. Päästja on lubanud, et inglid on meie vasakul ja paremal käel, et meid toetada.10 Ja Ta peab alati oma sõna.
Tunnistan, et Jumal Isa elab ja et Tema Armas Poeg on meie Lunastaja. Püha Vaim on kinnitanud sel konverentsil tõde ja teeb seda taas, kui seda tahate, kui kuulate ja kui uurite hiljem siin olevate Issanda volitatud teenijate sõnumeid. President Thomas S. Monson on Issanda prohvet tervele maailmale. Issand peab teie üle valvet. Isa Jumal elab. Tema Armas Poeg Jeesus Kristus on meie Lunastaja. Tema armastus ei saa kunagi otsa. Ma tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.