Kristuse õpetus
Vanem D. Todd Christofferson
Seitsmekümnest
Just nagu muistsel ajal, nii saadakse ka tänapäeva Kirikus Kristuse õpetusi või parandatakse õpetusest kõrvalekaldumist jumaliku ilmutuse kaudu.
Täname südamest õde Becki, õde Allredi, õde Thompsonit ja Abiühingu nõukogu.
Viimasel ajal on täheldatud avalikkuse järjest kasvavat huvi Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku vastu. See on tervitatav, sest eks Kiriku peamine ülesanne olegi õpetada Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja Tema õpetusi kogu maailmale (Mt 28:19–20; ÕL 112:28). Aga tuleb tunnistada, et endistviisi levitatakse meie õpetuse ja selle rakendamise kohta valet. Sellest ma täna rääkida tahangi.
Päästja õpetas inimesi aegade keskpaigas ja Tema apostlid nägid kõvasti vaeva, et Tema õpetust valeõpetustele ja mõttetargutustele vaatamata puutumatuna hoida. Uue Testamendi lood kõnelevad paljudest juhtumitest, mis näitavad, et tõsine ja ulatuslik usust taganemine sai alguse juba apostlite eluajal.1
Järgnenud sajandeil võis aeg-ajalt täheldada evangeeliumi kuma, kuni 19. sajandil lõi helendama evangeeliumi taastamise helge hommik ning Kristuse evangeelium oli jälle täielikuna maa peal. See hiilgav päev koitis, kui taevast laskus alla valguse sammas, mis oli „eredam päikesevalgusest” (JSA 1:16) ja Jumal Isa ja Tema Armastatud Poeg Jeesus Kristus külastasid noort Joseph Smithi ning panid alguse sellele, millest tänu jumalikule väele ja volitusele sai alguse tõeline ilmutuste tulv.
Need ilmutused moodustavad selle, mida võib nimetada maa peale taastatud Jeesuse Kristuse Kiriku õpetuse keskpunktiks. Jeesus ise kirjeldab seda õpetust nõnda, nagu see on kirjas ka Mormoni Raamatus – teises testamendis Jeesusest Kristusest:
„See on minu õpetus ja see on õpetus, mille Isa on mulle andnud; ja mina annan tunnistust Isast ja Isa annab tunnistust minust ja Püha Vaim annab tunnistust Isast ja minust; ja mina annan tunnistust, et Isa käsib kõikidel inimestel igal pool meelt parandada ja minusse uskuda.
Ja kes iganes usub minusse ja saab ristitud, see päästetakse; ja nemad on need, kes pärivad Jumala kuningriigi.
Ja kes iganes ei usu minusse ega saa ristitud, saab olema neetud.
… Ja kes iganes usub minusse, usub ka Isasse; ja temale annab Isa minust tunnistust, sest ta külastab teda tule ja Püha Vaimuga. ...
Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, et see on minu õpetus ja kes iganes ehitab sellele, ehitab minu kaljule, ja põrgu väravad ei saa temast võitu” (3Ne 11:31–35, 38–39).
See on meie sõnum – kalju, millele ehitame, mis on Kirikus kõige muu aluseks. Nagu kõik muu, mis tuleb Jumalalt, on ka see õpetus puhas, selge ja kergesti mõistetav isegi lapse jaoks. Me kutsume rõõmsa südamega kõiki seda vastu võtma.
Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus „me usume kõike, mida Jumal on ilmutanud, kõike, mida Ta ilmutab praegu, ja me usume, et Ta ilmutab veel palju suuri ja tähtsaid Jumala kuningriiki puutuvaid asju” (UA 1:9). See tähendab, et kuigi me veel paljut ei mõista, on saadud tõed ja õpetused tulnud ja tulevad jätkuvalt jumaliku ilmutuse kaudu. Mõnedes usutavades nõuavad teoloogid samasugust volitust õpetamiseks, mis on kirikute juhtkondadesse kuuluvatel isikutel, ning õpetusküsimused võivad muutuda nende vaidlusobjektiks. Ühed toetuvad keskajal toimunud oikumeenilistele nõukogudele ning nende õpetustele. Teised väärtustavad teoloogide või hermeneutikute töid, kes on püüdnud Piiblit tõlgendada. Me hindame uurimistöid, mis laiendavad arusaama, kuid just nagu muistsel ajal, nii saadakse ka tänapäeva Kirikus Kristuse õpetusi või parandatakse õpetusest kõrvalekaldumist jumaliku ilmutuse kaudu, mis antakse neile, keda Issand on pühitsenud apostelliku volitusega.2
President J. Reuben Clark noorem, kes oli nõuandja Esimeses Presidentkonnas, selgitas 1954. aastal, kuidas õpetust Kirikus edasi antakse, ning arutles seoses sellega ka Kiriku presidendi rolli üle. Rääkides Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi liikmetest, ütles ta: „Me peaksime meeles pidama, et mõnedele üldjuhtidele on antud eriline kutse, neil on eriline and, neid on toetatud prohvetite, nägijate ja ilmutajatena, mis annab neile õpetamiseks vaimse väe. Neil on õigus, vägi ja volitus kuulutada inimestele Jumala tahet, samal ajal lasub neil kohustus anda aru Kiriku presidendile, kelle käes on kõrgeim vägi ja volitus. Teistele üldjuhtidele seda erilist vaimset andi ja volitust ei anta. Samasugune väe ja volituse piirang kehtib ka kõikide teiste Kiriku liikmete ja ametikandjate kohta, sest ühtki neist pole pühitsetud prohvetiks, nägijaks ja ilmutajaks. Nagu ma juba mainisin, on Kiriku presidendil selles osas veelgi erilisem vaimne and, sest tema on kogu Kiriku prohvet, nägija ja ilmutaja.”3
Kuidas ilmutab Päästja oma tahet ja õpetust prohvetitele, nägijatele ja ilmutajatele? Ta võib seda teha kas sõnumitooja kaudu või isiklikult ilmudes. Ta võib rääkida ise või Püha Vaimu häälega. Vaimu suhtlemine inimesega võib väljenduda sõnades või tunnetes, kui tegemist on millegagi, mida on raske sõnadesse panna (1Ne 17:45; ÕL 9:8). Ta võib rääkida ise või oma teenijate kaudu (3Ne 27:1–8).
Ma toon kaks näidet Uuest Testamendist. Esimesel juhul kõneldakse ilmutusest, mille sai Kiriku pea. Apostlite tegude raamatu algusest saame teada, et Kristuse apostlid kuulutasid evangeeliumi sõnumit ainult juutidele. Seda tehes järgisid nad Jeesuse eeskuju (Mt 15:24). Siis aga saabus aeg, mil Issanda ajakava järgi tuli seda korda muuta. Peetrus sai Joppes nägemuse, milles nägi kõiksugu elajaid „suure lina [sees], mida nelja nurka pidi [kinni hoiti]” (Ap 10:11), maa peale laskumas ja talle anti käsk: „Verista ja söö!” (Ap 10:13) Peetrus kõhkles, sest osa neist elajaist olid Moosese seaduse kohaselt roojased ja keelatud. Peetrus polnud kunagi sedasorti toitu süües seadust rikkunud. Kuid hääl Peetruse nägemuses ütles talle: „Mida Jumal on puhtaks tunnistanud, seda sina ära pea keelatuks” (Ap 10:15).
Nägemuse tähendus selgus peagi, kui Peetruse juurde tulid Rooma pealiku Korneeliuse saadetud mehed palvega, et Peetrus tuleks nende isandat õpetama. Korneelius oli kutsunud kokku suure hulga sulaseid ja sõpru. Nähes, et kõik nad ootavad, et ta neile kõneleks, ütles Peetrus:
„Jumal on mulle selgeks teinud, et ühtegi inimest ei tohi nimetada halvaks ega rüvedaks.
… Tõepoolest, nüüd ma mõistan, et Jumal ei ole erapoolik,
vaid talle on vastuvõetav iga rahva hulgast see, kes teda kardab ja teeb õigust” (Ap 10:28; 34–35; vt ka salme 17–24).
„Kui Peetrus alles neid sõnu rääkis, langes Püha Vaim kõikide peale, kes seda sõna kuulsid.
Ja kõik need, [kes olid Peetrusega kaasa tulnud], jahmusid sellest, et Püha Vaimu andi valati ka paganate peale.
… Siis hakkas Peetrus rääkima:
„Kas keegi võib vett keelata, et ei ristitaks neid, kes on saanud Püha Vaimu nõnda nagu meiegi?”” (Ap 10:44–47)
Selle kogemuse ja Peetrusele antud ilmutuse kaudu muutis Issand Kiriku tegevust ning ilmutas oma jüngritele täielikuma arusaamise õpetusest. Tänu sellele hakati evangeeliumi jutlustama laiemale kuulajaskonnale, et lõpuks jõuda kogu inimkonnani.
Me leiame Apostlite tegude raamatust veel teisegi samaväärse näite, mis kirjeldab, kuidas õpetust puudutavad ilmutused võivad tulla arupidamise käigus. Tekkis küsimus, kas Moosese seadusest tulenevat ümberlõikamist peaks ka Kristuse evangeeliumis ja Kirikus käsuna võtma (Ap 15:1,5). „Apostlid ja vanemad tulid nüüd kokku seda kõike arutama” (Ap 15:6). Ülestähendus selle nõukogu kohta ei pruugi olla täiuslik, aga me saame sellest teada, et pärast vaidlusi (Ap 15:7) tõusis Peetrus kui vanemapostel püsti ja teatas, mida Püha Vaim oli talle teada andnud. Ta tuletas nõukogu liikmetele meelde, et kui Korneeliuse kojas hakati ümberlõikamata paganate seas evangeeliumi kuulutama, anti neile Püha Vaim samamoodi nagu ümberlõigatud juutidele, kes usule olid pöördunud. Ta ütles, et Jumal „ei ole teinud mingit vahet meie ja nende vahel, olles usu läbi puhastanud nende südamed.
Miks te siis nüüd kiusate Jumalat, soovides panna jüngrite kaela iket, mida ei ole jaksanud kanda ei meie isad ega meie?
Ent meie usume end päästetud olevat Issanda Jeesuse armu läbi samal kombel nagu nemadki” (Ap 15:9–11; vt ka salm 8).
Kui Paulus, Barnabas ja ehk mõned teisedki olid Peetruse avalduse poolt sõna võtnud, tegi Jaakobus ettepaneku, et sellest otsusest teavitataks kogu Kirikut kirja teel, ning nõukogu oli küsimuses üksmeelne (Ap 15:25; vt ka salme 12–23). Kirjas, milles otsus välja kuulutati, ütles apostel: „Sest Püha Vaim ja meie oleme [seda] arvanud heaks” (Ap 15:28) ehk teiste sõnadega, see otsus oli tulnud jumaliku ilmutusena Püha Vaimu kaudu.
Samamoodi tegutsetakse Jeesuse Kristuse taastatud Kirikus tänapäeval. Kiriku president võib saadud ilmutuse kaudu õpetusi välja kuulutada või neid tõlgendada (vt nt ÕL 138). Õpetuse selgitus võib tulla ka Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi ühisest nõupidamisest (vt nt ametlikku teadaannet nr 2). Nõukogu toetub oma arutelus standardteostele, Kiriku juhtide õpetustele ja varasematele samalaadsetele otsustele.5 Kuid lõppkokkuvõttes pole eesmärgiks mitte lihtsalt üksmeel nõukogu liikmete vahel, vaid nagu Uue Testamendi ajalgi – ilmutus Jumalalt. Issanda soovi ja tahte teadasaamiseks tuleb rakendada nii arutlusvõimet kui usku.4
Silmas tuleb pidada aga ka seda, et mitte iga kunagise või praeguse Kiriku juhi väljaütlemine ei tähenda tingimata õpetust. Kirikus on saanud tavaks, et juhi mingis olukorras tehtud avaldus on käsitletav isikliku, kuigi läbimõeldud arvamusena, mis pole ametlik ega kuulu rakendamisele kogu Kirikus. Prohvet Joseph Smith õpetas, et „prohvet on prohvet vaid siis, kui ta sellena esineb.”5 President Clark, keda ennist tsiteerisin, on öelnud:
„Kui ma poisike olin, jutustas isa mulle ühe loo. Ma ei mäleta küll, mis olukorras ta seda tegi, aga see haakub hästi antud teemaga. Lugu leidis aset äreval ajal, mis oli seotud Johnstoni armee lähenemisega. Vend Brigham kõneles inimestele hommikusel koosolekul. Tema kõne oli täis põlgust peagi saabuva armee vastu ning ta teatas kavatsusest neile vastu hakata ja nad minema lüüa. Pärastlõunase koosoleku ajal tõusis ta uuesti püsti ning ütles, et hommikul oli rääkinud Brigham Young, kuid nüüd hakkab kõnelema Issand. See, mis ta nüüd ütles, oli täiesti vastupidine sellele, mida ta oli rääkinud hommikul. ...
... Kirik saab liikmetele antud Püha Vaimu tunnistuse kaudu teada, kas vendi, kes oma arvamust avaldavad, on innustanud Püha Vaim, ning sobival ajal tehakse see teadmine avalikuks.”6
Prohvet Joseph Smith pani Päästja rolli meie õpetuses paika üheainsa lausega: „Meie usundi põhiõpetus on apostlite ja prohvetite tunnistus Jeesusest Kristusest, nimelt et Ta suri ja maeti ning Ta tõusis üles kolmandal päeval ning võeti üles taevasse. Kõik muu meie usundisse puutuv on vaid selle lisand.”7 Joseph Smith tunnistas Jeesusest, et Ta elab, sest ta nägi Teda „nimelt Jumala paremal käel, ja me kuulsime häält tunnistamas, et tema on Isa Ainusündinu” (ÕL 76:23; vt ka salm 22). Ma kutsun üles kõiki, kes seda sõnumit kuulevad või loevad, otsima palve ja pühakirjade uurimise kaudu samasugust jumalikku tunnistust Jeesuse Kristuse jumalikkusest, Tema lepitusest ja ülestõusmisest. Võtke see õpetus vastu, parandage meelt, saage ristitud, võtke vastu Püha Vaimu and ja elage kogu elu Jeesuse Kristuse evangeeliumi seadusi ja lepinguid järgides.
Ülestõusmispühade lähenedes tunnistan ka mina, et Naatsareti Jeesus oli Jumala Poeg ja muistse ettekuulutuse Messias. Tema on Kristus, kes kannatas Ketsemani aias, suri ristil ja maeti maha ning kes tõepoolest tõusis kolmandal päeval taas üles. Tema on ülestõusnud Issand, kelle kaudu me kõik kord üles tõuseme, ja need, kes seda soovivad, saavad päästetud ja ülendatud, et minna Tema taevasesse kuningriiki. See on meie õpetus, mis kinnitab kõiki varasemaid tunnistusi Jeesusest Kristusest ja mis on meie ajal taastatud. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.