Ta tõesti armastab meid

Vanem Paul E. Koelliker

Seitsmekümnest

Tänu taevas kavandatud peremudelile mõistame veelgi täielikumalt, kuidas meie Taevane Isa meid kõiki tõepoolest võrdselt ja täielikult armastab.

Mulle meeldib olla koos põhimisjonäridega. Neist õhkub usku, lootust ja ehtsat ligimesearmastust. Nende misjoniaeg on nagu elu, mis on surutud kokku 18 kuni 24 kuu pikkusesse perioodi. Nad saabuvad vaimsete väikelastena, tundes suurt himu õppimise järele, ja lahkuvad küpses eas täiskasvanutena, näiliselt valmis võitma kõiki ja kõiksugu väljakutseid, mis nende ette pannakse. Armastan ka pühendunud seeniormisjonäre, kes on täis kannatlikkust, tarkust ja rahulikku enesekindlust. Nad lisavad ümbritsevale nooruse energiale stabiilsust. Noored ja seeniormisjonärid on üheskoos vägev, jätkuvalt head tegev vägi, mis mõjutab sügavuti nende enda elu, aga ka neid, keda nad oma teenimisega puudutavad.

Kuulasin hiljuti, kuidas kaks sellist suurepärast misjonäri oma kogemustest ja jõupingutustest rääkisid. Tol tagasivaataval hetkel mõtlesid nad inimestele, kellega olid tol päeval ühendust võtnud, kellest ühed olid vastuvõtlikumad kui teised. Nad küsisid olukorra üle järele mõeldes: „Kuidas saame aidata tekitada igaühes soovi Taevase Isa kohta rohkem teada saada? Kuidas aitame neil tunda Tema Vaimu? Kuidas aitame neil teada, et me neid armastame?”

Nägin vaimusilmas neid kahte noort meest kolm-neli aastat pärast misjonilt naasmist. Kujutasin ette, kuidas nad on leidnud oma igavesed kaaslased ja teenivad vanemate kvoorumis või õpetavad noorte meeste rühma. Selle asemel et Kirikuga tutvujatele mõelda, esitavad nad nüüd samu küsimusi oma kvoorumi liikmete või noorte meeste kohta, keda nad on kohustatud kosutama. Nägin, kuidas nad saaksid misjonil omandatud kogemuste varal kogu ülejäänud elu kosutada teisi inimesi. Kui see õigemeelsete jüngrite vägi oma misjonitelt paljudest üle maa paiknevatest riikidest koju saabub, saavad neist Kiriku asutamisel põhitegijad.

Mormoni Raamatu prohvet Lehhi võis mõtiskleda samade küsimuste üle nagu need misjonärid, kui kuulas, kuidas ta pojad reageerisid talle antud juhatusele ja nägemusele: „Ja nõnda, Laaman ja Lemuel, kes olid kõige vanemad, nurisesid oma isaga. Ja nad nurisesid, kuna nad ei tundnud selle Jumala tegusid, kes oli nad loonud” (1Ne 2:12).

Ehk on igaüks meist tundnud sellist tuska, mida Lehhi koges oma kahe vanema pojaga. Nähes ekslevat last, Kirikuga tutvujat, kes pole veel valmis evangeeliumi vastu võtma, või ükskõikset noort meest, kellest võiks vanem saada, paisub meie süda nagu Lehhil ja me küsime, kuidas saan aidata neil tunda ja kuulata Vaimu, et maailma asjad neid kõrvale ei juhiks? Mulle meenuvad eriti kaks pühakirjasalmi, mis võivad aidata meil nende kõrvalejuhtivate asjade seas teed leida ja Jumala armastuse väge tunda.

Nefi annab võtme teadmisteukse avamiseks omaenda kogemuse kaudu: „Mul oli … suur soov tunda Jumala saladusi, mispärast, ma hüüdsin Issanda poole; ja vaata, ta kõneles minuga ja pehmendas minu südant, nii et ma uskusin kõiki sõnu, mis minu isa oli rääkinud; mispärast, mina ei hakanud talle vastu nagu minu vennad” (1Ne 2:16).

Kui äratame endas teadmisesoovi, suudame vaimselt kuulata taevast häält. Selle soovi äratamise ja kosutamise poole püüdleme me kõik – misjonärid, lapsevanemad, õpetajad, juhid ja liikmed, ning see on ühtlasi meie kõigi kohustus. Kui tunneme seda soovi oma südames, oleme valmis saama kasu teisest pühakirjasalmist, millest tahan rääkida.

1831. aasta juunis, kui Kiriku algusaja juhte ametisse kutsuti, öeldi Joseph Smithile, et „Saatan on liikvel maa peal ja ta käib ringi ja eksitab rahvaid”. Selleks et sellest segavast mõjust jagu saada, lubas Issand anda meile „eeskuju kõigis asjus, et [meid] ei petetaks” (ÕL 52:14).

Eeskuju on mall, juhis, kordused või rada, mida järgida, selleks et Jumala eesmärki endale sihiks võtta. Eeskuju järgides oleme alandlikud, ärkvel ja suutlikud ära tundma Püha Vaimu häält nende häälte seas, mis meid häirivad ja eemale juhivad. Seejärel õpetab Issand: „See, kes väriseb minu väe all, tehakse tugevaks ja ta toob esile kiituse ja tarkuse vilju vastavalt ilmutustele ja tõdedele, mis ma teile andnud olen” (ÕL 52:17).

Tõsise kavatsusega tehtud alandlik palve lubab meie õnnistuseks Pühal Vaimul meie südant liigutada ja aitab meil mäletada, mida teadsime, enne kui surelikena sündisime. Mõistes selgelt, millise plaani Taevane Isa meie jaoks teinud on, hakkame nägema oma vastutust selles, kuidas aidata teistel Tema plaani õppida ja mõista. Teistel mäletada aitamisega on tihedalt seotud see, kuidas me ise oma elus evangeeliumi järgi elame ja seda ellu rakendame. Kui elame evangeeliumi järgi Issanda Jeesuse Kristuse õpetatud kavandi kohaselt, suudame teistele üha paremini abiks olla. Järgnev kogemus näitab, kuidas see põhimõte toimib.

Kaks noort misjonäri koputasid uksele, lootes leida kedagi, kes nende sõnumi vastu võtab. Uks avanes ja üpris suurt kasvu mees tervitas neid mitte kõige sõbralikuma häälega: „Ma vist juba ütlesin teile, et ärge enam mu uksele koputage. Olen teid juba varem hoiatanud, et kui te peaksite tagasi tulema, ei juhtu midagi meeldivat. Minge nüüd minema.” Mees sulges kiiresti ukse.

Minema jalutades pani vanem ja kogenum misjonär julgustuseks ja trööstiks käe noorema misjonäri õlgade ümber. Nad ei teadnud, et mees jälgib aknast, kas tema sõnum neile ikka kohale jõudis. Mees oli oodanud, et näeb neid külaskäigu püüdele järgnenud järsu vastuse üle naermas ja sellesse kerglaselt suhtumas. Kui ta aga nägi, kuidas kaks misjonäri teineteist südamlikult kohtlesid, leebus ta süda otsekohe. Ta avas ukse ja palus misjonäridel tagasi tulla ja temaga oma sõnumit jagada.

Jumala Vaimu on tunda, kui kuuletume Tema tahtele ja elame Ta kavandi järgi. Päästja õpetas: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis” (Jh 13:35). Armastus isekeskis ning oskus oma mõtetes, kõnes ja tegudes üha enam Kristusele keskenduda on peamine põhimõte Kristuse jüngriks ja Tema evangeeliumi õpetajaks saamisel.

Selle soovi äratamine valmistab meid otsima lubatud kavandeid. Nende kavandite otsimine juhatab meid Kristuse õpetuse juurde, nagu seda on õpetanud Päästja ja Tema prohvetitest juhid. Üheks õpetuse kavandiks on lõpuni vastupidamine: „Ja õnnistatud on need, kes püüavad tol päeval esile tuua minu Siionit, sest neil saab olema Püha Vaimu and ja vägi; ja kui nad peavad vastu kuni lõpuni, tõstetakse nad üles viimasel päeval ja nad saavad päästetud Talle igavikulisse kuningriiki” (1Ne 13:17).

Mis on tähtsaimad asjad, mis võimaldavad meil Püha Vaimu annist ja väest rõõmu tunda? Selleks on vägi, mida saadakse, kui ollakse ustav Jeesuse Kristuse jünger. Selleks on meie armastus Tema ja oma ligimeste vastu. Päästja tõi armastuse meile eeskujuks, kui Ta õpetas: „Uue käsusõna ma annan teile, et te üksteist peate armastama, nõnda nagu mina teid olen armastanud; et teiegi üksteist armastaksite!” (Jh 13:34)

President Gordon B. Hinckley kinnitas meile seda põhimõtet, öeldes, et „Issanda armastamine pole nõuanne ega pelk hea soovimine. See on käsk. … Jumala armastusest võrsub kõik voorus, headus, tugev iseloom, truu õigesti tegemine” (Words of the Living Prophet. – Liahona, dets 1996, lk 8; Excerpts from Recent Addresses of President Gordon B. Hinckley. – Ensign, apr 1996, lk 73).

Isa plaan nägi ette peremudeli, et aidata meil armastuse väge õppida, rakendada ja mõista. Päeval, mil loodi minu enda perekond, läksin oma kalli Anniga templisse, kus sõlmisime abielulepingu. Arvasin teda tol päeval nii väga armastavat, kuid nägemus armastusest oli mulle alles avanemas. Iga meie ellu tulnud lapse ja lapselapsega on meie armastus kasvanud täielikuks armastuseks võrdselt nende kõigi vastu. Armastuse suurenemisel ei näi olevat lõppu.

Taevase Isa armastus otsekui tõmbaks meid taeva poole. Kui eemaldame segajad, mis meid maailma poole tõmbavad, ja kasutame valikuvabadust Tema otsimiseks, avame südame selestilisele jõule, mis meid Tema poole tõmbab. Nefi kirjelduse järgi mõjus see „koguni [tema] liha hävimiseni välja” (2Ne 4:21). Seesama armastuse vägi pani Alma laulma „laulu lunastavast armastusest” (Al 5:26; vt ka s 9). See liigutas Mormonit sellisel moel, et ta andis meile nõu „[paluda] kogu südame jõuga”, et võiksime täituda Tema armastusega (Mn 7:48).

Nii kaasaja kui vana aja pühakirjad on täis meeldetuletusi Taevase Isa igavesest armastusest oma laste vastu. Olen kindel, et meie Taevane Isa on oma käed pidevalt välja sirutanud, alati valmis igaüht oma embusse võtma ja ütlema tasase hinge tungiva häälega: „Ma armastan sind.”

Tänu taevas kavandatud peremudelile mõistame veelgi täielikumalt, kuidas meie Taevane Isa meid kõiki tõepoolest võrdselt ja täielikult armastab. Ma tunnistan, et see on nii. Jumal tunneb ja armastab meid. Ta on andnud meile nägemuse oma pühast asupaigast ning on kutsunud prohvetid ja apostlid õpetama põhimõtteid ja kavandeid, mis meid tagasi Tema juurde toovad. Kui püüame äratada endis soovi tunda endas, teistes ja oma elus ära Tema kavandid, saame me Temaga lähedasemaks. Tunnistan, et Jeesus on tõesti Jumala Poeg, meie Eeskuju, meie armas Lunastaja. Ma ütlen seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.