Et kadunud üles leitaks

Vanem M. Russell Ballard

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Kui püüate elada evangeeliumi ja Kristuse õpetuse järgi, juhatab Püha Vaim teid ja teie perekonda.

Vennad ja õed! Pühakirjades kirjeldatakse Liahoonat kui „ümmargust hoolikalt valmistatud kera”, millel oli kaks osutit ja üks neist näitas suunda, kuhu Isa Lehhi pere pidi kõnnumaal minema (1Ne 16:10).

Arvan, et tean, miks Lehhi kera nähes suurt imestust tundis, kuna mäletan oma reaktsiooni, kui esmakordselt GPS-seadet nägin. Minu meelest on see kaasaegne „hoolikalt valmistatud” seadeldis. Mingil minu jaoks kujuteldamatul viisil oskab see pisike seadeldis mu telefoni sees määrata ära mu täpse asukoha ja öelda mulle täpselt, kuidas jõuda sinna, kuhu minna tahan.

Nii minu kui mu naise Barbara jaoks on GPS õnnistuseks. Barbara jaoks tähendab see seda, et ta ei pea paluma mul juhiste küsimiseks kinni pidada. Ja minu jaoks tähendab see seda, et ma võin õigustatult öelda: „Ma ei pea kelleltki juhiseid küsima. Tean täpselt, kuhu lähen.”

Vennad ja õed! Meil teiega on üks veelgi märkimisväärsem vahend kui parim GPS. Igaüks kaotab mingil hetkel mõnevõrra oma tee. Püha Vaimu õhutused viivad meid turvaliselt õigele rajale tagasi ja Päästja lepitusohver aitab meil koju naasta.

Kadunud võib olla nii üksikisik kui kogu ühiskond. Tänapäeval elame ajal, mil suurem osa maailmast on oma tee kaotanud, eriti selles osas, mida oma kodus väärtustatakse ja esmatähtsaks peetakse.

Sada aastat tagasi leidis president Joseph F. Smith õnne ja pere vahel otsese seose ning manitses meid koondama oma tähelepanu sellele. Ta ütles: „Ilma koduta ja kodust lahus ei saa olla mingit ehedat õnne. … Õnne pole ilma teenimiseta ja pole suuremat teenimist kui see, mis teeb kodust jumaliku institutsiooni ning mis soosib ja hoiab pereelu. … Kodu vajab täiustamist” (Teachings of Presidents of the Church: Joseph F. Smith, 1998, lk 382, 384).

Selles üha materiaalsemas ja ilmlikumas maailmas vajavad meie kodud ja pered täiustamist. Üheks jahmatavaks näiteks on üha põlgavam suhtumine abielusse siin Ameerika Ühendriikides. New York Times teatas veidi varem käesoleval aastal, et „vallalistele naistele sündinud laste osakaal on jõudnud järgmise tasemeni: rohkem kui pooled alla 30-aastastest ameeriklannadest sünnitavad väljaspool abielu” (Jason DeParle ja Sabrina Tavernise. Unwed Mothers Now a Majority Before Age of 30. – New York Times, 18. veebr 2012, A1).

Teame ka, et peaaegu pooled Ameerika Ühendriikide abielupaarid lahutavad. Isegi need, kes ei lahuta, kaotavad sageli oma tee, lastes muudel asjadel pereelule vahele segada.

Sama murettekitav on üha suurenev lõhe rikaste ja vaeste vahel ning nende vahel, kes püüavad perekondlikke väärtusi ja kohustusi alal hoida ning kes on sellest loobunud. Statistika järgi madalama haridusega ja sellest tulenevalt ka madalama sissetulekuga inimesed abielluvad ja käivad kirikus vähem tõenäoliselt ning osalevad suurema tõenäosusega kuritegevuses ja saavad lapsi väljaspool abielu. Selline asjade areng teeb muret ka suuremas osas ülejäänud maailmas. (Vt W. Bradford Wilcox jt. No Money, No Honey, No Church: The Deinstitutionalization of Religious Life among the White Working Class. – www.virginia.edu/marriageproject/pdfs/Religion_WorkingPaper.pdf.)

Vastupidiselt paljude arvamusele näivad majanduslik õitseng ja haridus olevat suurema tõenäosusega seotud traditsiooniliste perede ja väärtustega.

Tõeline küsimus puudutab hoopis põhjust ja tagajärgi. Kas mõnes meie ühiskonnasektoris on tugevamad väärtused ja perekonnad tänu sellele, et nad on haritumad ja majanduslikult paremal järjel, või on nad haritumad ja majanduslikult paremal järjel tänu sellele, et neil on väärtused ja tugevad perekonnad? Meie selles ülemaailmses Kirikus teame, et tegemist on viimasega. Kui inimesed pühenduvad peres ja usu poolest evangeeliumi põhimõtetele, paraneb nende vaimne ja sageli ka ilmalik toimetulek.

Ja ühiskonnad on enamjaolt tugevamad, kui perekonnad tugevnevad. Peamiseks põhjuseks on perekonnale ja väärtustele pühendumine. Peaaegu kõige muu puhul on tegemist tagajärgedega. Kui paar abiellub ja teineteisele pühendub, suurenevad tublisti nende majandusliku heaolu võimalused. Kui lapsed sünnivad abielusidemetes ja neil on nii ema kui isa, siis nende võimalused ja tõenäosus tööalaselt edu saavutada küündivad taevani. Ja kui perekonnad töötavad ja mängivad üheskoos, on naabrus- ja kogukonnad heal järjel, majandus paraneb ning vähem läheb vaja riiklikke ja kulukaid kaitsevõrke.

Seega on halb uudis, et perekonna lagunemine põhjustab hulgaliselt ühiskondlikke ja majanduslikke hädasid. Kuid hea uudis on see, et nii nagu iga põhjuse ja tagajärje puhul, saab ka need hädad seljatada, kui nende põhjustajaid muuta. Ebaõiglus laheneb, kui elada õigete põhimõtete ja väärtuste järgi. Vennad ja õed! Tähtsaim põhjus elus on perekond. Kui pühendume sellele põhjusele, paranevad meie elus kõik muud aspektid ning meist saab inimeste ja Kirikuna eeskuju ja majakas kõikidele inimestele maa peal.

Kuid see ei ole kerge maailmas, kus südamed pöörduvad paljudesse suundadesse ja kogu planeet näib senikujuteldamatus tempos lakkamatult liikuvat ja muutuvat. Miski ei püsi kaua muutumatuna. Stiilid, trendid, moeröögatused, poliitiline korrektsus ning isegi ettekujutus õigest ja valest nihkuvad ja liiguvad paigast. Nagu prohvet Jesaja ette kuulutas, kujutatakse valet õige ja õiget valena (vt Js 5:20).

Vaimne lõhe üha laieneb, kui kurjus muutub petlikumaks ja vaevu hoomatavaks, tõmmates inimesi pimedusemagnetina enda poole – just nagu tõe ja valguse evangeelium kütkestab maa peal südamelt ausaid ja auväärseid, kes otsivad seda, mis on kõlbeline ja hea.

Olgugi et meie arv on suhteliselt väike, suudame Kiriku liikmetena need laienevad tühemikud ületada. Me teame, kui vägev on Kristusele keskendunud teenimine, mis toob Jumala lapsed kokku nende vaimsele või nende majanduslikule seisule vaatamata. Aasta tagasi kutsus Esimene Presidentkond meid osalema teenimispäeval, millega tähistati sotsiaalabiprogrammi 75. aastapäeva. Programm aitab inimestel paremini enesega toime tulla. Meie liikmed panustasid kogu maailmas miljoneid tunde.

Kirik on kinnitustross tormisel merel, ankur keset mäslevaid muutuse ja eraldamise vesi, tuletorn neile, kes hindavad ja taotlevad õigemeelsust. Issand kasutab seda Kirikut vahendina, tõmbamaks oma lapsi kõikjal maailmas oma evangeeliumi varju.

Eelija Vaim, millel pole piire, on samuti suur jõud, mis viib edasi Issanda eesmärke seoses Tema laste igavese saatusega. Malakia sõnul pöörab Püha Vaim „vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole” (Ml 3:24).

Kirik on maailmas eeskujuks südamete pööramisel ja hea esilekutsumisel. Templis abiellunute ja pühapäevastel koosolekul regulaarselt osalejate seas on lahutuste määr tunduvalt väiksem kui maailmas ning pereliikmed on lähedasemad ja suhtlevad üksteisega sagedamini. Meie pered on tervemad ja me elame mitu aastat kauem kui keskmine elanikkond. Meie liikmete rahalised annetused puudusekannatajate abistamiseks on suuremad ja abivajajaid teenitakse rohkem ning me püüdleme tõenäolisemalt kõrgema hariduse poole. Ma ei osuta nendele asjadele selleks, et uhkustada, vaid tunnistada, et elu on parem (ja palju õnnelikum), kui südamed pöörduvad pere poole ja kui pered elavad Kristuse evangeeliumi valgel.

Mida siis teha, et mitte kaduma minna? Lubage mul esmalt soovitada asjade tähtsuse järjekorda seadmist. Sõltugu kõik, mida te kodust väljaspool teete, kodu sees aset leidvast ja toetagu seda. Pidage meeles president Harold B. Lee nõuannet, et „tähtsaim … töö, mida te eales teete, leiab aset teie enda koduseinte vahel” (Teachings of Presidents of the Church: Harold B. Lee, 200, lk 134) ja president David O. McKay ajatut lauset: „Edu ühelgi muul alal ei kompenseeri ebaõnnestumist kodus” (J. E. McCulloch. Home: The Savior of Civilization, 1924, lk 42; Conference Report, apr 1935, lk 116).

Seadke oma elu korda, varudes aega palvetamiseks, pühakirjade uurimiseks ja perega koos tegutsemiseks. Andke lastele koduseid ülesandeid, mis õpetavad neid töötama. Õpetage neile, et evangeeliumi järgi elamine juhib nad eemale internetis, meedias ja videomängudes leiduvast kõntsast, lodevast eluviisist ja vägivallast. Nad ei lähe kaduma ja on valmis vastutama, kui nad seda tegema peavad.

Teiseks tuleb meil teha asju õiges järjekorras! Kõigepealt abielu ja seejärel perekond. Liiga paljud maailmas on selle asjade loomuliku järjekorra ära unustanud ja mõtlevad, et saab seda muuta või isegi ümber pöörata. Saage kõigist oma hirmudest lahti usuga. Usaldage Jumala väe juhatust.

Teie, kes te pole veel abielus, otsige oma igavest kaaslast hoolikalt. Noored mehed, pidage meeles president Joseph F. Smithi järgmisi sõnu: „Poissmehepõlv … [paneb] muretud inimesed seda millekski ihaldusväärseks pidama, kuna [sellega kaasneb] minimaalne vastutus. … Tõeline viga peitub noortes meestes. Ealiste piirangute puudumine viib nad eemale kohustuste ja vastutamise radadelt. … Kannatajateks on nende õed, … [kes] abielluksid, kui saaksid, ja võtaksid rõõmuga vastu pereeluga seotud kohustused” (Gospel Doctrine, 5. tr, 1939, lk 281).

Tahaksin lisada, et ka teie, noored naised, seda kohustust silmist ei laseks. Ükski elukutse ei too teile nii suurt rahulolu kui pere kasvatamine. Ja kui te olete minuvanused, mõistate seda isegi paremini.

Kolmandaks peaksid abikaasad abielus võrdsed partnerid olema. Lugege sageli perekonna läkitust ning püüdke seda mõista ja järgida. Hoiduge igasugusest õigemeelsusetust võimutsemisest. Abikaasa või lapsed pole kellegi omandid. Jumal on meie kõigi Isa ja Ta on andnud meile erilise võimaluse kuuluda meie endi perekonda, mis kuulus varem üksnes Talle, et aidata meil saada rohkem Tema sarnaseks. Jumala lastena peaksime õppima kodus Teda armastama ja teadma, et saame Temalt vajalikku abi paluda. Igaüks, kes on abielus või vallaline, saab olla õnnelik ja toetav, milline teie pere ka poleks.

Ja lõpuks, kasutage ära Kiriku abi perekondadele. Pered võivad toetuda laste kasvatamisel koguduse abile. Toetage preesterluse ja abiorganisatsioonide juhte, tehke nendega koostööd ning kasutage täiel määral ära Kiriku noorte- ja pereprogramme. Pidage meeles veel üht president Lee mõtlemapanevat lauset, et Kirik kujutab endast tellinguid, millega ehitame igavesi perekondi (vt Teachings of Presidents of the Church: Harold B. Lee, 2000, lk 148).

Kui olete mingil põhjusel ise või perena tee kaotanud, tuleb teil oma suuna korrigeerimiseks rakendada Päästja õpetust Luuka 15. peatükis. Siin räägib Päästja karjuse püüdlustest oma kadunud lamba otsimisel, naise püüdlustest kadunud drahmiraha otsimisel ja sellest, kuidas kadunud poeg koju naastes vastu võeti. Miks Jeesus neid tähendamissõnu õpetas? Ta tahtis meile teada anda, et keegi meist pole kunagi nii kadunud, et ei suuda Tema lepituse ja Ta õpetuste kaudu oma teed leida.

Kui püüate elada evangeeliumi ja Kristuse õpetuse järgi, juhatab Püha Vaim teid ja teie perekonda. Teil on vaimne GPS, mis ütleb teile alati, kus te olete ja kuhu lähete. Tunnistan, et inimkonna ülestõusnud Lunastaja armastab meid kõiki ja Ta on lubanud, et kui me Teda järgime, juhatab Ta meid turvaliselt tagasi meie Taevase Isa juurde. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.