Jaksake vaevata kanda oma koormaid

Vanem David A. Bednar

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Meie ainulaadsed koormad aitavad meil toetuda Püha Messia teenetele, halastusele ja armulikkusele.

Üks mu kallis sõber võttis oma abielu algusaastatel pähe, et tema ja tema pere vajavad nelikveolist pikapit. Tema naine arvas, et ta seda ei vaja, vaid üksnes tahab uut autot. Lustaka vestluse käigus hakkasid abikaasad vaagima selle ostu tugevaid ja nõrku külgi.

„Kallis, me vajame nelikveolist pikapit!”

Naine küsis: „Miks sa arvad, et me uut autot vajame?”

Mees uskus, et tal on naise küsimusele täiuslik vastus: „Aga kui on kohutav torm ja on lastele on vaja piima. Ainuke sõiduriist, millega poe juurde pääseb, on pikap.”

Naine vastas naeratades: „Kui me ostame uue auto, pole meil piima jaoks enam raha. Mis mõtet on siis muretseda, kuidas hädaolukorras poodi jõuda?”

Nad jätkasid aja jooksul arutamist ja otsustasid uue sõiduriista siiski osta. Varsti pärast ostu sooritamist tahtis mu sõber demonstreerida uue auto kasulikkust ja tõestada, et ost oli õige. Ta otsustas raiuda perele küttepuude varusid ja need koju vedada. Oli sügis ja mägedes, kust ta kavatses puud hankida, oli lumi juba maas. Kui ta mäekülge pidi ülespoole sõitis, muutus lumi järjest sügavamaks. Ta sai aru küll, et libe tee kätkeb endas ohtu, kuid ta oli oma uue auto peale nii kindel, et jätkas sõitu.

Kahju küll, aga mu sõber sõitis mööda lumist teed siiski liiga kaugele. Kui ta teelt kõrvale keeras, et puid tegema hakata, jäi auto lumme kinni. Kõik neli ratast käisid tühjalt ringi. Ta mõistis otsekohe, et ei tea, kuidas sellest ohtlikust olukorrast välja pääseda. Tal oli piinlik ja ta oli nõutu.

Mu sõber otsustas: „Ma ei jää siia niisama istuma!” Ta ronis autost välja ja asus puid raiuma. Ta ladus kasti kõvasti puid täis. Seejärel otsustas ta, et üritab veel kord lumest välja sõita. Ta pani käigu sisse ja andis gaasi. Vähehaaval hakkas masin edasi liikuma. Aeglaselt ronis pikap lumest välja tee peale tagasi. Mu sõber oli õnnelik ja alandlik, et oli pääsenud ja võis asuda koduteele.

Meie oma koorem

Palvetan, et Püha Vaim aitaks mul välja tuua elutähtsad tõed, mida mu sõbra, auto ja küttepuude loost õppida. Just puukoorem andis selle vajaliku veojõu, et mu sõber lumest välja teele ja sealt edasi sõita sai. Just koorem oli see, mis võimaldas tal naasta koju oma pere juurde.

Ka igaühel meil on oma koorem. See koosneb vajadustest ja võimalustest, kohustustest ja õigustest, kannatustest ja õnnistustest, valikuvõimalustest ja piirangutest. Aeg-ajalt oma koormat palvemeelselt üle vaadates on abi kahest küsimusest: „Kas mu koorem tagab vaimse veojõu, mis võimaldab mul Kristusesse uskudes kitsal ja ahtal teerajal ilma kinni jäämata edasi pürgida? Kas mu koorem tagab piisava vaimse veojõu, et saaksin lõpuks naasta koju Taevase Isa juurde?”

Vahel usume ekslikult, et õnn seisneb koorma puudumises. Kuid koorma kandmine on õnneplaani oluline ja vajalik osa. Kuna meie endi koormad peavad tekitama vaimset veojõudu, tuleb meil hoolega jälgida, et me ei tassiks endaga kaasas nii palju kenasid, kuid tarbetuid asju, et meid sellest, mis on tõepoolest kõige tähtsam, eemale või kõrvale võidaks juhtida.

Lepituse tugevdav vägi

Päästja on öelnud:

„Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!

Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele.

Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!” (Mt 11:28–30)

Ike on veopuu, mida kasutatakse tavaliselt härjapaari või muude loomade rakkesse panemiseks, et nad üheskoos koormat veaksid. Ikestatud loomad on asetatud külg külje kõrvale, et nad ülesande täitmiseks üheskoos edasi võiksid astuda.

Mõelge Issanda ainukordselt isiklikule kutsele „[võtta] endi peale minu ike”. Pühade lepingute sõlmimine ja pidamine ikestab meid kokku Issanda Jeesuse Kristusega. Sisuliselt kutsub Päästja meid Tema peale lootma ja Temaga üheskoos vedama, kuigi meie parimadki jõupingutused ei küündi Tema omadele ligilähedalegi. Kui usaldame Teda ja veame surelikul rännakul oma koormat koos Temaga, on Tema ike tõepoolest hea ja Tema koorem kerge.

Me pole ega pea olema kunagi üksi. Me saame igapäevaelus pürgida edasi taeva abiga. Issanda lepituse kaudu saame rohkem pädevust ja jõudu, kui meil seda endil jaguks (Lord, I Would Follow Thee. – Hymns, nr 220). Nagu Issand kuulutas: „Seepärast jätkake oma teekonda ja teie südamed rõõmustagu; sest vaata, ja ennäe – mina olen teiega kuni lõpuni välja” (ÕL 100:12).

Meenutagem, kuidas Amulon Almat ja tema rahvast Mormoni Raamatus taga kiusas. Keset kannatusi tuli neile jüngritele Issanda hääl: „Tõstke pea püsti ja olge täis tröösti, sest ma tean seda lepingut, mille te olete minuga teinud; ja ma teen oma rahvaga lepingu ja vabastan nad orjusest” (Mo 24:13).

Pange tähele lepingute keskset kohta lunastuse lubaduses. Ausameelselt sõlmitud ja au sees peetud lepingud ning õige preesterluse volitusega tehtud talitused on vajalikud selleks, et saada kõiki Jeesuse Kristuse lepituse kaudu võimalikuks tehtud õnnistusi. Sest preesterluse talitustes avaldub meestele ja naistele lihas jumalikkuse vägi, lepituse õnnistused kaasa arvatud (vt ÕL 84:20–21).

Meenutagem Päästja sõnu: „Sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge” (Mt 11:30), kui mõtiskleme järgneva salmi üle Alma ja ta rahva loos.

„Ja ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal” (Mo 24:14).

Mõned meist võivad arvata, et selles pühakirjakohas vihjatakse mingi koorma äkilisele ja jäädavale äravõtmisele. Kuidas koormat kergendati, seda kirjeldatakse järgmises salmis.

„Ja nüüd, sündis, et koormad, mis olid asetatud Alma ja tema vendade peale, tehti kergeks; jah, Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele” (Mo 24:15).

Muresid ja raskusi ei võetud rahvalt otsekohe. Kuid Almale ja tema järgijatele anti jõudu ning tugevamatena muutusid nende koormad kergemaks. Need tublid inimesed said lepituse kaudu väge tegutseda omaenda vabast tahtest (vt ÕL 58:26–29) ja mõjutada oma olukorda. Ja „Issanda jõul” (Mrs 1:14; Mo 9:17; 10:10; Al 20:4) juhatati Alma ning tema rahvas turvalisele Sarahemla maale.

Jeesuse Kristuse lepitus mitte ainult ei saa jagu Aadama langemise tagajärgedest ega võimalda meil andeks saada oma pattude ja üleastumiste eest, vaid Tema lepitus võimaldab meil teha veel ka head ja saada paremaks viisil, mis ületab kaugelt meie endi surelikud võimed. Enamik meist teab, et kui teeme midagi valesti ja vajame abi, et patustamise tagajärgedest jagu saada, on Päästja võimaldanud meil oma lunastava väe kaudu puhtaks saada. Kuid kas me ikka mõistame, et lepitus on mõeldud ustavatele meestele ja naistele, kes on kuulekad, väärilised ja kohusetundlikud ning püüavad saada paremaks ja teenida ustavamalt? Ma kahtlen, et kas me üldse mõistame täiel määral lepituse tugevdavat väge oma elus ega usu ekslikult, et peame kandma oma koormaid üksi – puhta meelekindluse, tahtejõu, enesedistsipliini ning ilmselgelt piiratud pädevusega.

Üks asi on teada, et Jeesus Kristus tuli ma peale, et meie eest surra. Samas tuleb meil osata hinnata ka seda, et Issand soovib oma lepituse ja Püha Vaimu väe kaudu meid virgutada – mitte üksnes selleks, et meid juhatada, vaid ka selleks, et anda meile jõudu ja teha meid terveks.

Päästja aitab oma rahvast

Alma selgitab, miks ja kuidas Päästja meid võimekamaks teeb:

„Ja tema läheb, kannatades kõiksugu valusid ja kannatusi ja kiusatusi; ja seda seepärast, et läheks täide sõna, mis ütleb, et ta võtab enda peale oma rahva valud ja haigused.

Ja ta võtab enda peale surma, et ta võiks päästa lahti surma köidikud, mis seovad tema rahvast; ja ta võtab enda peale nende jõuetused, et ta sisemus võiks olla täidetud halastusega vastavalt lihale, et ta võiks teada vastavalt lihale, kuidas aidata oma rahvast vastavalt nende jõuetusele” (Al 7:11–12).

Nõnda on Päästja kannatanud mitte ainult meie pattude ja süütegude pärast, vaid ka meie füüsilise valu ja ahastuse, nõrkuse ja vajakajäämiste, hirmu ja nurjumiste, pettumuste ja heidutatuse, kahetsuse ja süümepiinade, lootusetuse ja meeleheite, ebaõigluse ja ebavõrdsuse ning emotsionaalsete kannatuste pärast, mis meid tabavad.

Pole olemas füüsilist valu, vaimset haava, hingeahastust või südamevalu, jõuetust või nõrkust, millega võime surelikkuses vastamisi sattuda, mida Päästja poleks kogenud. Võime nõrkusehetkel hüüda: „Keegi ei tea, mida ma tunnen. Keegi ei mõista!” Ometi teab ja mõistab Jumala Poeg täiel määral, sest Ta on tundnud ja kandnud meie personaalseid koormaid. Ja tänu Tema lõputule ja igavesele ohverdusele (vt Al 34:14), on Tema osadus täiuslik ja Ta võib oma käe halastavalt meie poole sirutada. Ta võib ulatada meile sõbrakäe ning meid puudutada, aidata, tervendada ja tugevdada, et oleksime midagi palju enamat, kui me seda iial iseseisvalt suudaksime, ning et aidata meil teha seda, millega me omal jõul iial toime ei tuleks. Tema ike on tõepoolest hea ja Tema koorem kerge.

Kutse, lubadus ja tunnistus

Ma kutsun teid uurima, palvetama, mõtisklema ja püüdma õppida rohkem Päästja lepituse kohta, kui te omaenda koormat üle vaatate. Paljusid lepituse aspekte me surelikkuses lihtsalt ei mõista. Kuid paljusid siiski mõistame. Peamegi mõistma.

Minu sõbrale andis vajaliku päästva veojõu puukoorem. Tühi pikap ei suutnud lumest läbi murda ka nelikveoga. Veojõu tekitamiseks läks tarvis rasket koormat.

Koorem, just koorem tagas veojõu, mis võimaldas mu sõbral lumest välja saada, teele tagasi sõita, edasi pürgida ja oma pere juurde naasta.

Meie ainulaadsed koormad aitavad meil toetuda Püha Messia teenetele, halastusele ja armulikkusele (vt 2Ne 2:8). Ma tunnistan ja luban, et Päästja aitab meil vaevata meie koormaid kanda (vt Mo 24:15). Kui oleme Temaga ikkes pühade lepingute kaudu ja saame osa Tema lepituse suutlikuks tegevast väest, püüame me üha enam Tema tahet mõista ja selle järgi elada. Me palvetame ja palume ka jõudu oma olukorrast õppust võtta, seda muuta või sellega nõustuda, ega palveta järeleandmatult, et Jumal muudaks meie olukorda vastavalt meie tahtele. Meist saavad pigem tegutsejad kui mõjutatavad (vt 2Ne 2:14). Meid õnnistatakse vaimse veojõuga.

Päästja lepituse kaudu võib igaüks meist toimida paremini ja saada paremaks. Täna on 6. aprill. Teame ilmutuse kaudu, et täna on Päästja õige ja täpne sünnipäev. 6. aprill on ühtlasi päev, mil asutati Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik. (Vt ÕL 20:1; Harold B. Lee. Strengthen the Stakes of Zion. – Ensign, juuli 1973, lk 2; Spencer W. Kimball, Why Call Me Lord, Lord, and Do Not the Things Which I Say? Ensign, mai 1975, lk 4; Spencer W. Kimball. Remarks and Dedication of the Fayette, New York, Buildings. – Ensign, mai 1980, lk 54; Discourses of President Gordon B. Hinckley, Volume 1: 1995–1999, 2005, lk 409.) Toon teile sel pühal hingamispäeval oma tunnistuse, et Jeesus Kristus on meie Lunastaja. Ta elab ning puhastab, tervendab, juhatab, kaitseb ja tugevdab meid. Ma tunnistan sellest rõõmuga Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.