„Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu”

Vanem Robert D. Hales

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist

Valikuvabaduse kasutamine Issandale kuuletumiseks tähendab tegutsemist põhimõttel „[õigesti] tee [ja las] vastutus järgneb”.

Vennad ja õed! Kõigist õppetundidest, mida me Päästja elu kohta õpime, pole ükski selgem ja vägevam kui õppetund kuulekusest.

Päästja eeskuju

Surelikkusele eelnevas elus peetud taevases nõukogus mässas Lutsifer Taevase Isa plaani vastu. Lutsiferi järginud vaimud tegid sellega lõpu oma igavesele arengule. Siit hoiatus – vaadake ette, keda te järgite!

Seejärel tõotas Jeesus olla kuulekas, öeldes: „Isa, sinu tahe sündigu ja hiilgus olgu igavesti sinu.”¹ Kogu teenimistöö vältel oli „Ta ‥ kiusatustes, kuid ei andnud nendele järele”.² Tõepoolest „õppis ta sõnakuulmist sellest, mida ta kannatas”.³

Päästja lepitas tänu kuulekusele meie patud, tegi võimalikuks meie ülestõusmise ja sillutas tagasitee Taevase Isa juurde, kes teadis, et me surelikkuses kuulekust õppides vigu teeme. Kuuletudes võtame Ta ohverduse omaks, sest me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi käskudele, seadustele ja talitustele.⁴

Jeesus õpetas meile kuulekust lihtsasti mõistetavate sõnadega: „Kui te mind armastate, siis pidage minu käsusõnu”⁵ ja „tule ning järgi mind”.⁶

Ristitud saades me „võta[me] enda peale Kristuse nime” ja sõlmime „lepingu Jumalaga, et [oleme] sõnakuulelikud kuni oma elu lõpuni”.⁷ Me uuendame oma ristimislepingut igal pühapäeval sakramenti võttes ja tunnistades, et oleme nõus käske pidama. Me palume andestust kõigi mõtete, tunnete ja tegude eest, mis pole olnud kooskõlas meie Taevase Isa tahtega. Meelt parandades ja sõnakuulmatust maha jättes ning uuesti kuulekad olla püüdes näitame Talle oma armastust.

Kuulekuse liigid

Evangeeliumi järgi elades hakkame kuulekust järjest paremini mõistma. Aeg-ajalt võib meil tekkida kiusatus olla nii-öelda kuulekas loomupärase inimese moodi, mis tähendab sõnakuulmatult Jumala seaduse kõrvalejätmist omaenda tarkuse, soovide ja koguni enamuse surve tõttu. Kuna sedalaadi kuulekust harrastavad nii paljud, kahandab see Jumala käitumisnormide väärtust nii meie kultuuris kui ka seadustes.

Mõnikord on liikmed valivalt kuulekad, väites end Jumalat armastavat ja austavat, ent valides, milliseid käske ja õpetusi – ja Tema prohvetite õpetusi ja nõuandeid – nad täielikult järgivad.

Mõni kuuletub valivalt, kuna ei adu täielikult käsu tagamaid, just nagu lapsed ei mõista oma vanemate nõuandeid ja kehtestatud reegleid. Kuid me teame alati, miks me järgime prohveteid – see on Jeesuse Kristuse Kirik ja Päästja on see, kes kõigi ajajärkude prohveteid juhib.

Kuulekust järjest paremini mõistes taipame, kui tähtis on valikuvabadus. Kui Jeesus Ketsemani aias oli, palvetas Ta kolm korda oma Taevase Isa poole: „Minu Isa, kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda! Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad.”⁸ Jumal ei teeks midagi Päästja tahte vastast, kuid Ta oli halastav ja saatis ingli oma armastatud Poega tugevdama.

Päästjale sai Kolgatal osaks veel teinegi proovilepanek, mille puhul Ta oleks võinud endale leegionite kaupa ingleid appi kutsuda, et need Ta ristilt alla võtaksid. Kuid Ta tegi otsuse kuulekalt lõpuni vastu pidada ja lepitav ohverdus ellu viia, kuigi see tähendas Tema jaoks suuri kannatusi ja koguni surma.

Vaimselt küps kuulekus on Päästja kuulekus. See on ajendatud tõelisest armastusest Taevase Isa ja Tema Poja vastu. Päästja eeskujul vabatahtlikult kuuletudes näitame üles austust meie Taevase Isa sõnade vastu: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel.”⁹ Ja me soovime Taevase Isa juurde minnes kuulda: „See on hea, sa hea ja ustav sulane! ‥ Mine oma Issanda rõõmusse.”¹⁰

Valikuvabaduse kasutamine Issandale kuuletumiseks tähendab tegutsemist põhimõttel „[õigesti] tee [ja las] vastutus järgneb”.¹¹ See nõuab enesevalitsust ja toob kaasa otsusekindluse, igavese õnne ja rahulolu meile ja meie eeskuju kaudu ka meid ümbritsevatele inimestele. Sellega kaasneb alati ka isiklik pühendumus toetada preesterluse juhte ja järgida nende õpetusi ja nõuandeid.

Tagajärjed

Kaaludes, kas kuuletuda või mitte, oleks alati hea meeles pidada meie valikute tagajärgi. Kas Lutsifer ja tema järgijad mõistsid, mida Taevase Isa plaani hülgamine endaga kaasa toob? Kui mõistsid, siis miks nad nii kohutava valiku tegid? Võime ka endalt sama küsida: miks peaks keegi meist otsustama olla sõnakuulmatu, kui me teame patu igavikulisi tagajärgi? Vastuse leiame pühakirjadest: Kain ja mõned Aadama ja Eeva lapsed otsustasid olla sõnakuulmatud, kuna nad „armastasid Saatanat rohkem kui Jumalat”.¹²

Armastus Päästja vastu on Päästjale omase kuulekuse alus. Püüdes tänapäeva maailmas kuulekad olla, kuulutame oma armastust ja austust kõigi Taevase Isa laste vastu. Kuid selle armastuse tõttu teiste vastu ei saa me veel muuta Jumala käske, mis on mõeldud meie kasuks! Näiteks põhineb käsk „sa ei tohi ‥ tappa ega teha midagi sellesarnast”¹³ vaimsel seadusel, mis kaitseb kõiki Jumala lapsi, kaasa arvatud neid, kes pole veel sündinud. Pikaaegse kogemuse põhjal võime näha, et selle seaduse eiramine toob endaga mõõtmatut kahju. Ometi usuvad paljud, et sündimata lapse elu lõpetamine on kellegi eelistuste või mugavuse tõttu lubatud.

Sõnakuulmatuse õigustamine ei muuda vaimset seadust ega selle tagajärgi, vaid põhjustab segadust, vaimset tasakaalutust ja kurbust ning juhib inimesi rajalt kõrvale või võõrastel radadel ekslema. Kristuse jüngritena on meil püha kohustus Tema seadusi, käske ja lepinguid, mis me oleme sõlminud, au sees hoida.

1831. aasta detsembris kutsuti mõned vennad vaigistama pahameelt, mis Kiriku suhtes oli tekkinud. Issand juhendas neid prohvet Joseph Smithi kaudu tavatul ja koguni üllataval moel:

„Mispärast, ajage segadusse oma vaenlased; kutsuge nad endaga kohtuma nii avalikult kui omaette. ‥

Mispärast, laske neil välja tuua nende tugevad argumendid Issanda vastu.

‥ Ühelgi relval, mis on seatud teie vastu, ei ole edu;

ja kui keegi tõstab oma hääle teie vastu, aetakse ta segadusse minu poolt parajaks arvatud ajal.

Mispärast, pidage kinni minu käskudest; need on tõesed ja usaldusväärsed.”¹⁴

Õppetunnid pühakirjades

Pühakirjad on täis näiteid prohvetitest, kes on õppinud kuulekust isikliku kogemuse kaudu.

Joseph Smithile õpetati, millised on tagajärjed, kui ta oma toetaja, sõbra ja kirjutaja Martin Harrise survele järele annab. Martini pealekäimise tõttu küsis Joseph Issandalt luba laenata Martin Harrisele Mormoni Raamatu 116 esimest käsikirjalehte, et ta võiks neid oma perele näidata. Kuid Issand käskis Josephil talle ära öelda. Martin anus Josephit, et ta Issandalt uuesti luba küsiks. Pärast seda, kui Joseph oli kolm korda palunud, andis Issand loa käsikirja viiele inimesele näidata. „Martin tõotas pühalikult kokkuleppest kinni pidada. Koju jõudes avaldati talle survet, mistõttu ta oma pühaliku tõotuse unustas ja käsikirja veel teistegi kätte andis.”¹⁵ Selle üleastumise tagajärjel läks käsikiri kaduma. Seetõttu sai Joseph Issandalt noomida ja tal ei lubatud enam Mormoni Raamatu tõlkimist jätkata. Joseph tundis suurt kurbust ja parandas meelt, et oli käsust üle astunud ja teiste survele järele andnud. Mõne aja pärast lubati Josephil taas tõlkima hakata. Joseph sai kuulekuse kohta hinnalise õppetunni, mis jäi talle eluks ajaks meelde.

Teine näide pärineb prohvet Moosese elust. Mooses võttis Issandale kuuletudes Etioopia naise, ent Mirjam ja Aaron olid selle vastu. Kuid Issand manitses neid, öeldes: „[Moosesega] ma räägin suust suhu.”¹⁶ Issand kasutas seda juhtumit, et õpetada meie ajajärgu Kiriku liikmeid. 1830. aastal väitis Hiram Page end Kirikule ilmutusi saavat. Issand parandas tema eksimust ja õpetas pühadele: „Sa pead olema kuulekas neile asjadele, mis ma [Josephile] annan, just nagu Aaron,¹⁷ ‥ sest tema saab neid just nagu Mooses.”¹⁸

Kuulekus toob õnnistusi „ja kui me saame Jumalalt mõne õnnistuse, tuleb see kuulekuse tõttu sellele seadusele, millel see õnnistus põhineb”.¹⁹

Kuulekust õpetatakse eeskuju kaudu. See, kuidas me elame, õpetab ka meie lapsi: „Õpi tarkust oma nooruses; jah, õpi oma nooruses kinni pidama Jumala käskudest!”²⁰

Kuulekus muudab meid järk-järgult tugevamaks ja võimekamaks taluma edasisi proovilepanekuid. Kuulekus Ketsemani aias valmistas Päästjat ette kuuletuma ja vastu pidama ka Kolgatal.

Mu kallid vennad ja õed! Alma sõnad peegeldavad mu südames peituvaid tundeid:

„Ja nüüd, mu armsad vennad, ma olen öelnud seda teile, et ma võiksin äratada teid teie kohusetundele Jumala ees, et te võiksite kõndida laitmatult tema ees. ‥

Ja nüüd, ma tahan, et te oleksite alandlikud ja alistuvad ja leebed; ‥ olles usinad Jumala käskudest kinnipidamisel igal ajal.”²¹

Ma jätan oma erilise tunnistuse, et Päästja elab. Tänu Tema kuulekusele „iga põlv nõtkub ja iga keel tunnistab, ‥ et tema on [meie Päästja]”.²² Me võime Teda nii pühendunult armastada ja Temasse nii jäägitult uskuda, et ka meie muutume kuulekaks, peame Tema käske ja pöördume tagasi, et koos Temaga igavesti Jumala kuningriigis elada. See on minu palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.