Elage, olles usule truud

Vanem William R. Walker

Seitsekümmend

Igaühel meist on palju õnnistusi, kui teame lugusid usust ja ohverdusest, mis panid meie esivanemaid Issanda Kirikuga liituma.

Mulle meeldib Kiriku ajalugu. Võib-olla nagu paljudel teilgi, suureneb minu usk, kui saan teada meie esivanemate ebatavalisest pühendumusest, kes võtsid evangeeliumi vastu ja elasid, olles usule truud.

Kuu aega tagasi tähistasid 12 000 imelist noort Ameerika Ühendriikide Arizona Gilberti templi piirkonnast oma uue templi valmimist inspireeritud esinemisega, väljendades oma pühendumust elada õigemeelselt. Nende etteaste nimi oli „Elage, olles usule truud”.

Nende Arizona noorte sarnaselt peaksid kõik viimse aja pühad võtma endile kohustuse „elada, olles usule truud”.

Kirikulaulus öeldakse: „Ustavalt isade usu eest seisame” (True to the Faith. – Hymns, nr 254).

Võiksime lisada: „Ustavalt esivanemate usu eest seisame.”

Mõtisklesin selle üle, kas kõik need entusiastlikud Arizona noored teavad oma pere ajalugu seoses Kirikuga, kas nad teavad, kuidas nende pere liikmed Kiriku liikmeteks said. Oleks suurepärane, kui iga viimse aja püha teaks oma esivanemate pöördumise lugu.

Olgu te teerajajate järeltulijad või mitte, mormooni teerajajate usu ja ohverduste pärand on teie pärand. See on Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku püha pärand.

Üheks kõige kaunimaks peatükiks Kiriku ajaloos on aeg, mil Issanda apostel Wilford Woodruff kõigest 10 aastat pärast Kiriku rajamist, 1840. aastal Suurbritannias Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi õpetas.

Wilford Woodruff ja teised apostlid keskendusid oma edukas töös Inglismaal Liverpooli ja Prestoni piirkondadele. Vanem Woodruff, kellest hiljem sai Kiriku president, palvetas järjekindlalt, et Jumal juhiks teda selles äärmiselt tähtsas töös. Ta sai palvete kaudu inspiratsiooni minna hoopis teise kohta evangeeliumi õpetama.

President Monson on meile õpetanud, et kui me saame taevast inspiratsiooni, et midagi teha, siis me teeme seda, me ei lükka seda edasi. Samamoodi tegi ka Wilford Woodruff. Saanud Vaimult selge juhise minna lõunasse, asus vanem Woodruff peaaegu kohe teele ja siirdus Inglismaa Herefordshire’i piirkonda, mis on Edela-Inglismaal asuv põllumajanduspiirkond. Ta kohtus seal tubli taluniku John Benbow’ga, kes võttis ta vastu „rõõmsa südame ja tänutundega” (Wilford Woodruff, Matthias F. Cowley raamatus „Wilford Woodruff: History of His Life and Labors as Recorded in His Daily Journals”, 1909, lk 117).

Üle 600 inimese, kes kutsusid end ühinenud vennaskonnaks, olid „valguse ja tõe eest palvetanud” (Wilford Woodruff, Teachings of Presidents of the Church: Wilford Woodruff, 2004, lk 91). Issand saatis Wilford Woodruffi sinna, vastates nii nende palvetele.

Vanem Woodruffi õpetus kandis kohe vilja ja paljud said ristitud. Brigham Young ja Willard Richards ühinesid temaga Herefordshire’is ja kolme apostlit saatis seal suur edu.

Kõigest mõne kuuga rajasid nad 33 kogudust, kus oli kokku 541 liiget, kes olid Kirikuga liitunud. Nende suurepärane töö jätkus ja lõpuks said peaaegu kõik ühinenud vennaskonna liikmed Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse ristitud.

Minu vaarvanaema Hannah Maria Eagles Harris oli üks esimesi, kes Wilford Woodruffi kuulas. Ta teatas oma abikaasale Robert Harris nooremale, et oli kuulnud Jumala sõna ja kavatses saada ristitud. Robert ei rõõmustanud oma naise sõnade üle. Ta ütles, et tuleb järgmisele mormooni misjonäri jutlusele kaasa ja näitab sellele misjonärile koha kätte.

Olles kindlalt otsustanud, et ta ei lase ennast veenda, ja lootes, et ehk saab ta külalisjutlustaja isegi kimbatusse ajada, istus ta kogunemisel ettepoole. Robert tundis kohe Vaimu, nagu oli tundnud ka tema naine. Ta teadis, et taastamise sõnum on tõde, ning sai koos naisega ristitud.

Nende usu ja pühendumise lugu sarnaneb tuhandete teistega: kuuldes evangeeliumi sõnumit, teadsid nad, et see on tõsi!

Nagu Issand ütleb: „Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nemad järgivad mind” (Jh 10:27).

Kuulnud Karjase häält, pühendusid nad oma elus täielikult evangeeliumi ja Issanda prohveti juhatuse järgimisele. Vastuseks kutsele koguneda Siionisse lahkusid nad oma kodumaalt Inglismaalt, ületasid Atlandi ookeani ja ühinesid pühadega Illinoisi osariigis Nauvoos.

Nad võtsid evangeeliumi oma südamesse. Püüdes end uuel kodumaal sisse seada, aitasid nad ehitada Nauvoo templit, makstes oma kümnist tööga – igal kümnendal päeval käisid nad templit ehitamas.

Nad olid murest murtud, kui kuulsid uudist nende armastatud prohveti Joseph Smithi ja tema venna Hyrumi surmast. Kuid nad jätkasid tööd! Nad jäid usule truuks.

Kui pühasid taga kiusati ja nad Nauvoost minema aeti, tundsid Robert ja Maria end väga õnnistatuna, sest nad said enne Mississippi jõe ületamist ja läände suundumist templis templianni. Kuigi nad polnud kindlad, mida tulevik toob, oli neil kindel usk ja tunnistus.

Nad rühkisid koos oma kuue lapsega läbi muda, ületades teel läände Iowa. Nad ehitasid endile Missouri jõe äärde Winter Quartersi nime all tuntuks saanud ajutise peatuspaiga.

Need kartmatud teerajajad ootasid apostellikku juhatust, kuidas ja millal edasi läände liikuda. Kõigi plaanid muutusid, kui Kaheteistkümne Kvoorumi juhataja Brigham Young esitas meestele kutse minna vabatahtlikult teenima Ameerika Ühendriikide armeesse, hiljem mormooni pataljonina tuntuks saanud väeossa.

Robert Harris noorem oli üks viiesajast mehest, kes Brigham Youngi üleskutsele reageeris. Ta võeti sõjaväkke, kuigi see tähendas, et ta jättis maha oma raseda naise ja kuus väikest last.

Miks tema ja teised mehed seda tegid?

Vastus peitub minu vaarvanaisa enda sõnades. Ta kirjutas oma naisele Santa Fe’sse teel olles kirja, milles ütles: „Minu usk on tugevam kui kunagi varem (ja mõeldes asjadele, millest Brigham Young meile rääkis), ma usun seda, nagu oleks Suur Jumal ise minuga rääkinud.”

Lühidalt, ta teadis, et kuulas Jumala prohvetit, nagu tegid ka teised mehed. See on põhjus, miks nad seda tegid! Nad teadsid, et neid juhib Jumala prohvet.

Samas kirjas kirjutas ta õrnadest tunnetest oma naise ja laste vastu ning rääkis, et palvetab pidevalt, et naist ja lapsi õnnistataks.

Kirja lõpuosas kõlasid tema võimsad sõnad: „Me ei tohi unustada asju, mida oleme sinuga Issanda templis kuulnud ja kogenud.”

Koos tema varasema tunnistusega, et „meid juhib Jumala prohvet”, on need kaks püha tõde minu jaoks nagu pühakiri.

Kaheksateist kuud pärast pataljoniga lahkumist jõudis Robert Harris tervena oma armsa Maria juurde tagasi. Nad olid kogu oma elu taastatud evangeeliumile truud ja ustavad. Neil oli 15 last, kellest 13 jõudsid täisikka. Minu vanaema Fannye Walker, kes oli pärit Kanadast Alberta provintsist Raymondist, oli üks nende 136 lapselapsest.

Vanaema Walker oli uhke tõsiasja üle, et tema vanaisa oli teeninud mormooni pataljonis, ja ta tahtis, et kõik tema lapselapsed seda teaksid. Olles nüüd ise vanaisa, mõistan ma, miks see talle nii tähtis oli. Ta tahtis pöörata laste südamed isade poole, ta tahtis, et ta lapselapsed teaksid oma õigemeelsest pärandist, sest ta teadis, et see õnnistab nende elu.

Mida tugevamat sidet me tunneme oma õigemeelsete esivanematega, seda tõenäolisem on, et teeme tarku ja õigemeelseid otsuseid.

See on tõsi! Igaühel meist on palju õnnistusi, kui teame lugusid usust ja ohverdusest, mis pani meie esivanemaid Issanda Kirikuga liituma.

Robert ja Maria teadsid kohe esimesel korral, kui nad Wilford Woodruffi taastatud evangeeliumist õpetamas ja tunnistamas kuulsid, et evangeelium on tõsi.

Nad teadsid samuti, et ükskõik millised katsumused ja raskused neile osaks saavad, neid õnnistatakse, kui nad usule truuks jäävad. Tundub peaaegu, nagu oleksid nad kuulnud meie tänapäeva prohveti sõnu, kes ütles: „[Templi]õnnistuste saamiseks pole ükski ohverdus liiga suur” (Thomas S. Monson. Püha tempel – maailma tuletorn. – 181. kevadine üldkonverents, apr 2011).

Ühendkuningriigi kahenaelase mündi servale on graveeritud sõnad „Suurmeeste õlgadel seistes”. Mõeldes meie suurepärastele teerajajatest esivanematele, tunnen, et me kõik seisame suurmeeste õlgadel.

Kuigi ma kasutasin sõnu Robert Harrise kirjast, usun, et loendamatul hulgal esivanemaid oleks saatnud oma lastele ja lastelastele samasuguse sõnumi: esiteks, me ei tohi unustada templis saadud kogemusi ning me ei tohi unustada lubadusi ja õnnistusi, mis meile kõigile tänu templile osaks saavad. Teiseks, me ei tohi unustada, et meid juhib Jumala prohvet.

Ma tunnistan, et meid juhib Jumala prohvet. Issand taastas oma Kiriku viimsetel aegadel prohvet Joseph Smithi kaudu ja me ei tohi unustada, et meid juhivad katkematu ketina Jumala prohvetid, alates Josephist kuni Brighamini ja seejärel kõik järgmised Kiriku presidendid kuni tänapäeva prohveti Thomas S. Monsonini välja. Ma tunnen teda, ma austan ja armastan teda. Ma tunnistan, et tema on tänapäeval Jumala prohvet maa peal.

Minu südamesooviks on, et me kõik austaksime koos minu laste ja lastelastega meie õigemeelsete esivanemate pärandit – nende ustavate mormooni teerajajate pärandit, kes olid valmis panema kõik ohvrialtarile, et kaitsta oma Jumalat ja usku. Ma palvetan, et me kõik elaksime, olles truud oma vanemate usule. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.