Juured ja oksad
Vanem Quentin L. Cook
Kaheteistkümne Apostli Kvoorumist
Meie päevil on oluline perede päästmise ja ülenduse nimel pereajaloo ja templitööd kiirendada.
Vahetult enne seda, kui vastuoluline kirjanik William Saroyan 1981. aastal vähki suri, ütles ta ajakirjandusele: „Kõik peavad surema, kuid mina olen alati uskunud, et minu puhul tehakse erand. Mis nüüd saab?”1
„Mis nüüd saab?” on selles elus surmaga silmitsi seistes, aga ka surmale järgneva elu üle mõtiskledes hinge jaoks tähtsaim küsimus, millele Jeesuse Kristuse taastatud evangeelium Isa õnneplaanis nii ilusasti vastab.
Selles elus me naerame, nutame, teeme tööd, mängime, elame ja seejärel sureme. Iiob esitab sisuka küsimuse: „Kui mees sureb, kas ta ärkab jälle ellu?”2 Tänu Päästja lepitusohvrile kõlab vastuseks: jah. Iiobi sissejuhatus sellele küsimusele on mitmekesine ja ositi huvipakkuv: „Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad. ‥ Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära. ‥ Puulgi on lootus: kui ta maha raiutakse, siis ta võrsub taas ja tal pole võsudest puudu! ‥ Ta hakkab ‥ võsusid ajama otsekui istik!”3
Meie Isa plaan puudutab peresid. Mõnedes meie südantliigutavamates pühakirjasalmides on võetud analoogiana kasutusele mõiste puust koos selle juurte ja okstega.
Vana Testamendi lõpupeatükis kirjeldab Malakia Päästja teist tulemist elavalt järgmise analoogiaga. Ta kõneleb ülbetest ja patustajatest ning märgib, et nad põlevad kui kõrred ja et see ei „jäta neile ei juurt ega oksa”.4 Malakia lõpetab peatüki Issanda rahustava lubadusega:
„Vaata, ma läkitan teile prohvet Eelija, enne kui tuleb Jehoova päev, suur ja kardetav!
Ja tema pöörab vanemate südamed jälle laste poole ja laste südamed vanemate poole, et ma ei peaks tulema ja lööma maad needusega!”5
Taastamise koidikul pööras Moroni sellele sõnumile taas tähelepanu, kui ta noorele Joseph Smithile 1823. aastal esialgseid juhtnööre andis.6
Kogu maailma kristlased ja juudid nõustuvad selle Vana Testamendi aruandega Eelija kohta.7 Ta oli viimane prohvet, kes enne Jeesuse Kristuse aega Melkisedeki preesteluse pitseerimisväge hoidis.8
Eelija taastab võtmed
Eelija naasmine leidis aset Kirtlandi templis 3. aprillil 1836. Ta kuulutas, et oli täitmas Malakia lubadust. Ta andis üle preesterluse võtmed perede pitseerimiseks käesoleval evangeeliumi ajajärgul.9 Eelija ülesannet hõlbustab see, mida vahel nimetatakse Eelija vaimuks, mis vanem Russell M. Nelsoni õpetuse kohaselt on „Püha Vaimu ilming, mis annab tunnistust perekonna jumalikust loomusest”.10
Päästja oli kindel ristimise vajalikkuses. Ta õpetas: „Kui keegi ei sünni veest ja Vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda!”11 Et olla eeskujuks, sai Päästja ka ise ristitud. Mis saab surnutest, kes ei ole ristitud?
Õpetus templist ja pereajaloo tööst
11. oktoobril 1840 kirjutas Vilate Kimball kirja oma abikaasale, vanem Heber C. Kimballile, kes koos teiste Kaheteistkümne liikmetega Suurbritannias misjonil teenis. Mõned päevad tagasi oli peetud sügist üldkonverentsi.
Tsiteerin Vilateʼi kirjast erinevaid kohti: „Meil oli Kiriku asutamisest peale suurim ja kõige huvitavam konverents. ‥ President [Joseph] Smith tegi algust uue ja hiilgava teemaga. ‥ See on surnute eest ristimine. Paulus räägib sellest Esimeses kirjas korintlastele 15. peatükis 29. salmis. Joseph on saanud selle kohta täielikuma selgituse ilmutuse kaudu. Ta ütles, et selle kiriku [liikmetel] on eriline võimalus saada ristitud kõigi oma sugulaste eest, kes surid enne, kui see evangeelium esile tuli. ‥ Nõnda tehes oleme me nende esindajad ja anname neile erilise võimaluse esimesel ülestõusmisel esile tulla. Tema sõnul jutlustatakse neile evangeeliumi vanglas.”
Vilate lisas: „Tahan saada ristitud oma ema eest. ‥ Kas see pole mitte hiilgav õpetus?”12
Perekondade liitmise hädavajalik õpetus anti rida rea, põhimõte põhimõtte peale. Asenduslikud talitused on igaveste perede ühtesulatamise, juurte okstega ühendamise südames.
Perekonna õpetus seoses pereajaloo ja templitööga on selge. Issand viitas oma esialgsetes ilmutusena antud juhistes „teie surnute eest [läbiviidavale ristimisele]”.13 Meie vastutame õpetuse järgi oma esivanemate eest. Seda seepärast, et selestiline taevaorganisatsioon põhineb peredel.14 Esimene Presidentkond on innustanud liikmeid, eriti noori ja noori vallalisi täiskasvanuid, tähtsustama pereajaloo tööd ja talitusi nende enda pere nimede või nende koguduste ja vaiade liikmete esivanemate nimede eest.15 Me peame olema ühenduses nii oma juurte kui okstega. Mõte seotusest igaveses kuningriigis on tõepoolest hiilgav.
Templid
Wilford Woodruff märkis, et Joseph Smith elas piisavalt kaua, et panna alus templitööle. Ajaks, mil Joseph Smith kohtus Kaheteistkümne Kvoorumiga viimast korda, oli ta andnud neile templianni.16
Pärast prohveti märtrisurma lõpetasid pühad Nauvoo templi ja pitseerimisväge kasutati tuhandete ustavate liikmete õnnistamiseks enne väljarännet Kaljumäestiku suunas. Kolmkümmend aastat hiljem, mil valmis Saint Georgeʼi tempel, märkis president Brigham Young, kui tähtis on see igavikulises mõttes, et päästvad talitused on lõpuks saadaval nii elavatele kui ka surnutele.17
President Wilford Woodruff ütleb selle kohta lihtsalt nii: „Vaevalt on mõni Issanda ilmutatud põhimõte, mille üle olen rohkem rõõmu tundnud kui meie surnute lunastuse üle; et meie isad, emad, naised ja lapsed on meiega perena esimese ülestõusmise hommikul ja selestilises kuningriigis. Need on ülevad põhimõtted. Need on väärt igat ohverdust.”18
Praegune aeg on elamiseks suurepärane. See on viimane evangeeliumi ajajärk ja me võime tunda päästmistöö kiirenemist igas päästvate talitustega seotud valdkonnas.19 Meil on nüüd templid suures osas üle maailma, et neid päästvaid talitusi pakkuda. Templisse vaimse tugevuse, rahu, turvalisuse ja juhatuse järele minemine on samuti suur õnnistus.20
Veidi vähem kui aasta pärast president Thomas S. Monsoni apostliks kutsumist pühitses ta Los Angelese Templi Genealoogiaraamatukogu. Ta rääkis oma kõnes surnud esivanematest, kes „ootavad päeva, mil meie teiega teeme ära vajaliku uurimistöö [ja] läheme ka Jumala kotta ning teeme ära töö, [mida nemad] teha ei saa”.21
Kui toonane vanem Monson 20. juunil 1964 need pühitsevad sõnad esitas, oli maailmas vaid 12 töötavat templit. Ajal, mil president Monson on teeninud Kiriku kõrgemates nõukogudes, on 130 meie 142-st töötavast templist sisse pühitsetud. Päästmistöö kiirenemine meie ajal pole midagi muud kui imeline. Teavitatud on veel 28-st erinevas ehitusjärgus olevast templist. Praeguseks ajaks elab kaheksakümmend viis protsenti Kiriku liikmetest templist 320 kilomeetri raadiuses.
Pereajaloo tehniline pool
Ka pereajaloo tehniline pool on teinud dramaatilisi edusamme. President Howard W. Hunter kuulutas 1994. aasta novembris: „Selleks, et kiirendada surnute eest talituste tegemise püha tööd, oleme võtnud kasutusele infotehnoloogia. Issand ise on tehnoloogia osatähtsust suurendanud. ‥ Ometi seisame me alles kõige selle künnisel, mida nende vahenditega saab ette võtta.”22
Sellele prohvetlikule avaldusele järgnenud 19 aastaga on tehnoloogia areng olnud peaaegu uskumatu. Üks 36-aastane väikeste laste ema teatas mulle hiljuti hüüatades: „Mõtle vaid! Oleme jõudnud pühitsetud pereajalookeskuste mikrofilmi lugejate juurest minu köögilaua äärde, kus arvuti taga istudes pereajalugu uurida, kui mu lapsed on lõpuks magama jäänud.” Vennad ja õed, pereajalookeskused on nüüd meie kodudes.
Templi- ja pereajaloo töö ei puuduta ainuüksi meid. Mõelge teisel pool eesriiet olijatele, kes ootavad päästvaid talitusi, mis neid vaimuvangla orjusest vabastavad. Vanglat määratletakse kui „vangistuses olemist”.23 Vangistuses olijad võivad küsida nagu William Saroyan: „Mis nüüd saab?”
Üks ustav õde rääkis erilisest vaimsest kogemusest Soolajärve templis. Kinnitamise ruumis olles kuulis ta pärast asendusliku kinnitamistalituse väljakuulutamist: „Ja vang saab vabaks!” Ta tunnetas suurt pakilisust teha ristimise ja kinnitamise tööd nende eest, kes seda ootavad. Koju jõudnud, otsis ta kuuldud fraasi pühakirjadest. Ta leidis Joseph Smithi avalduse Õpetuse ja Lepingute 128. osas: „Juubeldagu teie süda ja olge üliväga rõõmsad! Rõkatagu maa! Laulgu surnud igavest ülistuslaulu Kuningas Immaanuelile, kes seadis enne, kui maailm oli, selle, mis võimaldab meil neid välja lunastada nende vanglast; sest vangid saavad vabaks!”24
Küsimus on selles, mida me peame tegema? Prohvet Joseph andis nõu esitada templis „ülestähendusi meie surnutest, mis on väärt seda, et olla kõigiti vastuvõetav”.25
Kiriku juhatus on pöördunud pealekasvava põlvkonna poole virgutushüüuga tehnoloogia kasutamisel teed näidata, et tunda Eelija vaimu, otsida üles oma esivanemad ja teha nende eest templitalitused.26 Suurema osa raskematest töödest nii elavate kui ka surnute päästmise töö kiirendamiseks teete ära teie, noored.27
Kui iga koguduse noored käivad templis ja teevad ristimisi oma surnute eest ning teevad lisaks sellele veel koostööd oma pere ja teiste koguduse liikmetega, et muretseda oma talitustöö jaoks perenimesid, õnnistatakse suuresti nii neid kui ka Kirikut. Ärge alahinnake surnute mõju teie püüdluste toetamisel, ja rõõmu, kui te nendega, keda teenite, lõpuks kokku saate. Oma perekonna ühendamise igavese tähtsusega õnnistus on peaaegu hoomamatu.28
Kiriku ülemaailmsest liikmeskonnast pole viiekümne ühel protsendil täiskasvanutest internetis Kiriku FamilySearchi programmi sugupuu osas kirjas oma mõlemaid vanemaid. Kuuekümne viiel protsendil täiskasvanutest pole kirjas oma kõiki nelja vanavanemat.29 Pidage meeles, me ei või saada päästetud ilma oma juurte ja oksteta. Kiriku liikmed peavad selle tähtsa info välja uurima ja kirja panema.
Meil on lõpuks olemas õpetus, templid ja tehnoloogia, et pered selle hiilgava päästmistöö ära teha saaksid. Pakun ühe võimaluse selle tegemiseks. Suguvõsad võiksid korraldada sugupuu kokkutuleku. See peaks olema korduv ettevõtmine. Igaüks võtaks kaasa olemasolevad pereajaloo materjalid, lood ja fotod, sealhulgas vanavanematele ja vanematele kuulunud kallid esemed. Meie noored kuulavad põnevusega pereliikmete elust, kust nad tulid ja kuidas elasid. Paljude südamed on pöördunud nende isade poole. Neile meeldivad lood ja fotod ning neil on tehnilised teadmised, kuidas need lood ja fotod sugupuu tarbeks skaneerida ja üles laadida ning siduda algdokumendid esivanematega, et neid alati alles hoida. Loomulikult on peamine eesmärk kindlaks teha, millised talitused tuleb veel ära teha, ning jagada korraldusi hädavajaliku templitöö tegemiseks. Pere informatsiooni, lugude ja fotode talletamisel saab abi trükisest „Minu perekond” (My Family), misjärel saab kõik eelmainitu sugupuu programmi üles laadida.
Perekonna pühendumine ja ootused peaksid olema meie jaoks oma jumaliku saatuse kaitsmisel esmatähtsad. Nende jaoks, kes mõtisklevad, kuidas hingamispäeva perena tervikuna viljakamalt ära kasutada, on selle töö kiirendamine viljakas pinnas. Üks ema räägib õhinaga, kuidas tema 17-aastane poeg pühapäeval pärast kirikut pereajaloo tegemiseks arvuti taha istub ja kuidas ta 10-aastasele pojale meeldib esivanematest lugusid kuulata ja nende pilte vaadata. Sellest tuleneva õnnistusena on kogu pere kogenud Eelija vaimu. Meile kallite juurte ja okste eest tuleb hoolitseda.
Jeesus andis oma elu asendusliku lepituse käigus. Ta andis lahenduse ülimale küsimusele, mille Iiob tõstatas. Ta sai jagu kogu inimkonna surmast, mida me ise enda jaoks teha ei saa. Kuid me saame teha asenduslikke talitusi ning saada tõepoolest päästjateks Siioni mäel30 oma perede jaoks, et võiksime saada koos nendega nii päästetud kui ka ülendatud.
Tunnistan Päästja lepitusohvrist ja et plaan, mille Isa tegi meile ja meie peredele, on kindel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.