Tunnistus

Juhataja Boyd K. Packer

Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja

Soovin teile rääkida tõdedest, mis on enim väärt, et neid teataks.

Sõda ja ebakindlad ajad koondavad meie tähelepanu asjadele, mis on kõige olulisemad.

Teine maailmasõda oli minu jaoks vaimselt väga rahutu aeg. Olin just lahkunud oma kodust Brigham Cityst Utah’s, kaasas tunnistuse hõõguvad söed, ja tundsin, et vajan midagi enamat. Tegelikult oli kogu meie lõpuklass mõne nädala pärast teel sõjatsooni. Jõudnud Jaapanis oma peatuskohta Ie Shima saarel, mis asub Okinawast veidi põhja pool, heitlesin kahtluste ja ebakindlusega. Tahtsin saada evangeeliumi kohta isiklikku tunnistust. Tahtsin teada!

Ühel unetul ööl lahkusin oma telgist ja läksin punkrisse, mis oli ehitatud ligi 200-liitristest liivaga täidetud kütusetünnidest, mis olid tõstetud üksteise peale nii, et moodustus kamber. Katust kambril polnud. Ma roomasin kambrisse, vaatasin üles tähistaevasse ja põlvitasin palves.

See juhtus peaaegu poole lause pealt. Ma ei suuda teile kirjeldada, mis juhtus, isegi kui tahaksin seda teha. See on sõnulseletamatu, kuid see on täna sama ilmselge kui tol ööl 65 aastat tagasi. Ma teadsin, et see on väga isiklik ilmutus. Lõpuks sain ma ise teada. Ma teadsin kindlalt, sest mulle oli antud isiklik tunnistus. Mõne aja pärast roomasin punkrist välja ja kõndisin, õigemini hõljusin oma voodisse tagasi. Tundsin kogu ülejäänud öö rõõmu ja aukartust.

Ma ei pidanud ennast sugugi eriliseks, mõtlesin, et kui mulle selline asi osaks sai, võib see juhtuda igaühega. Usun seda siiamaani. Sellele ööle järgnenud aastate jooksul olen hakanud mõistma, et selline kogemus on ühteaegu nii valgus, mida järgida, kui koorem, mida tuleb kanda.

Soovin teile rääkida tõdedest, mis on enim väärt, et neid teataks, asjadest, mida olen ligi 90-aastase elu ja üle 50 aasta üldjuhiks olemise ajal õppinud ja kogenud. Paljud asjad, mida olen teada saanud, kuuluvad selliste asjade kategooriasse, mida ei saa õpetada, kuid saab õppida.

Nagu enamik eriti väärtuslikke asju, tulevad igavikulise väärtusega teadmised vaid isikliku palve ja mõtisklemise kaudu. Kui lisada sellele veel paastumine ja pühakirjade uurimine, palume õhutust, ilmutusi ja Püha Vaimu sosistusi. Nii saame taevast juhiseid, õppides õpetuse õpetuse peale.

Ilmutustes lubatakse, et „mis iganes mõistmise taseme me omandame selles elus, see jääb ülestõusmisel meiega” ja et „oma usinuse ja kuulekuse kaudu [omandame] .. teadmist ja mõistmist” (ÕL 130:18–19).

Üks igavikuline tõde, mida olen õppinud, on, et Jumal elab. Ta on meie Isa. Meie oleme Tema lapsed. „Me usume Jumalasse, Igavesse Isasse, ja Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse ning Pühasse Vaimu” (1UA).

Kõikidest tiitlitest, millega Ta oleks võinud lasta end kutsuda, valis ta „Isa”. Päästja käskis: „Teie palvetage seepärast niiviisi: Meie Isa, kes oled taevas” (3Ne 13:9; vt ka Mt 6:9). See, et Ta kasutas nime „Isa”, on õpetuseks meile kõigile, kui mõistame, mis on selles elus kõige tähtsam.

Lapsevanemaks olemine on püha au ja vastavalt meie ustavusele võib see olla igavene õnnistus. Kiriku kõigi tegevuste lõppeesmärgiks on, et mees ja tema naine ning nende lapsed oleksid kodus õnnelikud.

Neid, kes ei abiellu või kes ei saa lapsi, pole igavestest õnnistustest, mida nad otsivad, kõrvale jäetud, vaid need on hetkel neile kättesaamatud. Alati me ei tea, kuidas või millal õnnistused endast märku annavad, kuid igavese kasvu lubadusest ei jäeta ilma ühtegi ustavat inimest, kes sõlmib pühasid lepinguid ja neist kinni peab.

Teie salajased igatsused ja pisarais anumised lähevad nii Isa kui Poja südamesse. Te saate neilt isiklikku kinnitust, et elate täisväärtuslikku elu ja et ükski oluline õnnistus ei lähe teie jaoks kaduma.

Issanda teenijana, vastavalt ametile, millesse mind on pühitsetud, annan ma sellises olukorras olevatele inimestele lubaduse, et midagi teie päästmise ja ülendamise jaoks hädavajalikku ei jää teile õigel ajal andmata. Praegu tühjad süled saavad täidetud ning praegu luhtunud unistuste ja igatsuste pärast valutavad südamed saavad tervendatud.

Olen veel õppinud tõde, et Püha Vaim on tõeline. Ta on jumaluse kolmas liige. Tema ülesandeks on tõest ja õigemeelsusest tunnistada. Ta ilmutab ennast paljudel viisidel, muuhulgas rahu ja kindlustunde kaudu. Ta võib trööstida, juhatada ja vajadusel noomida. Me saame kogu elu Püha Vaimu kaasluse osaliseks, kui elame õigemeelselt.

Püha Vaimu and antakse evangeeliumi talituse kaudu. Mees, kellel on volitus, paneb oma käed Kiriku uue liikme pea peale ja ütleb sõnad: „Võta vastu Püha Vaim.”

Ainuüksi see talitus ise meid tähelepanuväärselt ei muuda, kuid kui kuulame ja järgime õhutusi, saab meile osaks Püha Vaimu õnnistus. Kõik meie Taevase Isa pojad ja tütred võivad saada teada, et Moroni lubadus on tõsi: „Ja Püha Vaimu väel võite te teada tõde kõige kohta” (Mn 10:5; rõhutus lisatud).

Ülim tõde, milleni olen oma elus jõudnud, on mu tunnistus Issandast Jeesusest Kristusest.

Tähtsaim kõiges, mida me ilmutusele tuginedes teeme ja millele toetume, on Issanda nimi, mis on volitus, mille alusel me Kirikus tegutseme. Kõik palved, isegi väikeste laste palved, lõpevad Jeesuse Kristuse nimel. Iga õnnistus, iga talitus, iga ametisse pühitsemine, iga ametlik tegu tehakse Jeesuse Kristuse nimel. See on Tema Kirik ja seda kutsutakse Tema järgi – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik (vt ÕL 115:4).

Mormoni Raamatus on kirjas suurepärane lugu sellest, kuidas nefilased „palusid Isa [Issanda] nimel”. Issand ilmus ja küsis:

„Mida te tahate, et ma teile annan?

Ja nad ütlesid temale: Issand, me tahame, et sa ütleksid meile nime, millega me kutsuksime seda kirikut; sest selle asja üle on rahva seas vaidlused.

Ja Issand ütles nendele: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mispärast peaks rahvas nurisema ja vaidlema selle asja üle?

Kas nad ei ole lugenud pühakirju, mis ütlevad, et te peate võtma enda peale Kristuse nime, mis on minu nimi? Sest selle nimega teid kutsutakse viimsel päeval;

ja kes iganes võtab enda peale minu nime ja peab vastu lõpuni, see päästetakse viimsel päeval.

Seepärast, mida te iganes teete, tehke seda minu nimel; seepärast nimetage kirik minu nimega ja hüüdke Isa poole minu nimel, et ta õnnistaks kirikut minu pärast” (3Ne 27:2–7).

See on Tema nimi, Jeesus Kristus, „sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse” (Ap 4:12).

Kirikus me teame, kes Ta on: Jeesus Kristus, Jumala Poeg. Ta on Isa Ainusündinu. Tema on see, kes jättis oma elu ja võttis selle taas. Tema on meie eestkostja Isa ees. „Pidage meeles, et oma Lunastaja kaljule, kes on Kristus, Jumala Poeg, pea[me me] ehitama oma aluse” (Hl 5:12). Tema on ankur, mis meid kinni hoiab ning meid ja meie peresid elutormides kaitseb.

Igal pühapäeval kogunevad üle maailma eri rahvusest ja eri keelt kõnelevad kogudused, et samade sõnadega sakramenti õnnistada. Me võtame endi peale Kristuse nime ja peame Teda alati meeles. See jätab meile pitseri.

Prohvet Nefi kuulutas: „Me räägime Kristusest, me rõõmustame Kristuses, me jutlustame Kristusest, me kuulutame prohvetlikult Kristusest ja me kirjutame vastavalt oma prohvetlikele kuulutustele, et meie lapsed võiksid teada, millisest allikast nad võiksid otsida andestust oma pattudele” (2Ne 25:26).

Igaüks meist peab saama Issandast Jeesusest Kristusest oma isikliku tunnistuse. Seejärel jagame seda tunnistust oma pere ja teistega.

Kõige selle juures ärgem unustagem, et on olemas vastane, kes püüab isiklikult Issanda tööd takistada. Peame valima, keda järgime. Meie kaitse on lihtne, igaüks peab otsustama, et järgib Päästjat, peame olema veendunud, et jääme kindlalt Tema poolele.

Uues Testamendis on Johannes kirja pannud, et olid mõned, kes ei suutnud pühenduda Päästjale ja Tema õpetustele ning „sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga.

Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: „Kas ka teie tahate ära minna?”

Siimon Peetrus vastas temale: „Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad,

ja me oleme uskunud ja tundnud, et sina oled Jumala püha!”” (Jh 6:66–69)

Peetrus teadis seda, mida iga Päästja järgija võib õppida. Olles ustavalt pühendunud Jeesusele Kristusele, võtame Ta vastu kui oma Lunastaja ja teeme kõik, mis meie võimuses, et Tema õpetuste järgi elada.

Pärast kõiki neid aastaid, mis ma olen elanud, õpetanud ja teeninud, olles reisinud mööda maailma miljoneid kilomeetreid ja kogenud palju, on üks suur tõde, mida tahaksin jagada. See on minu tunnistus Päästjast Jeesusest Kristusest.

Pärast püha kogemust kirjutasid Joseph Smith ja Sidney Rigdon:

„Ja nüüd, pärast paljusid tunnistusi, mis temast antud on, see on tunnistus, viimane kõikidest, mille meie temast anname: et ta elab!

Sest me nägime teda” (ÕL 76:22–23).

Nende sõnad on minu sõnad.

Ma usun ja ma olen kindel, et Jeesus on Kristus, Jumala Poeg, ja Ta elab. Ta on Isa ainusündinu ja „tema kaudu, tema läbi ja temast on ja on loodud maailmad, ja nende elanikud on Jumalale sündinud pojad ja tütred” (ÕL 76:24).

Ma tunnistan, et Päästja elab. Ma tunnen Issandat. Ma olen Tema tunnistaja. Ma tean, et Ta tegi suure ohverduse kõikide Taevaisa laste eest ja et Ta tunneb igavest armastust kõigi vastu. Ma jagan oma erilist tunnistust suure alandlikkuse, kuid täie veendumusega. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.