Preesterluse mees
President Henry B. Eyring
Esimene nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Võite olla suurepärane, keskpärane või halb eeskuju. Ehk pole sel teie jaoks vahet, kuid Issanda jaoks on.
Meil kõigil on kangelased, eriti siis, kui oleme noored. Mina sündisin ja kasvasin Ameerika Ühendriikides New Jersey osariigis Princetonis. Meie elukoha lähedaste kuulsaimate spordimeeskondade peakorterid paiknesid New York Citys. See linn oli neil kaugetel aegadel koduks kolmele professionaalsele pesapallimeeskonnale: Brooklyn Dodgersile, New York Giantsile ja New York Yankeesile. Meie kodule veelgi lähemal asus Philadelphia, mis oli koduks pesapallimeeskondadele Athletics ja Phillies. Minu jaoks oli nendes meeskondades palju potentsiaalseid pesapallikangelasi.
Mu pesapallikangelaseks sai New York Yankeesis mänginud Joe DiMaggio. Kui mu vennad ja sõbrad meie kodu kõrval kooliväljakul pesapalli mängisid, püüdsin ma lüüa kurikaga nii, nagu lõi minu arvates Joe DiMaggio. See oli enne televiisori-aega (tegemist on iidse ajalooga) ja mul olid tema löögi matkimiseks vaid ajalehepildid.
Kui ma suuremaks kasvasin, sõidutas isa mind Yankee staadionile. See oli ainus kord, kui ma Joe DiMaggiot mängimas nägin. Oma mälestustes näen teda kurikaga löömas ning valget pesapalli otse keskväljaku tribüünile lendamas, otsekui oleksin ma ikka veel seal.
Minu pesapallioskus polnud kunagi mu lapsepõlvekangelase osavusele ligilähedanegi. Kuid need mõned korrad, mil ma pesapalli hästi lõin, jäljendasin ma tema vägevat löögitaset nii täpselt, kui suutsin.
Kangelasi valides hakkame me tahes-tahtmata jäljendama seda, mida neis kõige enam imetleme.
Õnneks panid poisipõlves minu targad vanemad mu teerajale suurepäraseid kangelasi. Isa viis mind Yankee staadionile mu pesapallikangelase mängu vaatama kõigest üks kord, kuid lasi mul igal pühapäeval jälgida preesterluse meest, kellest sai samuti kangelane. See kangelane kujundas mu elu. Mu isa oli väikese koguduse juhataja, mis kogunes meie kodus. Kui me pühapäevahommikul alla esimesele korrusele tulime, olime me kirikus. Meie koguduses polnud iial kohal üle 30 inimese.
Üks noor mees sõidutas meie majja koosolekutele oma ema, kuid ei astunud kunagi sisse. Ta polnud liige. Isa läks välja, kuhu noormees oli oma auto parkinud, ja tal õnnestus ta meie koju kutsuda. Ta ristiti ja temast sai mu üks ja ainus Aaroni preesterluse juht. Temast sai minu preesterluse kangelane. Ikka veel on mul meeles puust kuju, mille ta mulle autasuks andis, kui lõpetasime projekti, mille käigus ühele lesknaisele küttepuid lõhkusime. Olen püüdnud olla nagu tema, alati kui mõnd Jumala teenijat õigustatult kiidan.
Selles väikeses Kiriku koguduses leidsin veel ühe kangelase. Ta oli Ameerika Ühendriikide mereväelane, kes kandis meie koosolekutel rohelist mereväelase vormi. Oli sõjaaeg ja juba see tegi temast mu kangelase. Merevägi oli saatnud ta Princetoni ülikooli edasi õppima. Sõjaväe vormiriietuse imetlemisest veel enam jälgisin ma aga tema mängu Palmeri staadionil Princetoni ülikooli Ameerika jalgpalli meeskonna kaptenina. Nägin teda mängimas ka ülikooli korvpallimeeskonnas ja jälgisin teda kui nende pesapallimeeskonna parimat püüdjat.
Kuid ta tegi veel enam, ta tuli nädala sees mu koju ja näitas, kuidas visata korvpalli nii vasaku kui parema käega. Ta ütles, et mul läheb seda oskust vaja, kuna ühel päeval hakkan korvpalli mängima heades meeskondades. Toona ma seda ei mõistnud, kuid ta oli mulle aastaid eeskuju tõelisest preesterluse mehest.
Kõigist teist saab eeskuju kui preesterluse mehest, kas te tahate seda või mitte. Kui preesterluse vastu võtsite, sai teist põlev küünal. Issand pani teid küünlajalale, et kõigi ümbritsejate teed valgustada. Eriti käib see teie preesterluse kvoorumis olijate kohta. Võite olla suurepärane, keskpärane või halb eeskuju. Ehk pole sel teie jaoks vahet, kuid Issanda jaoks on. Ta on öelnud selle kohta nii:
„Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda varjule linn, mis asetseb mäe otsas.
Ei süüdata ka küünalt ega panda seda vaka alla, vaid küünlajalale, ja see paistab kõikidele, kes majas on.
Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas.”1
Suurepärased preesterluse hoidjad on õnnistanud mind oma eeskujuga kvoorumites, kus mul on õnnestunud teenida. Teie saate teha sama, mida nemad mulle tegid, kui olete eeskuju, mida teised saavad järgida.
Olen täheldanud oma kangelastest preesterluse juhtidel kolme ühist tunnusjoont. Üks neist on palvetamisviis, teine harjumus teenida ja kolmas kaljukindel otsus aus olla.
Kõik me palvetame, kuid see preesterluse hoidja, kes te olla tahate, palvetab sageli ja kogu hingest. Õhtul laskute te põlvili ja tänate Jumalat päevaste õnnistuste eest. Te tänate Teda vanemate, õpetajate ja suurepäraste eeskujude eest, keda järgida. Te kirjeldate palves üksikasjalikult, kes ja kuidas sel päeval teie elu õnnistas. Selleks kulub rohkem kui mõni minut ja on vaja veidi enam mõtlemist. See üllatab ja muudab teid.
Kui palvetate, et saada andeks, avastate end teistele andestamas. Kui tänate Jumalat Tema lahkuse eest, tulevad teile nimeliselt mõttesse teised, kes teie lahkust vajavad. Ja taas, iga päev pakub see kogemus teile üllatusi ja aja jooksul muudab teid.
Ma luban teile, et üks viis, kuidas selline tulihingeline palve teid muudab, on see, et tunnete end tõepoolest Jumala lapsena. Kui teate, et olete Jumala laps, teate ka seda, et Ta ootab teilt palju. Kuna te olete Tema laps, ootab Ta teilt, et järgite Ta õpetusi ja Tema kalli Poja Jeesuse Kristuse õpetusi. Ta ootab, et oleksite teiste vastu helde ja lahke. Kui olete uhke ja enesekeskne, on Ta pettunud. Ta õnnistab teid sooviga panna teiste huvid enda omadest kõrgemale.
Mõned teist on juba eeskujuks isetu preesterluses teenimisega. Preesterluse hoidjad kogu maailmas tulevad templitesse veel enne päikesetõusu. Ja mõned teenivad pikalt pärast päikese loojumist. Maailmas sellist aja ja jõuvarude ohverdamist ei tunnustata ja avalikult ei kiideta. Olen läinud templisse noortega, kui nad teenivad vaimumaailmas olijaid, kes templiõnnistusi ise endale nõuda ei saa.
Kuna näen nende palgeil, kes seal vara ja hilja teenivad, pigem õnne kui kurnatust, tean ma, et ka selles elus ootab sedalaadi isetu preesterluses teenimise eest suur tasu, kuid see on vaid pisku võrreldes rõõmuga, mida nad vaimumaailmas jagavad nendega, keda on teeninud.
Olen näinud sedasama õnne nende palgeil, kes räägivad Jumala kuningriiki kuulumise õnnistustest teistele. Tean kogudusejuhatajat, kes toob peaaegu iga päev misjonäridele inimesi õpetada. Vaid mõni kuu tagasi polnud ta veel Kiriku liige. Nüüd õpetavad selles koguduses misjonärid ja tänu temale kasvab see arvult ja tugevuselt. Kuid lisaks on ta valguseks neile, kes oma suu avavad ja seeläbi Issandal Taevase Isa lapsi kiiremini koguda aitavad.
Kui te palvetate ja teenite teisi, siis teie teadmised endast kui Jumala lapsest ja teie tunded Tema vastu suurenevad. Te olete üha teadlikumad, et teie vähimgi ebaausus Teda kurvastab. Te peate Jumalale ja teistele antud sõna üha kindlameelsemalt. Olete teadlikum millegi võtmisest, mis teile ei kuulu. Olete oma tööandja vastu ausam. Täidate kindlameelsemalt ja õigel ajal kõik Issandalt saadud ülesanded, mida olete lubanud teha.
Nendes peredes, keda olete õpetama kutsutud, ootavad lapsed teie külastust ootusärevusega, selle asemel et mõtiskleda, kas koduõpetajad ikka tulevad. Minu lastele on see õnnistus osaks saanud. Suureks sirgudes olid neil preesterluse kangelased, kes aitasid neil Issanda teenimisel plaanid paika seada. Seda õndsat eeskuju antakse nüüd edasi kolmandale põlvele.
Mu sõnum on ühtlasi ka tänusõnnum.
Tänan teid palvete eest. Tänan teid, et laskute põlvili ja tunnistate, et teil pole kõiki vastuseid. Te palvetate taeva Jumala poole, et väljendada tänu ja paluda Tal teie elu ja teie perekonda õnnistada. Tänan teid teistele osutatud teenimise ja nende hetkede eest, mil te ei pidanud vajalikuks teenimise eest tunnustust saada.
Oleme nõustunud Issanda hoiatusega, et siin maailmas au taga ajades võib minetada suuremad õnnistused. Teil on meeles need sõnad:
„Hoidke, et te armastuseande ei jaga inimeste nähes selleks, et nemad teid vaatleksid; muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas.
Seepärast, kui sa armastuseande annad, siis ära lase enese ees sarve puhuda, nagu silmakirjatsejad teevad kogudusekodades ja uulitsail, et inimesed neid ülistaksid. Tõesti ma ütlen teile, et neil on oma palk käes!
Vaid kui sina armastuseande annad, siis ärgu su vasak käsi teadku, mida su parem käsi teeb,
et su armastuseannid oleksid salajas; ja su Isa, kes näeb salajasse, tasub sinule.”2
Mulle eeskujuks olevad suurepärased preesterluse hoidjad ei märka kergesti enda kangelaslikke omadusi. Tegelikult näib neil olevat raskusi nende asjade nägemisega, mida mina neis nii väga imetlen. Mainisin, et mu isa oli New Jerseys Kiriku ühe pisikese koguduse ustav juhataja. Hiljem sai temast Kiriku Pühapäevakooli üldnõukogu liige. Ja ometi jälgin ma täna hoolega, et räägiksin tema preesterluses teenimisest tagasihoidlikult, sest tema ise oli tagasihoidlik.
Sama kehtib ka mu lapsepõlve kangelaseks olnud mereväelase kohta. Ta ei rääkinud mulle kunagi oma preesterluses teenimisest ega saavutustest. Ta lihtsalt teenis. Kuulsin tema ustavuse kohta teistelt. Ma ei teadnud, kas ta üldse märkas endas minu imetletud iseloomujooni.
Minu nõuanne teile, kes te tahate teisi oma preesterlusega õnnistada, on seotud teie eluga, mis on varjatud kõigi eest peale Jumala.
Palvetage Tema poole. Tänage Teda kõige eest, mis teil elus head on. Paluge, et Ta annaks teile teada, kelle Ta on teenimiseks teie teele pannud. Paluge, et Ta aitaks teil neid teenida. Palvetage nii, et saate anda andeks ja et teile saaks andeks anda. Seejärel teenige neid, armastage neid ja andestage neile.
Ennekõike pidage meeles, et ülim teenimine on aidata inimestel otsustada saada igavese elu vääriliseks. Jumal on andnud meile üldised juhised, kuidas preesterlust kasutada. Tema eeskuju selles on täiuslik. Natukene sellest eeskujust paistab Tema parimatest surelikest teenijatest:
„Ja Issand Jumal rääkis Moosesele, öeldes: Taevad, neid on palju, ja inimesele on nad loendamatud, aga minule on nad loetud, sest et nad on minu omad.
Ja nagu üks maa kaob ja selle taevad, nii tuleb teine, ja minu töödel ei ole lõppu ega minu sõnadel.
Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”3
Meil tuleb selles töös abiks olla. Igaüks meist võib midagi muuta. Meid on ette valmistatud meie aja ja koha jaoks selles pühas viimse aja töös. Meid kõiki on õnnistatud nende eeskujuga, kelle jaoks on see töö maa peal veedetud aja peamine eesmärk.
Palvetan, et aitaksime üksteisel seda võimalust ära kasutada.
Isa Jumal elab ja vastab teie palvetele, kui vajate abi, et Teda tublisti teenida. Jeesus Kristus on ülestõusnud Issand. See on Tema Kirik. Teil olev preesterlus on vägi teha Tema nimel Ta tööd, et Jumala lapsi teenida. Kui teete seda tööd kogu südamest, suurendab Ta teid. Luban seda Jeesuse Kristuse, meie Päästja nimel, aamen.