Tänulik igas olukorras
President Dieter F. Uchtdorf
Teine nõuandja Esimeses Presidentkonnas
Kas meil pole põhjust olla tänulikud vaatamata olukorrale, millest end leiame?
Aastate jooksul on mul olnud püha võimalus kohtuda paljude inimestega, kelle mured näivad ulatuvat lausa hingepõhja. Neil hetkedel olen ma oma armsad vennad ja õed ära kuulanud ning oleme ühiselt nende koormate üle kurvastanud. Olen mõtisklenud, mida neile öelda, ja näinud vaeva, et teada, kuidas neid katsumustes trööstida ja toetada.
Vahel toob neile kurvastust millegi lõppemine. Mõned on silmitsi kalli suhte lõppemisega, nagu armsa inimese surm või pereliikmega võõraks jäämine. Teiste arvates on neil lõppenud otsa lootus – lootus abielluda, või lapsi saada, või saada jagu haigusest. Mõnel teisel võib olla saanud otsa usk, kui maailmas segadusttekitavad ja vastuolulised hääled ahvatlevad neid kahtlema milleski, mida nad kunagi tõeks pidasid, või koguni seda hülgama.
Usun, et varem või hiljem tuleb meil kõigil ette aegu, mil meie maailmakangas õmblustest rebeneb, mis paneb meid tundma üksildase, läbikukkunu ja saatuse hoolde jäetuna.
See võib juhtuda ükskõik kellega. Keegi pole kaitstud.
Me saame olla tänulikud
Igaüks on erinevas olukorras ja iga elu üksikasjad on ainulaadsed. Olen siiski õppinud, et on olemas miski, mis võib meid elus ette tulla võivast kibestumisest vabastada. On üks asi, mida me teha võime, et elu oleks sulnim, rõõmsam, lausa hiilgav.
Me saame olla tänulikud!
Soovitus, et murekoorma all olija Jumalat tänaks, võib kõlada maailma tarkusele vastupidiselt. Kuid need, kes panevad kibedusekarika kõrvale ja tõstavad selle asemel tänulikkuse toobrit, võivad leida sealt puhastava tervise-, rahu- ja mõistmise sõõmu.
Kristuse jüngritena kästakse meil „[tänada] Issandat, oma Jumalat, kõigis asjus”,1 „[laulda] Jehoovale tänuga”2 ja lasta oma südamel olla „täis tänu Jumalale”.3
Miks käsib Jumal meil tänulik olla?
Kõik Tema käsud on antud selleks, et teha õnnistused meile kättesaadavaks. Käsud annavad meile võimaluse kasutada valikuvabadust ja saada õnnistusi. Meie Taevane Isa teab, et kui me otsustame arendada endas tänumeelsust, toob see meile tõelist rõõmu ja suurt õnne.
Tänulik olemine millegi eest
Mõni võib öelda: „Mille eest ma tänulik olen, kui mu maailm on lagunemas?”
Ehk on keskendumine sellele, mille eest me tänulikud oleme, vale lähenemisviis. Tänumeelsust on raske arendada, kui meie tänulikkus võrdub kokku loetud õnnistustega. On tõsi, et õnnistusi tuleb sageli lugeda – ja kõik, kes on seda proovinud, teavad, et neid on palju –, kuid ma ei usu, et Issand ootab meilt vähem tänulikkust katsumuste kui külluse ja muretuse ajal. Õigupoolest ei räägi enamik pühakirjaviiteid millegi eest tänulik olemisest, vaid pigem vihjatakse neis üleüldisele tänumeelsusele või tänulikule hoiakule.
Kerge on millegi eest tänulik olla, kui elu näib minevat nii, nagu meie tahame. Aga mis saab nendest aegadest, kui see, mida soovime, näib olevat täiesti kättesaamatu?
Kas tohin teha ettepaneku vaadelda tänulikkust kui meelelaadi, ellusuhtumist, mis hetkeolukorraga kokku ei puutu? Teisisõnu teen ettepaneku mitte olla tänulik millegi eest, vaid keskenduda tänulikkusele antud olukorras – milline see ka poleks.
Üks vana lugu räägib ettekandjast, kes küsis kliendilt, kas tollele toit maitses. Külaline vastas, et kõik oli hästi, aga nad oleks võinud rohkem saia pakkuda. Kui klient järgmisel päeval tagasi tuli, kahekordistas ettekandja saiakogust ning andis talle kahe asemel neli, kuid mees polnud ikka rahul. Ka järgmisel päeval kahekordistas ettekandja saiakogust, kuid edutult.
Neljandal päeval oli ettekandja täis otsustavust mehele heameelt valmistada. Nõnda võttis ta kolmemeetrise saiakangi, lõikas selle pooleks ja serveeris kliendile. Ettekandja suutis vaevu mehe reageeringut oodata.
Mees tõstis pärast einestamist pilgu ja ütles: „Hea, nagu ikka. Aga ma näen, et olete hakanud jälle vaid kaks viilu saia andma.”
Tänulikkus antud olukorras
Mu kallid vennad ja õed! Valik on meie. Me võime piirata oma tänulikkust vastavalt õnnistustele, mis meil meie arvates puudu on. Või võime olla nagu Nefi, kelle tänulik süda iial kõhklema ei löönud. Kui ta vennad sidusid ta kinni laeval, mille ta oli ehitanud, et nad tõotatud maale viia, olid ta pahkluud ja randmed nii valusad, et need „olid ülimalt üles paistetanud”, ja raevukas torm ähvardas teda meresügavusse neelata. „Ometi,” ütles Nefi, „vaatasin ma oma Jumala poole ja ülistasin teda päev läbi ning ei nurisenud Issandaga oma kannatuste pärast.”4
Me võime otsustada olla nagu Iiob, kellel näis kõik olemas olevat, kuid kes siis kaotas selle. Ometi ütles Iiob selle kohta järgmist: „Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti ma lähen sinna tagasi! Jehoova on andnud ja Jehoova on võtnud: Jehoova nimi olgu kiidetud!”5
Me võime otsustada olla nagu mormoonide teerajajad, kellel säilis tänumeel ka nende aeganõudval ja valulikul rännakul Suure Soolajärve suunas, kes koguni laulsid ja tantsisid ning Jumala headust kiitsid.6 Paljud meist oleksid selles olukorras ilmselt endasse tõmbunud, nurisenud ja rännaku raskuse üle ahastanud.
Võime otsustada olla nagu prohvet Joseph Smith, kes Liberty vanglas armetutes oludes vangis olles pani kirja need inspireeritud sõnad: „Väga armastatud vennad, tehkem rõõmsal meelel kõik, mis on meie võimuses, ja seejärel püsigem paigal suurima kindlusega, et näha Jumala päästet ja tema käsivarre ilmutamist.”7
Me saame otsustada olla tänulikud, mis ka ei juhtuks.
Selline tänulikkus ületab kõik meie ümber toimuva. See on üle pettumusest, heidutatusest ja meeleheitest. See õitseb niisama ilusasti jäisel talvemaastikul kui ka mõnusas suvesoojas.
Kui oleme Jumalale tänulikud antud olukorras, võime tunda keset katsumust mahedat rahu. Võime ka muret tundes südames kiitust avaldada. Võime ülistada valu käes Kristuse lepitust. Võime tunda kibedal kalgil kurbusehetkel taevase süleluse soojust ja lähedust.
Vahel mõtleme, et tänulik ollakse pärast seda, kui meie probleemid on lahendatud, kuid see on kohutavalt lühinägelik. Kui suur osa elust jääb meil nägemata, oodates vikerkaart veel enne, kui oleme Jumalat vihma eest tänanud?
Hädaajal tänulik olemine ei tähenda, et oma olukorraga rahul oleme. See tähendab, et näeme läbi usu silmade käesoleva aja probleemidest kaugemale.
Selline tännulikkus ei tule üle huulte, vaid hingest. Selline tänulikkus ravib südant ja avardab mõistust.
Tänulikkus kui usu näitamine
Antud olukorras tänulik olemine näitab usku Jumalasse. Selleks on vaja Jumalat usaldada ja loota seda, mida ei pruugi näha, kuid mis on õige.8 Tänulikena järgime me oma armsa Päästja eeskuju, kes ütles: „Ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine!”9
Tõeline tänulikkus väljendab lootust ja tunnistust. See tuleb tunnistamisest, et elukatsumused pole meile alati arusaadavad, kuid meil jagub usaldust, et ühel päeval me hakkame neid mõistma.
Olgu, kuidas on, meie tänutunnet kosutavad paljud pühad tõed, mida me juba teame: et meie Isa on andnud oma lastele suure õnneplaani; et Tema Poja Jeesuse Kristuse lepituse kaudu saame me elada igavesti koos nendega, keda armastame; et lõpuks on meie keha hiilgav, täiuslik ja surematu, haigustest ja puuetest vaevamata; ning et meie kurbuse- ja kaotusepisarad asenduvad rohke, „[heal], tuubitud ja raputatud ja kuhjaga [mõõdul]”10 õnne ja rõõmuga.
See pidi olema just selline tunnistus, mis tegi Päästja apostlitest arglike ja kõhklevate meeste asemel kartmatud ja rõõmsad Õpetaja erisaadikud. Tema ristilöömisele järgnenud tundidel haaras neid meeleheide ja kurbus ning nad ei suutnud mõista, mis just toimus. Kuid üks sündmus muutis kõike. Nende juurde ilmus Issand ja kuulutas: „Vaadake mu käsi ja jalgu, et mina see olen!”11
Kui apostlid tundsid ära ülestõusnud Kristuse – kui nad said osa neile armsa Päästja ülestõusmisest –, olid nad hoopis teised mehed. Miski ei hoidnud neid missiooni täitmast. Nad nõustusid vapralt ja sihikindlalt piina, alanduse ja koguni surmaga, mis neile nende tunnistuse tõttu osaks sai.12 Neid ei saanud hoida Issandat kiitmast ja Teda teenimast. Nad muutsid inimeste elu kõikjal. Nad muutsid maailma!
Teie ei pea nägema Päästjat, nagu nägid apostlid, et samasugust muutust kogeda. Teie Pühast Vaimust sündinud tunnistus Kristusest aitab teil surelikkuses pettumust valmistavatest lõppudest mööda vaadata ja näha helget tulevikku, mille maailma Lunastaja on ette valmistanud.
Me ei ole loodud lõppude tarbeks
Meie igavest saatust puudutavate teadmiste valguses pole ime, et elus kibeda lõpuga silmitsi seistes tundub see meile vastuvõetamatu. Näib, nagu osutaks miski meie sisemuses lõpule vastupanu.
Miks see nii on? Sest me oleme tehtud igavikulisest materjalist. Oleme igavesed olendid, lapsed Kõigeväelisele Jumalale, kelle nimi on Lõputu13 ja kes lubab lugematuid õnnistusi. Lõpud ei ole meie saatus.
Mida enam õpime Jeesuse Kristuse evangeeliumist, seda enam mõistame, et siinse surelikkuse lõpud pole üldse mingid lõpud. Need on pelgalt seisakud – ajutised pausid, mis tunduvad ühel päeval ustavaid ootava igavese rõõmuga võrreldes väikestena.
Ma olen oma Taevasele Isale nii tänulik, et Tema plaanis pole mingeid tõelisi lõppe, vaid üksnes igikestvad algused.
Tänulikud tehakse hiilgavaks
Vennad ja õed! Kas meil pole põhjust olla tänulikud vaatamata olukorrale, millest end leiame?
Kas vajame suuremat põhjust, et meie süda saaks olla „täis tänu Jumalale”?14
„Kas meil ei ole suur põhjus rõõmustamiseks?”15
Kui õnnistatud me oleme, kui märkame imekaunis elugobeläänis Jumala kätetööd. Tänulikkus Taevaisa ees avardab meie arusaamist ja puhastab vaatevälja. See annab inspiratsiooni alandlikkuseks ning tugevdab osalustunnet ligimeste ja kõige Jumala looduga. Tänulikkus on kõigi kristlike iseloomujoonte katalüsaator! Tänulik süda on kõigi vooruste algallikas.16
Issand on andnud meile lubaduse, et need, „kes [võtavad] kõik asjad vastu tänuga, tehakse hiilgavaks ja selle maa asjad lisatakse [neile]”.17
„[Elagem] iga päev tänulikkuses”18 – eriti nende näiliselt seletamatute lõppude ajal, mis kuuluvad surelikkuse juurde. Lubagem oma hingel paisuda tänulikkusest meie halastava Taevase Isa vastu. Mis siis muud kui hõisakem ning näidakem sõnade ja tegudega tänulikkust oma Taevaisa ja Tema Armsa Poja, Jeesuse Kristuse vastu. Sellest ma palvetan, jättes teile oma tunnistuse ja õnnistuse, meie Õpetaja, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.